LOTTE JA KUUKIVI SALADUS on juba kolmas lastele mõeldud raamat Lotte ja tema sõprade seiklustest. Raamat tõstab esile positiivseid väärtusi, nagu sõprus, oskus märgata enda kõrval teisi ja valmidus hättasattunuid abistada. Ühel ööl hiilivad Leiutajatekülla kaks tundmatut. Nad otsivad taga kolme kivi, mille vana rännukoer Klaus oma viimaselt rännakult kaasa tõi. Üks kivi jäi Klausile, kaks tema reisikaaslastele. Mõistes, et kivid peidavad endas saladust, lähevad Lotte ja Klaus ülejäänud kividele järele. Kui Klaus ootamatult haigestub, jätkab Lotte teekonda üksi. Peagi selgub, et kivide saladus on palju suurem kui Lotte ja Klaus arvata oskasid. Raamat on valminud Janno Põldma ja Heiki Ernitsa joonisfilmi Lotte ja kuukivi saladus ainetel.
Vaieldamatult hea fantaasialennuga raamat, kus saab näiteks merest pannkooke püüda, aga samas leidub rohkelt trükivigu ja tekstis on suur kuusk, aga pildil ilmselgelt tammepuu. Hakka või enda raamatut sodima/korrigeerima, et kui laps kunagi ise lugema hakkab, saab ta lugeda korrektse keelega teost.
Erakordselt piinarikas lugemine. Keeleliselt kohmakas, lohisevad laused, mida ette lugeda oli eriti halb. Ja need pingutatult naljakad võrdlused ja juhtumised. Poole lühem oleks võinud olla.
Manuprāt, ka var just, ka šīs grāmatas autors vairs nav Kivirehs. Dažās nodaļās es pazudu tulkojumā, likās pārāk vienmuļi apraksti. Pierasts taču, ka Lotē viss notiek ļoti dinamiski. Tad atkal dinamika uzradās, tad atkal noplaka. Brīžiem likās, ka nesekoju tam, ko lasu, tad noprasīju bērnam, ko viņš dzirdējis. Viņš tomēr bija uztvēris vairāk nekā es biju iedomājusies. Varbūt tas mans vakara nogurums. Grāmata arī apjomīga, salīdzinoši - 39 nodaļas, kurās notiek vis kaut kas un liekas, ka autors pats to Loti un Klausu ir pārāk tālu aizvedis, bet tomēr, par laimi, Lotei ir izdevies atgriezties mājās un visi grāmatas sākumā uzdotie jautājumi un mistērijas ir atrisinātas. Vai būs vēl kāda Lote?
Liiga palju tegelasi! Ma võtsin selle ülepea selle nimel ette, et sotti saada kes on kes - et kui kaheaastasega pilte vaadata, siis oskan kaasa rääkida. No ei oska. Iga peatükk on värske absurdne seltskond. Üleüldse jääb see kotseptsioon, et kirjutame filmi põhjal raamatu, mulle arusaamatuks. Võibolla on toode suunatud neile, kes filmist suure kaifi saanud. See vahepala, et miks ja kuidas jänesed Kuu peal elavad, mõjus minu jaoks kuidagi pingutatuna. Siiski jääb teadmine, et frantsiis tervikuna on “eestinokia”.
Sama soe ja rõõmus nagu "Leiutajateküla Lotte". See raamat oli sai mitu korda järjest õhtujuttudena läbi loetud, enne kui sai mõneks ajaks kõrvale pandud. Aga riiulist välja pääseb ta ikka väga sageli.