Eratee

by Kaja Kann

Mina olen Kaja Kann, etenduskunstnik. Minu elus on üks ring täis saanud. Kui varem olin hirmus sotsiaalne ja aktiivne (olen pannud aluse laste ja noorte tsirkusekogukonnale, olnud Kanuti Gildi SAALi loomise juures, esitanud oma lavastusi erinevates linnades Eestis, Lätis, Saksamaal, Hollandis, Belgias, Rootsis, Soomes, USAs, Horvaatias…), siis nüüd kolisin maale elama. Tundus, et linnas ma ei oska enam. Kadus mõte. Lisaväärtuste loomistest sai kõrini. Otsustasin, et tahan luua ainult püsiväärtusi.

Nii olengi Pardimäel tegelenud igapäevaste asjadega: toon vett, kütan maja, teen puid, rohin peenraid, külvan ja künnan, tõstan keldris vastavalt vee tõusule ja langusele kartulikaste, käin seenel, koon sokki või kampsunit... Igal õhtul teen akna pealt ka pildi, et salvestada tänane päev. See on üksinda maal elava inimese vaade. Vaade laia maailma.

272 pages, Hardcover

First published October 1, 2013

Reviews

[Tõnu Laanemäe · Rating 4 out of 5]

Mõnusalt tuttav eluolu, ärgitab päevatoimetustele ja rahmeldamistele kaasa elama, nagu teeks koos trenni või midagi sellist, hea ühe hooga läbi lugeda ja unustada enda argimured (külmunud veetorud, kuivkemps ja auto, pooleliolev imbväljak ja ummistunud kanalisatsioon).

[Anneli · Rating 4 out of 5]

Midagi ei juhtu ("situmine läheb hästi"), aga igav ei hakka. Tekib tahtmine porgandid maha panna.

[MARgOT · Rating 4 out of 5]

Õues on ikka maru, lumesadu ei taha lõppeda. Valan viski klaasi ja suitsetan. Kell kaheksa viskan voodisse pikali ja loen. Raamat on igav. Soome autor, kes kirjeldab, mis tööd ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Uni tuleb peale. Õnneks tuleb meelde teha veel tänase õhtu pilt köögi aknaaugust. Teadsin ette, et pilt tuleb mõttetu, täpselt nagu tänane päevgi.

Ei olnud igav, ei olnud mõttetu, oli mõnus lugemine. Suurimaks plussiks võiks ehk pidada maaelu kujutamist mitteidüllilises võtmes. Ju sattus lugemiseks õige ajastus ka: korilusega näiteks oli tore haakuda (tasuta toit!). Siia-sinna sisse lipsavad soomemõjulised keelendid või niisama kõrvutused pakkusid samuti (äratundmis)rõõmu (— ma ei mäleta seda sõna, meele… maailma…/— meelepide./— ei, ma ei tea, mis see meelepide on./— oi, see on vist soome keeles. noh eesti keeles oleks see vist arvamus.). Naljakas, et Antti Hyry (ilmselt) peeti igavaks, samas kui "Eratee" ise on väga hyrylik raamat. Äkki Hyry andiski mõtte kirjutamiseks…?

Hommikul ärkan peavaluga. Proovin vett pumbata, aga voolik on ilmselt jääs. Võtan pumba puurkaevust välja ja toon tuppa sulama. Jalutan kaevu juurde. Vesi on jälle külmunud, mitte küll palju, aga ikkagi on. Imelik, talvel ei olnud ja nüüd kevadel on. Taon labidaga jääd puruks. Iga kord, kui rauast labidaga jää sisse löön, käib peast terav valu läbi. Vett täna tuppa ei too, aga jää peksan lõpuni.

[Tanel · Rating 3 out of 5]

Kunstnik Kaja Kann on bloginud raamatusse aastaringi elust maamajas. Sobilik öökapilugemiseks, mil päeva lõpuks enam millelegi keskenduda ei taha, kuid ei taha ka veel tuld ära kustutada. Samas ei saa ka liiga palju korraga lugeda, sest muutub kiiresti monotoonseks.

[Hally Le · Rating 4 out of 5]

Väga hästi kirjutatud raamat, üks väheseid, mida loen juba teist korda. Maaelu õudus. Tundub, et vaene Kaja on oma Pardimäel vangis ning elu sisuks on vaid päevade võimalikult kiirem möödasaatmine (fraasid a la " õnneks õhtuni ainult 5 tundi"). Rutiinsed tegevused, mis, tundub, ei paku samas ka erilist naudingut. Elu raiskamine, minu arust. Aga kirjutatud on hästi, tundsin ära enda kohatised mõtted/tunded, ka ise olen elanud võrreldavas rutiinis ja üksinduses, aga tunduvalt lühemat aega. Oma kogemustest tean, et sellise eluga võib tõepoolest harjuda ja mitte tahtagi enam rohkemat. Kuigi ju võiks.