Raamatus on juttu sellest, kuidas 16 aastased tüdrukud veedavad kuu aega tööl käies. Millega neil tuleb selle subekuu jooksul hakkama saada ja kas ikka kõik tüdrukud pärast kooli tagasi lähevad. Raamatu peategelane on Silja. Ta vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ning tema jääb üksi koju. Kuu aega on tal võimalus tunda end täiskasvanuna. Ta peab hakkama saama nii tööl käimise kui ka oma tärkavate tunnetega naabripoisi vastu.
Plathi “Klaaskuppel” Nõukogude Eesti moodi. Osalt. Üllatavalt muhe lugemine, Merle ja Indreku ema plotid jäid natuke poolikult, lõpuni ja põhjalikult välja arendamata.
Oli seegi raamat täisealisena lugedes sama meeldiv elamus. Eks noorte muredki ole laias laastus ikka sarnased, mis siis, et vastavalt ajastule on nende väljendumisviisid erinevad. Kuu aega täiskasvanu olla ja kommivabrikus tööl käia kõlab aga igal juhul uhkemalt kui vanematega Krimmis peesitada, arvab gümnaasiumiõpilane Silja. Eks see pooleldi naabri Indreku poetatud sõnakõlksule trotsiks vast võetud otsus küll oli ja eks see Indrek käitu üldse kuidagi imelikult... Igatahes tekkis nüüd tahtmine ka muud Truu teosed üle lugeda.
Sellega on noortekirjanduse väljakutse ka läbitud. Oli tore lugemisaasta. Noortekirjandust loen küll muidu ka meeleldi, kuid näiteks Odinilapseni poleks võib-olla ilma selle väljakutseta nii ruttu jõudnud.