What do you think?
Rate this book
Бог есть +/–
Книга рассказов лауреата международных премий, харьковского писателя Андрея Краснящих написана под падающими на Харьков российскими бомбами изатем всоседней Полтаве, где больше переселенцев, чем местных жителей. Увиденное, услышанное, пережитое, история повседневности военного времени. Одна из героинь рассказов— десятилетняя дочь писателя, чьё школьное сочинение «Как изменилась моя жизнь сприходом войны» формулирует основную тему всей книги. Рассказчик описывает, как война изменила всё ився: его самого, враз повзрослевшую, превратившуюся из ребёнка вподростка дочь, привычки, чувства, отношение людей друг кдругу, ставшее более заботливым, оберегающим.
- GenresNonfictionWar
152 pages, Paperback
Published July 6, 2023
7 people are currently reading
92 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
June 24, 2024
Sõja argisus murrab mu südame.
June 2, 2024
Ränk raamat. Kohustuslik!
December 19, 2024
Karm ja üsnagi masendav aga vajalik. Pisarad tulid silma mitu korda (positive masculinity? :))
August 8, 2024
Seda raamatut ju ei saa tegelikult hinnata.
Ja samas ehk saab siiski. Sest siin on tavaliste inimeste igaveseks muutunud argielu killud, mis murravad südame.
Ja samas ehk saab siiski. Sest siin on tavaliste inimeste igaveseks muutunud argielu killud, mis murravad südame.
July 9, 2024
Seda raamatut lugedes tekkis kohati tahtmine oksendada. Sest kirjeldatav seda nõudis.
Olgu, ma ei oksendanud päriselt, aga oli päris mitu kohta, kus silmad läksid märjaks, sest see lihtsalt on nii vahetu. Mingid tähelepanekud, mis oma igapäevasuse ärapööratuses ajavad lihtsalt hulluks. Ma olen nende sarnaseid tekste ju erinevatelt autoritelt juba kaks ja pool aastat lugenud, aga mingid momendid lihtsalt lõikavad hinge. Ja eeldatavasti jäävad seda tegema ka aastate pärast.
Autor tõdeb paaris kohas, et tema keel ja kirjutamine on muutunud. Ta on väga pikkadelt ja keerukatelt lausetelt liikunud lühildasse nii lauselt kui mahult. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ta tippis suure osa sellest raamatust mobiiltelefoni, aga teisalt on põhjus selles, kus kohas selle sõja inforuum asub. Need pole mingid ajaleheartiklid ega ammugi mitte pikad ilukirjandusse kalduvad esseed, vaid telegrami ja twitteri postitused, redditi lõimed ja instagrami stoorid. Seal olen ma isegi kõik need kaks ja pool aastat elanud ning kontrollin neid koheselt peale ärkamist. Huvitav, kas see on selles mõttes sõja kajastamise (selle memorialiseerimise) osas sarnane totaalne muutus nagu on droonidega kaasnenud sõjapidamises endas?
Minu arust suht kohustuslik lugemine.
"Iga öö karjume unes. Unenägusid ei mäleta. Kõige sagedamini karjume: "Ei!""
"Mida ma kirjutan aruandesse hukkunud üliõpilase kohta? "Mitteilmunud"? Ma ei saa seda teha."
"Lapsed mängivad õhtul maffiat. "Kõik lähevad magama. Algab õhuhäire", "Ärkavad kõik peale...", "Ärkavad kõik, raketid lendasid mööda"."
Olgu, ma ei oksendanud päriselt, aga oli päris mitu kohta, kus silmad läksid märjaks, sest see lihtsalt on nii vahetu. Mingid tähelepanekud, mis oma igapäevasuse ärapööratuses ajavad lihtsalt hulluks. Ma olen nende sarnaseid tekste ju erinevatelt autoritelt juba kaks ja pool aastat lugenud, aga mingid momendid lihtsalt lõikavad hinge. Ja eeldatavasti jäävad seda tegema ka aastate pärast.
Autor tõdeb paaris kohas, et tema keel ja kirjutamine on muutunud. Ta on väga pikkadelt ja keerukatelt lausetelt liikunud lühildasse nii lauselt kui mahult. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ta tippis suure osa sellest raamatust mobiiltelefoni, aga teisalt on põhjus selles, kus kohas selle sõja inforuum asub. Need pole mingid ajaleheartiklid ega ammugi mitte pikad ilukirjandusse kalduvad esseed, vaid telegrami ja twitteri postitused, redditi lõimed ja instagrami stoorid. Seal olen ma isegi kõik need kaks ja pool aastat elanud ning kontrollin neid koheselt peale ärkamist. Huvitav, kas see on selles mõttes sõja kajastamise (selle memorialiseerimise) osas sarnane totaalne muutus nagu on droonidega kaasnenud sõjapidamises endas?
Minu arust suht kohustuslik lugemine.
"Iga öö karjume unes. Unenägusid ei mäleta. Kõige sagedamini karjume: "Ei!""
"Mida ma kirjutan aruandesse hukkunud üliõpilase kohta? "Mitteilmunud"? Ma ei saa seda teha."
