Skvotterid

by Hugo Vaher

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi.

Genres: Young Adult

224 pages, Paperback

First published January 1, 2013

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Igal põlvkonnal on oma Tartu-romaan. Olenemata, kas ajastuks on boheemlikud 1930ndad (Bernard Kangro), kuldsed 1960ndad (Jaan Kaplinksi) või puruvaesed 1990ndad (Piret Bristol). Alati ilmub teoseid, kus värske üliõpilane (95% tõenäosusega noormees) on lahkunud vanematekodust ning teda on ees ootamas "elu põnevaimad aastad" ülikoolilinnas. Emajõe Ateenas leitakse omale uued sõbrad ja redigeeritakse seniseid maailmavaateid. Otse loomulikult armutakse (korduvalt!), mille tulemuseks on murtud ninaluu või halvemal juhul süda. Kõik need kuuluvad paratamatult Tartu kogemuse juurde ning ilma nendeta pole sa õiget üliõpilaselu elanud.

Hugo Vaheri (noorsoo)romaan viib meid krooniaja lõpuaastatesse ehk minu Tartusse. Romaanis aset leidvate sündmuste algtõukeks on üliõpilaselu kõige tüütavaim ja kirutuim külg - elamispinna leidmine Tartus. Tegemist on looga oma koha leidmisest päikese all ning oskusest säilitada oma noorpõlve ideaalid. Miks oleme nii kergekäeliselt valmis loobuma oma "naiivsetest" seisukohtadest, mida lõpututes köögilauavestlustes üliõpilaspõlves kaitsesime? Miks ühel hetkel enamus meist otsustab, et see elu on vaja lihtsalt võimalikult mugavalt mööda saata ning me ei suuda nagunii midagi muuta? Olles tunnistajaks karjuvale ebaõiglusele, uurid sa pigem süvenenult oma kinganinasid ning tänad jumalat, et see sinuga ei juhtunud. Kätt vahele panema me ei lähe! Võõras mure.

Vaheri romaani noored idealistid ei ole veel seda ühiskonna poolt soositud käitumismustrit omaks võtnud ning on valmis kaaskodanikule abikätt ulatama. Olles seaduse silmis poollegaalselt ühte tühjana seisvasse Tähtvere majja elama asunud, võtavad noored enda juurde elama ka kodutu Arvedi. Arvi kurb lugu on raamatus väga lihtsalt, kuid südamesse minevalt lahti kirjutatud. Autor näitab, kui vähe on tegelikult vaja, et keegi "nõiaringist" välja aidata (muidugi peab abistatav abi ise vastu võtma). Paratamatult hakkad "Skvottereid" lugedes mõtlema: "Miks on Tartu suguses väikelinnas nii raske osasid õnnetuma elusaatusega inimesi aidata?". Kumma poole tahtmise ja suutmatuse taha see ikkagi kinni jääb?

Kõigele lisaks on "Skvotterid" ka omamoodi kriminaalromaan. Seda eriti raamatu teine pool, kus noored püüavad lahendada nende maja ümber käivat pärandivaidlust ja kallaletungi Arvile. Loo "happy end" on kahjuks liiga imetaoline ning tuleb kanda meie noorsookirjandusele omaste stereotüüpide kategooriasse. Kindlasti on "Skvotterid" põnev avastus neile noortele, kes kasvasid üles Mika Keräneni Supilinna salaseltsi krimkasid lugedes. Salaseltsi liikmed on lihtsalt Emajõe äärsest linnaosast Tähtverre kolinud ja punkariteks hakanud, kuid nende usk võimalusse maailma muuta on säilinud.

PS: Autorit inspireerinud Anna Haava tänaval asunud skvotist sai ülikooli esimesel aastal tihti mööda kõnnitud, kuna Kristoferi pakutud ulualus asus kõrval tänavas. Nüüd pole kahjuks enam aastaid sinna tänavale sattunud. Loodan, et kohtuasjad said lõpuks lahenduse ja vähemalt vana maja väljus sellest võitjana.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Mona · Rating 4 out of 5]

