Narratore raffinato e potente, Alessandro Defilippi ci riporta tutta l'attualità bruciante delle grandi migrazioni, degli scontri e incontri di civiltà, facendo vibrare dentro di noi l'eco inquieta e lacerante delle invasioni barbariche.
Romanzo avvincente per trama e riferimenti storici, ma condito da un po' troppo sangue ; avrei evitato le parti facenti riferimenti quasi fantastici (Gog Magog e varie).
Aastaks 376 on Ida-Rooma riigis kätte jõudnud rasked ajad, mille tunnismärke pole vaja kaugelt otsida. Antiookias sünnib kahe peaga vasikas, tiigid on täis surnud vareseid ja Doonau põhjakaldale on kogunenud barbarite hordid, kes tahavad teise kalda heast elust osa saada. Keiser on tõbine ega suuda riiki valitseda. Nii jõuabki kätte päev, kui Doonau muutub punaseks… aga see on alles algus. Barbaritele järgnevad viirastused, kes on kristluse põhimõtetest üsna isemoodi aru saanud ja reageerivad nimele Gogmagog.
„Danubio rosso“ oli meeleolukas talvine lugemine. Algus kippus küll venima, aga lõpp on hästi õnnestunud. On näha, et moodsa aja hullused nagu „Walking Dead“ on autori fantaasiat mõjutanud, aga tema spinn on ikkagi omamoodi originaalne. Järelsõnast selgub, et autor on Alessandro Barbero jünger, mida muidu poleks küll osanud arvata.
Defilippi on hea kirjeldaja/atmosfääri looja, aga mitte nii hea jutustaja. Too Batraz on muidu sümpaatne vend, aga tal on tüütu komme iga natukese aja tagant pilt tasku panna. See olukord kordub nii sageli, et muutub juba naljakaks. Siin-seal annab tunda, et autor on südames linnainimene ja maaelule tavapärased õudused on talle võõrad. Aga need kõik on väikesed puudused, tulevikus kavatsen kindlasti Defilippi loominguga lähemalt tutvuda.
Vorrebbe essere un romanzo storico con tanto di prefazione di Valerio Massimo Manfredi ma per me è solo un "fumettone" che racconta, con molta fantasy, i fatti che portarono, nell'agosto dell'anno 378 d.c., alla battaglia di Adrianopoli tra esercito romano e i Goti che da tempo premevano ai confini dell'impero in cerca di nuove terre. Un racconto che avvince solo a metà, in cui la storia si alterna al fantasy di Conan il barbaro, con ovvie ricadute sul giudizio che, alla fine della lettura, è solo parzialmente positivo.