Nagu muinasjuturaamat, kus kunagi ei tea oodata, millise pöörde lugu järgmiseks võtab. Peale selle imekaunis ja värvikas eesti keel kogu oma hiilguses. Tõeliselt nauditav lugemiselamus!
Suurepärane kohvikukirjandus, mis sobib imeheaks kaaslaseks Werneri kange espresso kõrvale - eriti just nüüd, mil terve Tartu on mattunud kuldkollase lehevaiba alla. Muigama võtsid mitmed muhedad fraasid, sh "meie isa oli halvas tujus olnud juba kolmkümmend aastat", "isand Rätsepa pahemast silmast veeres alla veinikollane pisar" ning "kassidele naeratan, inimestele mitte". Kõige rohkem elasin kaasa Leo Roosimöldri ja kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa toimetustele - võtsid ju nende tegemised enda alla ka kõige rohkem lehekülgi -, ent meeli kõditasid mõnusasti ka novellid "Siin Põhjatähe all" ning "Vennad uneluses". Mõni miniatuur jäi veidi napiks, kuid ju oli asi puhtalt minus: oleksin meelsasti sügavamale sukeldunud. Soovitan soojalt (ei pea nautima ilmtingimata espresso ja sügislehtede kõrvale, sobivad ka piparmünditee ja lumikellukesed)!
Selles kogumikus leiame Heinsaare taas oma tuntud headuses. Oma eelmise kogumikuga "Ebatavaline ja ähvardav loodus" ei tabanud Heinsaar vähemalt minu puhul märki. Kuid "Ülikond" asetub tippkogumikega "Vanameeste näppaja" ja "Rändaja õnn" samale pulgale. Vahemärkusena tahan ära mainida, et minu Heinsaare lemmikteoseks on ja (ilmselt) jääb eesti kirjanduse üks omapärasemaid tekste "Härra Pauli kroonikad".
Uuest kogumikust tahan kõige enam esile tõsta kolme pala: "Ülikond", "Jõu tagasitulek" ja "Vennad uneluses". Olen alati jumaldanud tekste, kuhu sisse on pandud kohtumine Kuradi, Vanapagana või Saatanaga. Isand Rätsep ja tema abiline Itski olid selles teoses minu jaoks tõelised pärlid, kelle tegemistele ja askeldamistele kunstnik Roosimöldri uue "ülikonna" kallal ma huviga kaasa elasin. Kujutasin elavalt ette, kui suurepärase animatsiooni/nukufilmi sellest loost saaks (näiteks Hardi Volmeri käe all). Kaadrid kohe hakkasid lugedes silme ees jooksma.
Novellis "Vennad uneluses" kohtusid minu jaoks unisevõitu ja samblaga kaetud Vana-Tartu ning progressiivne ja edukas Uus-Tartu. Kas meist mitte enamus ei tahaks vahel võtta nädala vabaks kõigist askeldustest ning "mesosoikumis" viibida? Mina küll tahaks ja kuidas veel! Heinsaare puhul teebki kohati tumedate alatoonidega ja isegi kurjapoolsed lood elavaks ning lugejale lähedaseks kohamaagia, mida ta meile Supilinnast või Balti jaama ümbrusest jutustades edasi annab. Agulid omavad koos oma vaiksete nurgakestega, tagahoovidega ja isemoodi elanikega ikkagi mingisugust teistmoodi kvintessentsi, mida Tartu või Tallinna kesklinnadest ei leia. Seda teadis juba Oskar Luts 1930ndatel aastatel, kui kirjutas oma parimad teosed.
"Jõu tagasitulek" puhul tuleb Heinsaare loomingus jällegi esile ka tema eelmistes kogumikes läbi lipsanud nipernaaditsemise motiiv ning Gailiti lembus. Selle loo sündmustikku sooviks isegi läbi teha ja mööda Eestimaad lihtsalt vanderdama minna (kindlasti "kohustuslikud" vahepeatused suvelavastuste mängupaikades!!!). Seni külastamata kauneid paiku on ju sellel 45227 km² suurusel alal mitmekümne teatrisuve jagu.