"Lapsed mängivad õhtul maffiat. "Kõik lähevad magama. Algab õhuhäire", "Ärkavad kõik peale...", "Ärkavad kõik, raketid lendasid mööda"."
September 10, 2023
Mom is hard of hearing. But she hears explosions. Now, even when they are gone.
БОГ ЕСТЬ: +/-
GOD EXISTS: +/- (my translation of the title)
Andrei Krasniashikh is a professor of literature at Kharkiv National University in Ukraine. Published in 2023 in a mixture of Russian and Ukrainian languages, the book tells us how the life of Kharkiv's residents has changed after the beginning of the full-scale Russian invasion of Ukraine in 2022.
The narration reminds of a diary: the author explains that since February 24th he could not read or watch anything but news reports on telegram channels. Therefore, his writing skills were influenced by them. We see a big amount of short sentences and naked facts with very few descriptions. “As if you are walking, picking up the fragments of something broken. Splinter style.”
Half Ukrainian, half Russian, Andrei Krasniashikh tells us how his ten years old daughter suddenly matured under the relentless shelling of Kharkiv. How did it come to be that the most desired Christmas presents now are flashlights, batteries and power banks. And the most common birthday wishes changed from health and love into unbroken windows, water in taps, electricity and clear skies. How Home stopped existing anywhere but in people’s hearts and memories. How life plans turned into day plans because everything makes sense only here and now.
This devastating and terrifying story is about the courageous people of Ukraine who had and still have to leave their beloved homes in order to survive and protect the loved ones from Russian missiles. I hope the book will be translated into English, so that people worldwide remind themselves that the war is not over.
Check the quotes from the book translated by me below, and donate to your local non-profit organization to support Ukrainian people in the daily fight for peace and freedom.
Quotes:
▪️“Good night” now sounds different. So much so that it’s scary to jinx it. The only thing scarier than “Good night” is “Good morning.” In the chat of our department in the morning there is a roll call: “Alive”, “Alive”, “Alive”.
▪️Kharkiv no longer exists. And neither do we. The old, pre-war we remained underground. In the metro, where many people went down on February 24, they still haven’t gotten out. In cellars, basements. Our past, normal, human life died there while Kharkiv was being bombed.
▪️In fact, just no one wants to leave their home. It seems that while you are in it, you protect it. If you leave, something could happen to it and to you. It protects you, too.
▪️For holidays, I used to wish happiness, health, joy, strength. Now – strength, but most importantly – whole windows, water in taps, electricity. Clear skies. A quiet day. However, I don’t wish whole windows anymore. There is no one left whom I can wish this.
▪️But the war is far from over. And it won't end when it ends. You will carry it with you.
🔖 More reviews by me on Instagram: @penguinna_books
БОГ ЕСТЬ: +/-
GOD EXISTS: +/- (my translation of the title)
Andrei Krasniashikh is a professor of literature at Kharkiv National University in Ukraine. Published in 2023 in a mixture of Russian and Ukrainian languages, the book tells us how the life of Kharkiv's residents has changed after the beginning of the full-scale Russian invasion of Ukraine in 2022.
The narration reminds of a diary: the author explains that since February 24th he could not read or watch anything but news reports on telegram channels. Therefore, his writing skills were influenced by them. We see a big amount of short sentences and naked facts with very few descriptions. “As if you are walking, picking up the fragments of something broken. Splinter style.”
Half Ukrainian, half Russian, Andrei Krasniashikh tells us how his ten years old daughter suddenly matured under the relentless shelling of Kharkiv. How did it come to be that the most desired Christmas presents now are flashlights, batteries and power banks. And the most common birthday wishes changed from health and love into unbroken windows, water in taps, electricity and clear skies. How Home stopped existing anywhere but in people’s hearts and memories. How life plans turned into day plans because everything makes sense only here and now.
This devastating and terrifying story is about the courageous people of Ukraine who had and still have to leave their beloved homes in order to survive and protect the loved ones from Russian missiles. I hope the book will be translated into English, so that people worldwide remind themselves that the war is not over.
Check the quotes from the book translated by me below, and donate to your local non-profit organization to support Ukrainian people in the daily fight for peace and freedom.
Quotes:
▪️“Good night” now sounds different. So much so that it’s scary to jinx it. The only thing scarier than “Good night” is “Good morning.” In the chat of our department in the morning there is a roll call: “Alive”, “Alive”, “Alive”.
▪️Kharkiv no longer exists. And neither do we. The old, pre-war we remained underground. In the metro, where many people went down on February 24, they still haven’t gotten out. In cellars, basements. Our past, normal, human life died there while Kharkiv was being bombed.
▪️In fact, just no one wants to leave their home. It seems that while you are in it, you protect it. If you leave, something could happen to it and to you. It protects you, too.
▪️For holidays, I used to wish happiness, health, joy, strength. Now – strength, but most importantly – whole windows, water in taps, electricity. Clear skies. A quiet day. However, I don’t wish whole windows anymore. There is no one left whom I can wish this.
▪️But the war is far from over. And it won't end when it ends. You will carry it with you.
