Ma langesin esimesel sõjasuvel

by Juhan Peegel

Genres: Historical Fiction, War, Fiction

192 pages, Hardcover

First published January 1, 1979

Reviews

[Monika · Rating 4 out of 5]

"Ma langesin esimesel sõjasuvel" sündmused leiavad aset 1941. aastal ja jutustajaks on noor Punaarmee sõdur Jaan Tamm.
Kuigi raamat ilmus 1979. aastal, pole selles ei tohutut punameelset patriotismi ega natsivastasust, isegi mitte kohusetunnet sõdida, vaid lihtsalt paratamatust. Tundub, et see oli juhus, mitte poliitiline veendumus, mis need poisid just Nõukogude poolele pani.
Valulikke stseene on palju, kuid minu jaoks oli üks liigutavamaid hobuse surma oma. Lõpuks oli mul Jaaniga koos, loomast nii kahju, isegi rohkem, kui mõnest inimesest. Loomulikult ei saa looma ja inimese elu samale kaalule asetada, kuid hobuse surm mõjus eriti mõttetuna, sest kui inimesed üldjuhul teavad, miks nad sõdivad ja mille eest langevad, siis tema oli süütu ohver.
Võib ju küsida, et kas on üldse enam mõtet lugeda, kui raamat on valus ja lõpp juba pealkirjast teada? Muidugi on, lugege aeglaselt ja naudinguga, kiiresti ei saagi.

[Mona · Rating 4 out of 5]

Taaskord üks nendest raamatutest, mis paneb mind maailma kartma. Need sõjast kõnelevad raamatud on üldiselt üsna sarnased ning samuti ka järgnev reaktsioon. Nagu romantilist filmi vaadates sa ka enam-vähem tead, mida oodata, aga ikkagi heldid, tunned kurbust vms. Selle teose pealkirjast on juba aru saada, et asi ei saa kenalt lõppeda, aga ikka on tahtmine lugeda. Tundub nii vale, et mulle meeldib sõjaromaanide puhul see suur nostalgiline igatsus ja elu paratamatus, või on seal midagi veel... Igatahes on see veider, kuid ma ei saa midagi parata.
Miskipärast on sellistes teostes tihti inimesed eriti kurvad kui hobused surevad ning ka selles teoses mainib autor mitmeid kordi hobuste kehva olekut ja kirjedab enda lemmikhobust ja tema surma. Võib-olla olid sel ajal inimesed rohkem loodusele lähemal (rohkem inimesi elas maal) ning mina kui linnainimene ei mõista seda. Võib-olla see oli kaastunne olevustele, kes olid sõjamelusse sunniviisiliselt kaasa tõmmatud, kuid samas olid seda üldiselt ka inimesed. Võib-olla on see kaastunne, sest nad ei saanud ennast kaitsta. Tänapäeva sõjategevuses hobuseid tõenäoliselt ei kasutata, kuid huvitav oleks teada, kas see oleks nö linnainimeste sõdimise ajal samuti. Samas kui mõelda kui palju ma tean nimetada loomakaitseorganisatsioone ja kui palju inimeste, siis ehk see on ikka sama ning looma haavamine on midagi, mis paneb pea igaühe kurbust tundma...
Peatükk 63 oli kurb.

[Sulev Reisberg · Rating 4 out of 5]

See on raamat Eesti poiste, aga peamiselt ilmselt Juhan Peegli enda sõjamälestustest II maailmasõja alguses Punaarmee koosseisus. Sisu on hoogsam ja värvikam kui pealkirja järgi võiks arvata. Kuigi sündmused on masendavad, on need kirja pandud optimistlikus võtmes ja liigse melanhooliata, mis võib tulla sellest, et Peeglil oli kasutada enda sõjaaegne märkmik. Raamatul on ka hea pikkus - lõppeb just siis, kui lahingukirjeldused hakkavad veidi üksteist kordama. Autori enda hinnangul põhineb raamat umbes 90% ulatuses tõestisündinud lugudel, mille eest annan lisapunkti.

[Kätlin Kaldmaa]

Keeruline on selle raamatu kohta midagi öelda. Ühelt poolt muidugi väga hästi kirjutatud, Peegel ikkagi, ja vaikselt poetatud sisse killukesi 1940ndate tegelikkusest, millest tuli vaikida, teisalt on valukünnis propaganda osas nii madal, et no raske on, raske.
Aga näed, jupijumal tähendab selles raamatus jaokomandöri ja raamatu sõna on törlönt ehk supilurr.

[Kaur · Rating 5 out of 5]

Aus raamat sõjast sõduri enda silme läbi. Lugesin seda noorena - veel nõukogude ajal - ja see tekst on jäänud minuga kogu eluks. Nüüd võtsin uuesti kätte ja meeldis samamoodi.

Pärast lugemist on kõik nii... kurb. Ehkki raamat ei ole pisarakiskuja. Pigem vaatab ta sõda fatalistliku rahuga ja hästi-hästi lähedalt.

[Aive Peil · Rating 4 out of 5]

Ennekõike meeldis raamatus tuleviku ja oleviku sidumine isiklugude kadu. Raamat oli tabavalt kirjutatud ja ilma vihata kirjutatud, kui peaks reastama eesti kirjanike sõjaromaane, siis rohkem meeldis "Nimed marmortahvlil", kus oli rohkem ideoloogiat ning dialoogi sees.

[Anneli · Rating 5 out of 5]

Inimlikult ja sinimustvalgelt nõukogude sõjaväes olemisest. Mõjuv.

[sonja · Rating 4 out of 5]

“Kas pole nii, et ka hinges on järsku nagu mingi vaakum, mingi hoopis mõistetamatu koht, kus järsku hakkab helisema selline valu, et süda otse tardub seda kuulates.”