Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks. 1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: "Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. See on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?"
Rutt Hinrikus, head of the Estonian Life Histories Association. Her main research fields are 20th century Estonian literature, Estonian life stories, and Estonian literature in exile.
1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus.
Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.
See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.
Varem, ilma igasuguseid tagamaasid teadmata, oli Underi ja Tuglase suhe minu jaoks pelgalt abieluväline afäär. Arvasin, et see on legendaarsest Siuru Pühajärve suvest alguse saanud "summer love", mis lõpeb enne, kui alatagi jõuab. Pärast 54 aasta pikkuse (mittetäieliku) kirjavahetuse läbilugemist saan ma aga aru, et tegu polnud kõigest väikese armulooga.
Meenuvad ühe õppejõu sõnad: Underi ja Tuglase suhtest ei oleks pikaajaliselt midagi välja tulnud, sest see oleks liigselt piiranud nende loomingulist vabadust ja arengut. Underil oli Adson ja Tuglasel oli Elo, kes vabastasid nad kõikidest igapäevatoimetustest ja -probleemidest, et nood saaksid keskenduda oma loomingulisele arenemisele. Ainult tänu nende ennastohverdavale armastusele ongi meil nii palju Underist ja Tuglasest maha jäänud vaimusünnitisi, mis muutsid eesti kirjandust.
See kõik on nii muinasjutuline, mul on raske ette kujutada elu, kus mina päevast-päeva tegelen vaimse arenemise ja luuletamisega ning mu mees teeb sisseoste ja küpsetab kooke.
Aga nii tore oli olla selle muinasjutu keskel, lugedes sirelilõhnast, õrnadest suudlustest ja suveõhtute soojast õhust pakatavaid kirju... Palavikulisest armastusest kujunes kiindumus terveks eluks. Olla kellelegi truu elu lõpuni, nii armastuse kui ka sõpruse kaudu, vat see on ilus.
Olen täitsa üllatunud, aga mulle meeldis see raamat kohe väga. Mul ei olnud õrna aimugi, et Underi ja Tuglase vahel mingid tunded olid ja kahjuks ei saanud kirjade põhjal ka väga selgeks, et kui sügavad need tunded täpselt olid või kui kaugele läksid. Väga põnev oli nende kirjavahetust lugeda, oleks nagu natuke inimeste hinge ja kõige salajasematesse tunnetesse saanud piiluda. Huvitav oli ka Underi kirjade leidmise koht. Mina igatahes kindlasti soovitan seda raamatut lugeda.
Ajalugu ja kultuur on ühendatud läbi kahe kirjanduse suurkuju raamatuks, mis oma luulelisuses toob väga palju esile just ajastule omast hõngu Siurult. Kindlasti ülevaatlik, sest kajastatud on kulgemine ajaruumidest, armastusest ja mõtetest, mis kaks kultuuritegelast tõi rohkem esitlema.