On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.
EST: Hüplev, satiiriline, paranoiline. Veider teos. Ei korrakski naeruturtsatust selles absurdini küündivas olustikus, ei ühtki ahhetust, kulmukergitust ega jahmatust - puht tülpimus ja otsatu imestus. Mitte millestki rääkiv raamat. Selliseid olukordi ei ole ju olemas; selliseid juhuseid ei ole inimeste eludes. Nii absurdseid inimesi ei saa eksisteerida, ei saa. Loen ja mõtlen: ah, kui lubav pealkiri. Ah kui palju ootusi. Tühja.