Tekitas palju emotsioone erinevaist valdkondadest. Kirjastiil vms polnud selle raamatu juures väga meeldejääv, kuid see ei loe. See oli sisuline, maailmavaateline raamat.
Raamat algas sellise vanaaegsust-hingust hindava noore tulekust Tartusse õppima ning alternatiivsete seltskondadega kohtumine, mis mulle kohutavalt meenutas minu põhikooli aegu, kus ka ise sellistes seltskondades ringi liikusin. Minul küll sai sellisest seltskonnast mingi hetk villand, kuid autor suutis enda seltskonna panna sellisesse maalilisse ja nostalgilisse olustikku, et ka ma tundsin, et need ajad olid tegelikult toredad ja huvitavad.
Kahjuks kaasnes kõige sellega ka tunne, et ma olen hingelt liiga vanaks jäänud ning ära unustanud, et elu võib ka lihtne olla ja peakski olema. Kõik ümbrus on nii tõsiseks muutunud ja muidugi mina koos sellega. See tekitab nii palju mõttetut stressi, mida tegelikult ei ole vaja. Lihtsuses, siiruses, aususes ja hoolimises on võlu. Less is more.
See raamatust kiirgav lootus parema ühiskonna suhtes oli nii armas ja tekitas ka endas soovi olla osa mingist toredas kommuunist.
Raamatu lõpp kisus küll ehk liiga krimkas ära, kuid hea eesmärgi nimel ma vaatasin sellele läbi sõrmede.

[Lotte · Rating 3 out of 5]

Hea ajaviite raamat. Mõnus lugemine

[Aimi Tedresalu · Rating 3 out of 5]

Veel üks kunagi loetud ja nüüd taasloetud noortekas. Pean tunnistama, et esimesel lugemisel meeldis rohkem. Seekord oligi raamatu peamine väärtus ilmselt see, et see on pühendatud "Anna Haava tänava skvotteritele" ja räägib ühest üleminekuaja fenomenist ehk tühjana seisnud majade hõivamisest. Tartus Anna Haava tänaval asuva maja on selle õigusjärgne omanik, Eesti kunagise tuntud poliitikategelase pärija nüüdseks uhkelt uueks vuntsinud, kuid varasemalt seisis see tõesti tühjana ja lagunes. Jalutasin isegi sealt sageli mööda ja imetlesin, mida n-ö skvotterid seal korda saatsid. Sama tegi ka raamatu autor ja nii olevat selle loo ideegi sündinud.
Loo peategelane on keskkooli lõpetanud noormees, kes Tartusse kolides seisab ühel hetkel silmitsi teadmisega, et elukohta pole. Koos teiste noortega leitakse see tühjalt seisev maja ja üritatakse seal elama asuda. Päris lõbus oli lugeda momendist, kus linnavalitsuse esindaja maja juures toimuvat kontrollima tuleb ja elanikud vastavad, et no näete, et aed on korrast ära, niidame praegu, siis hakkame ruume korda tegema ja üleüldse on siin üks hirmus prügihunnik ja tööd palju. Raamatus on linnavalitsus pigem noorte pooldaja, reaalsuses need asjad nii roosilised ei olnud. Pahasid jagub mudugi ka raamatusse, sest seal pole maja endale himustaja sugugi mitte soliidne väliseestlane, vaid hoopis kohalik oss ja pärimisasjad on segasevõitu. No ja muidugi selgub hiljem veel, et terve maja peidab endas sünget saladust. Taustaks jookseb noorte suhtelugu ja peategelase eneseleidmine.
Kui arvestada, et see on autori teine romaan, siis on tulemus täitsa mõnus. Tunnistan küll, et teistkordsel lugemisel lasin need lõigud, kus nooruke peategelane oma tõekspidamisi ja elufilosoofiat seletab, silmadega üle. Tundusid igavad ja eks see elufilosoofia ole mulle ju tuttav ka.

[Moonika · Rating 4 out of 5]

Tore noorteromaan. Noorest poisist, kes läks Tartusse õppima. Et lahendada elukoha probleem, leidsid nad sõpradega ühe vana maja, mille nad koos korda tegid. See toob kaasa omajagu sekeldusi ja seiklusi. Raamat on noortest, kes saavad väga hästi ise hakkama. Nad võitlevad õigluse eest ja aitavad neid, kes hädas. Mõnus kerge lugemine.

[Melani Kahar · Rating 4 out of 5]

Vga hea raamat oli!!