kes sel hommikul tihast või leevikest / nägema juhtus / see suri varem või hiljem / surma märke oli teisigi: / varese vaakumine jääpurika tilkumine / kui nägid mõnd lähedast unes / või midagi mis meelde ei jäänud / kui esimene teretaja hommikul / juhtus olema naine / või mees / siis võisid kindel olla / et peagi sured / ja suremata jäänud pole veel keegi //
Jürgen Rooste (sündinud 31. juulil 1979 Tallinnas) on eesti luuletaja.
Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ning õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat, kuigi lõputöö vormistas ja kraadi sai alles 2012 jaanuaris.
Jürgen Rooste töötas aastatel 2002–2007 ajalehe Sirp kirjandus- ja tegevtoimetajana. Märtsist 2007 kuni 2008. aasta novembrini oli ta Eesti Instituudi Soome filiaali juhataja. Siis oli Eesti Kirjanike Liidus projektijuht, toimetas ajalehe Sirp netiväljaannet ja aitas ETV-l teha luulesaadet.
tegelt lugesin jyrgeni uut raamatut "loimurite laul". seda pole siin veel lihtsalt.
yldse mulle tegelt goodreads ei meeldi vahepeal, räige pressure et lugeda asju, ise syvenemata aga neist kirjutada on ikka tore
loimurite laul. tore nunnu armas, hästi koostatud ja näeb väga ilus välja. täitsa tuli tahtmine lugeda. sisu tundus olevat läbimõeldud ja loogiline. alles nyyd, kui ma mitu aastat jyrgenit tean ja me oleme igasugu asjugi koos teinud, sain ma aru, et ta on usklik(tal on raamatus palju "laule" erinevatest kirikutest). täiesti enesestmõistetav asi kyll, aga nonäe ma olen nii usukauges maailmas yles kasvand, et kui keegi teeb midagi usklikku, siis ma arvan alguses alateadlikult, et see on naljaga või irooniaga. arvasin kaks aastat.
usk ja kõik piibliga seonduv on lihtsalt nii toredalt symboolne ja hea lugu, mida kasutada näiteks luules. mulle endale meeldib ka rääkida väljamõeldud lugudest, need annavad lullale kihte juurde.
kunagi oskasin armastada elasin ahjuküttega korteris ja üks ahi mus oli kogu aeg küdemas nüüd – tos elus ja töö olluses püdelas keset iseenda keskpärasuse keskkütet ei leia ma argiti oma tuld aga armastus ja luule – need peavad olema et käimas hoida end: pidev põlemine kettplafatus tulejõmakate ahel tulepõrnikate lõputu lend kui ka ei jaksa vahel