🔖 More reviews by me on Instagram: @penguinna_books
August 26, 2024
Autor oli Vikerkaarest tuttav, kus on ilmunud mõned neistsamadest lugudest, mis on selleski raamatus. Ja üldse - kõik ta lood on väga sarnased, nii vormilt kui ka sisult. Mis ühe jutukogu raames mulle täitsa meeldib. Kuigi ehk võibolla võinuks raamat paar lugu lühem olla. Aga! Ajakirjast neid lugusid lugeda ja raamatust (tean-tean, et LR on tehniliselt võttes ka ajakiri, aga pean seda ikkagi raamatusarjaks) - see on täiesti erinev tunnetus. Lugesin seda raamatut ja oli täiesti hullumeelselt kummastav tunne lugeda raamatust sõjas olemise kohta nii, et see sõda ikka parasjagu veel käib. Hakkasin mõtlema, et kõik raamatud, kus sõda asjasse puutub - need konfliktid on alati ammu juba läbi. Kirjeldatakse argisemaid ja erakordsemaid õudusi, läbielamisi, lootusetust. Ent ma alati tean, kuidas kõik lõppes. Sellest lähtuvalt on kuklas alati mingi selgus, rahu ja leppimine. Aga nüüd! See kõik ikka alles veel kestab. Kõik needsamad kaltsukad ja supiköögid ja tuttavate-sugulaste korterid lääneosas. Niimoodi ei saa üldse sõjast rääkivat raamatut lugeda, teeb väga rahutuks. Siiski, mulje lõpuks taltus tänu järelsõnale, kus A. Ivanov lasi kogu pinge asjast välja, kuna ta oli kirjutamiseks valinud täpselt sellise nurga, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga küllap see on mu isiklik probleem, ja juttude sisu on siiski ja jääb paraku pikaks ajaks veel kõikehõlmavaks probleemiks...
August 12, 2024
Nagu keegi ütles: "Seda raamatut ei saa hinnata."
Sõda tsiviilisiku silme läbi. Tragöödia muutumine argisuseks. Üsna lühikeste lausetega ülevaade sellest, millised asjad on muutunud enesestmõistetavaks nende igapäevaelus. Kuidas on muutunud elu ja linn nende ümber. Mis kõik kaob Harkivist, sellest linnapildist, aga ka inimeste eludes.
Oluline lugemine. Lugedes tabasin ennast mõttelt: kurat, ta kirjutab ju sõja esimesest aastast. Suures osas esimestest kuudest. Ent see kuradi asi kestab juba kolmandat. Õõvastav mõelda, et praegu ei suudaks autor seda enam kirjutada - ega kala oska kirjeldada vett.
Sõda tsiviilisiku silme läbi. Tragöödia muutumine argisuseks. Üsna lühikeste lausetega ülevaade sellest, millised asjad on muutunud enesestmõistetavaks nende igapäevaelus. Kuidas on muutunud elu ja linn nende ümber. Mis kõik kaob Harkivist, sellest linnapildist, aga ka inimeste eludes.
Oluline lugemine. Lugedes tabasin ennast mõttelt: kurat, ta kirjutab ju sõja esimesest aastast. Suures osas esimestest kuudest. Ent see kuradi asi kestab juba kolmandat. Õõvastav mõelda, et praegu ei suudaks autor seda enam kirjutada - ega kala oska kirjeldada vett.
August 17, 2024
Lugesin veebist, räägin Nadjale [autori 10-aastane tütar] mängust, kus lastele antakse geolokatsiooni eest auhindu. Küsin, kas on ette tulnud? Ette on tulnud muud. Instagramis pakuti talle 100 dollarit meie sõjalite kohtade geolokatsiooni eest. Ta saatis Punase väljaku geolokatsiooni. Vastati: "Oodake." Jätsid maksmata.
November 21, 2024
No mida sa siin arvad või kirjutad? Must masendus tuleb peale, kohutav ebaõiglus ja sõjaõudused otse koju! Nii kole ja kahju ja uskumatu, et meie ajal, keset Euroopat, siinsamas lähedal toimub selline asi PRAEGU, igal minutil ja tunnil.
Raske lugemine, viis otse sõtta, tavaliste inimeste kohutava ebaõigluse ja kannatuse juurde!
Raske lugemine, viis otse sõtta, tavaliste inimeste kohutava ebaõigluse ja kannatuse juurde!
July 1, 2024
Oi kui valus. Oi kui oluline.
Sõda on kohutav. Eriti oma argisuses.
Sõda on kohutav. Eriti oma argisuses.
October 29, 2024
Väga soovitan, üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.
December 11, 2024
Kohati oli raamatut raske kätte võtta, kuna selle sisu tegi haiget, läks hinge ja südamesse.
Kohustuslik kirjandus.
Kohustuslik kirjandus.
January 2, 2025
Katkendlik, kildudena tabatud õud. Raske, aga oluline lugemine.
October 15, 2025
Väga keeruline on hinnata sellist raamatut. "Väga hea" oleks hoopis see, kui selle raamatu aluseks olev kogemus (ja seega ka raamat ise) oleks olemata. Raamat ise on vahetu ja valus.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews