Luulekogu käsitleb noore põlvkonna intiimseid, eetilisi ja sotsiaalseid suhteid ja suhtumisi. Värsistus on groteskivõtmes, mis annab eri värvinguga luuleaine puudutamisel ebatavalisi koos- ja lahkkõlasid.
Pole ammu nii kehva luulet lugenud, aga no ehk on see 'süü' minus. Mõtlesin, et tegemist on sellise 19-aastase kirjutatuga ning üllatusin (aga samas mitte, ehk olid ajad teised?), kui avastasin, et avaldamise aastal sai autor juba 29. Samas on see ka lohutav, sest andis järjekordse tõuke enda asju avaldada. 80ndate Beierist ikka parem. Lahe kaas ja hea formaat muidu.
Lemmikumad luuletused olid: Märgimisfäärne vakkt (naeruturtsatus), 9. lehekülje pealkirjata, Tehke ometi midagi! (tõesti äratundmisrõõm ses lapsikus pahameelepurskes), August (samasugune äratundmine, eks siis jätan oma avaldatud kogust välja), Puud-puud-puud (vist lemmikuim!), Vabandus (äratundmine), Oota ja looda (äratundmine, aga kurat, kui naiivne(?) luule...), Vodevill (lahe, sellest saaks hea novelli), Protokoll Ralf M. kummalisest käitumisest Põlva alevis (lugesin, kui aprillikuu ilm viskas vimkat ja oli suvi ja oli talv. äratundmise tunne!), Ajulageda shimmy (taas mingi huvitava lühifilmi-absurdika idee!), Tellimustöö Kerstile (nagu ise oleks kirjutanud!) ja Jälle jälle jälle (^sama!).
Hahhaa, ikka oli head ka! aga pigem ei soovita tervet kogumikku ;)