Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki.
Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka.
Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin.
Vahel juhtub ka selliseid lugusid - tööga koormatud Eesti naine leiab välismaalt endale mehe ja kolib tema juurde. Omapärase muudatusena on osad sündmused kirja pandud autori lapse silmade läbi - huvitav idee, annab võimaluse seletada mõnda teemat lapselikult lihtsalt ja teise nurga alt. Tore, et Kati Nielsen räägib avameelselt ka oma pere-elust ja plussidest-miinustest, mis võõral maal elades kaasnevad.
Life in Copenhagen told through the eyes of an Estonian "outsider" who becomes an "insider". I absolutely adore Copenhagen and I have a special connection with this city, so the book felt really warm and like being at home.
For someone who have never been to Copenhagen, this book makes the city feel real and approachable. A lot of attention to the ordinary but also to belonging and identity.
Ületöötanud üksikema näeb peeglist vilksatamas iseenda lapsepõlve mina kiikumas... See lummav #stseen on päris raamatu alguses. Ta on vaikses kriisis, ta otsib kedagi/midagi. Nii algab see tänapäeva muinasjutt, peategelane leiab rahvusvaheliselt kohtingusaidilt mehe, kes parasjagu pikutab maas, sest on just mesilaselt nõelata saanud... Peagi jätab naine oma karjääri Eestis ja alustab Taanis nullist, asub õppima keelt, kus (päriselt ka!) on soovitav häälduse selgeks saamise ajaks kuum kartul suus hoida, et oksendamist meenutavad kurguhäälikud üles leida. Ja selgeks tuleb õppida ka taanlaste hygge ehk mõnusalt võtmise kunst. (Mõelgem siinjuures näiteks Fred Jüssile, kes seda kunsti Eestis õpetas.) Olime kirjastuses omal ajal kahevahel, kui raamatu autor Kati pakkus välja, et kirjutab osa peatükke, olles oma lapse rollis. Kas see mõjub loomulikult? Otsustasime, et las need peatükid olla, sest võimalus salvestada lapse silme läbi võõrale maale kolimist, see on šanssi väärt. Minu meelest kukkus enamvähem loomulikult välja. Paberi peal kujunduses ei pruugi küll kohe seda märgata, et nüüd algas Johanna peatükk, aga audioraamatut kuulates on vahe selgem ja mina usun küll, et laps niimoodi mõtleb. Kuigi see on tegelikultbema versioon sellrst, mida laps mõtleb. Muide, mulle tundub, et audioraamatut sisse lugev inimene oskab päriselt taani keelt, igatahes on need vahepeal ette tulevad oksendamislaadsed hetked täiesti usutavad – kui taas kord on mingi nimi või mingi tsitaat kohalikus keeles. Mulle mõjub see raamat turvaliselt, nagu ennist juba ütlesin: muinasjutulikult. Hubaselt ja hygge’likult. Ja Kopenhageni kohta saab ka korralikult palju teada!
See oli ju küll tore raamat :). Minu 4 tärni on kindlasti paljuski mõjutatud sellest, et elades ise 2 aastat teisel pool Örebro silda Malmös, oli raamatus minu jaoks palju äratundmist, mis sisse sooja tunde tekitasid. Samuti on ilmselgelt mõnusam lugeda paljude võõrkeelsete viidetega lugu juhul, kui sa saad neist viidetest ka aru ;). Mainimata ei saa jätta ka professionaalse kretinismi koha pealt asjaolu, et peategelane leidis armastuse interneti tutvumisportaalis! See on tõesti võimalik, lugematu hulk inimesi leiab just nii oma kaaslase kõige hõlpsamalt, seega kui te niikuinii vahite ninapidi netis kogu aeg, siis kasutage ka seda suurepärast tänapäevast mugavat võimalust. Lõppude lõpuks on ju kõik inimesed hõlpsasti leitavad just sealtsamast kirutud interneedusest (ja juba ammu enam mitte ainult perverdid, kes seisavad sinu kõrval ka kassajärjekorras või istuvad bussis kõrvalpingil) ;)
Aga raamatust siis. Häiris veidi mindki see pingutatult kirjutatud Jojo osa. Kui loed mitu peatükki jutti, siis vahel ei pane tähele, et see eripära oli pealkirja juures ära toodud ja mõtled mõne aja pärast endamisi, et WTF?! Saan aru, et emana Kati ilmselt tundis, et lapse osa selles elumuutuses ja seikluses oli nii oluline, et pidi seda ka siin jagama. Aga kuna need kuidagi otseselt ja tuntavalt eelnevate või järgnevate peatükkidega seotud ei olnud, siis oleksin eelistanud, et need oleks lihtsalt olnud nt omaette kambas raamatu lõpus või kuidagi eraldi...
Mina sain siit aga lisaks äratundmisrõõmule käidud kohtade poole pealt ka uut ja huvitavat teada ning vihjeid järgnevateks külastusteks. Loomulikult on Kopenhaagen piisavalt suur ja sisaldab palju selliseid kohti, kus mina olen käinud, kuid mida raamatus ei mainitudki. Ega kõike ei saa ka kandikul ette tuua - midagi peab jääma igaühele endale avastada :)
Keeleõppe koha pealt aga Kati ees küll müts maha! Lugedes ma veel saan aru, mis need taanlased seal öelda tahavad, kuid kui nad rääkima hakkavad, siis võivad minu poolest sama hästi ka hiina keelt kõneleda. Need pudrusuuga kurguhäälikud on ikka täitsa jubedad.
Muidu igati hoogne ja seiklusrikas raamat, jättis hinge pigem helgema tunde :)
Autor on väga tore inimene, aga kirjutamise stiil pole just minu tassike teed. Linna kohta sain targemaks küll enne reisi aga üldiselt naudin rohkem poliitiliselt pisut mittekorrektseid, spontaansemaid, julgemaid ja mitte nii püüdlikke minu-raamatuid (nt nagu Minu Brüssel). Mind pisut häiris ka teise autori (Jojo) sissetoomine, seda enam, et neid tekste oli minu arvates liiga palju tometatud (ükskõik kas ema või tometaja poolt).
Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin (Kati Nielsen).
Minu kommentaar: Mõnus reisieelne lugemine, mille lugesin läbi paari päevaga- kerge, positiivne, piisavalt informatiivne ja mis peamine- hygge- tunnet tekitav :) Minu üks lemmikumaid žanre!
Andis hea ülevaate Kopenhaagenis külastamist väärt asukohtadest. Maailmaparandamine on küll oluline, kuid üks hetk sai seda teemat minujaoks liiga palju, eriti kuna mõtted kordusid.
1. Inimesed ei kata oma aknaid kardinatega. 2. Õhtuti süüdatakse küünlaid. 3. Pea kõigil on kodus vähemalt 3 ratast, sest rattaid kasutatakse igapäevaselt rohkem kui autosid.
Kahjuks ei jõudnud ma selle raamatuga aga eriti kaugele, sest autori kirjutamisviis ei sobinud mulle. Hästi palju fakte ja nn kuiva ajalugu. Mind huvitab rohkem ikka inimese enda elu, mitte iga Taani tänava ajalugu.
Väga mõnus ja positiivne lugemine. Pimedateks talveõhtuteks sobiv. Jätab hinge hea ja õnneliku tunde :) Saab nii Kopenhaagenist kui seal elavatest inimestest ülevaate. Südamlikult ja siiralt kirjutatud. Mulle meeldis ka see, et eluolu oli kirjeldatud ka lapse silmade läbi.