Vinski lood

Vinski #1-2

by Aapeli, Maija Karma (Illustrator), Välja Künnap (Translator)

Soome vestekirjaniku Aapeli (Simo Puupponen, 1915-1967) humoorikat lasteraamatut „Üle linna Vinski“ (1954) on aastakümnete jooksul mõnuga lugenud vähemalt kaks põlvkonda Eesti lapsi. Selle raamatu kaante vahel ilmub esmakordselt eesti keeles ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsentti“ (1956). Punase pea ja tedretähtedega koolipoiss Vinski peab sedapuhku läbi ajama nähtamatuks tegeva pulbrita, kuid see-eest saadab teda kenas Hömpstädi linnas aset leidvates vahvates seiklustes apteekrihärra kingitud, inimkeeli kõnelev harakas Vinsetti. Aapelile, õigemini küll Vinskile, on kirjaniku sünnilinnas Kuopios püstitatud ka ausammas. Ent see ei ole mõni tavaline sammas kirjaniku büstiga, vaid kujutab hoopis üht väikest, muretult puuoksa küljes kõlkuvat poissi, kelle ees tundub rõõmsalt valla olevat kogu maailm.

192 pages, Hardcover

First published January 1, 2013

About the author

Pseudonym of Simo Puupponen.

Reviews

[Märt · Rating 5 out of 5]

Lustakas lastetaamat. Olin teadlik vaid selle esimesest poolest ja sedagi läbi lavastuse.

[Toomas · Rating 5 out of 5]

Lugesin raamatut lastele. Kaks korda lühikese vahega - algul pojale, siis tütrele. Lapsena ei olnud lugenud, aga “Üle linna Vinski” telelavastust olin näinud küll. Kuigi mulle see nii võimsat muljet vist ei jätnud kui klassivendadele - nemad tsiteerisid Lutikalossi laiskvorste korduvalt (“Ah et mina olen pekinägu?”), ka täiskasvanutena. Raamat ise? Meeldis, kuidas Aapeli kirjutab - väikelinna kirjeldamine ülihubase kohana, meeldejäävad tegelased. Just inimeste kujutamine ajas mind lugema ka Aapeli raamatut “Pisikese Peetruse hoov”. Aapeli inimesed on lihtsad, neid panevad tegutsema (kui panevad) lihtsad vajadused (toit, kärakas) ja iseloomuomadused (uudishimu, laiskus, edevus). Samas ei ole see lihtsus pinnapealne. Mingi ühisosa on igatahes Aapelil Oskar Lutsu ja vist isegi Hašekiga, ja see ühisosa mulle meeldib.