Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks salakaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.
Mis seal salata, Narva on kaugelt vaadates venemaiguline hall eksootika, kohapeal samas omanäoline, teistmoodi reaalsus. Tunnistan, et minulgi on korduvalt mõtlematult üle huulte tulnud lause, kuidas ma Narvast Eestisse tagasi jõudsin. Raamat aga on kirjutatud eluterve huumoriga ja muud moodi poleks ilmselt loomulik. Kirjastiil on mõnusalt voolav ja sõnakasutus värvikas. Autor on muljetavaldavalt aktiivne kodanik, kes on kursis nii linna tänavanimede ajalooga kui neil elavate inimeste mõttelaadiga. Meeldib ka see, et autor on linnas praktiliselt kõik järgi proovinud ja iga nurga Narvas läbi käinud. Minu kodulinnas on näiteks inimesi, kes põhimõtteliselt teatud linnajagudesse ei lähe ja teistele linnadelegi lähenevad pinnapealsete turistidena: külastatakse põhilisi arhitektuurimälestisi ja ostukeskusi. See inimene võtab aga elu Narvas pühendunult ja südamega tekitades vähemalt minus uut huvi minna Narvat taaskord vaatama.
Ma kirjutan nende kahe Narva raamatu peale kokku ühe arvustuse, sest minu meelest on neid just parim nii lugeda - järjest. Sest ma ütleksin küll, et nad täiendavad teineteist, mis sellest et autor ise soovitab lugeda seda uut raamatut ja pigem mitte enam vana.
Küll aga nii kui ma nägin, et ilmumas on uus “Minu Narva” raamat, läksin ma Yagasse, et vaadata, kas vana on ka veel saadaval, sest no kuidas ma loen seda n-ö teist osa kui esimene lugemata on. Lisaks ma arvasin kohe, et sedasi on põnev võrrelda, mis selle ajaga muutunud on.
Ilmselt jah paljud asjad selle kümne aasta tagusega võrreldes on muutunud - no Lenini kuju on näiteks ära viidud. Ma seda 2013. a raamatut lugedes guugeldasin üsna palju pidevalt kõrvale, et kas ja mis.
Kui ma nüüd oma märkmeid vaatan, siis ma olen lausa kirjutanud, et mulle vist meeldiski vana natukene rohkem, et uuem oli liialt palju nagu ajalootund. Ajalugu mulle tegelt koolis väga meeldis 😀
Kui Petroneprint alles hiljuti tuli välja uue raamatuga "Minu Narva. Kümme aastat hilhem", siis oli minu jaoks loomulik käik, et esimene raamat samuti enne läbi lugeda. Raamatut ostsisin muidugi kui nõela heinakuhjast taga, sest tahtsin seda päriseks saada, et enda "Minu sarja" kollektsiooni täiendada. Aga kes otsib, see leiab. Raamat käes ja asusin lugema. Minu enda Narvaga ainuke mälestus on see, et vaatasin teisele poole jõge ja mõtlesin, et jessus, Venemaa on ju peaaegu käega katsuda. Kuigi see oli mõned numbrid (täpsustesse laskumata) aastaid tagasi, ei muutu mõned asjad vist iialgi. Siiski 10 aastat oli Narva ikka veel justkui selgrootu, aga selles mõttes, et see pole justkui ei Eesti ega muidugi ka Venemaa. Narvalased on tunda saanud suurt sõjahirmu ning näinud rohkelt viletsust, nüüd elavad nad suures tööpuuduses ning linna hiilgeajad on ammu juba möödas. Pidev piiriületus viib linnarahvast Venemaale, et odavat kraami tuua, tihtipeale see kraam osutub aga suitsuks ja alkoholiks.. Oli vägagi põnev lugeda mis toona oli, sest kümne aastaga võib nii mõndagi muutuda. Täielikult Narva linnale pühendunud Katri Raik sulest on ilmale tulnud põnevad lood ja huvitavad faktid.
Katri Raik on tõsine Narva patrioot. Narva atraktiivsus on viimasel ajal kõvasti tõusnud ja osa aust läheb kindlasti ka praegusele linnapeale. "Minu Narva" annab lisaks teabele, kus Narvas käia ka teadmise narvakate mõtlemisviisist, hoiakutest, ka narva keelest (ehe näide naiste folklooriansambli Suprjadki "Vihma sajab, kak s vedra"). Lugeda sai autori enda humoorikatest juhtumistest perioodil, kui ta elas alles Narva elusse sisse. Narva on põnev ja avastamata kant, mistõttu avas see raamat mulle ukse mitmetele teistele narvateemalistele raamatutele (millest enamusel on samuti Katri Raiki osalus).
"Kas riigid on nüüd otsa lõppenud, et juba linnade kallale asuti?" küsis üks mu tuttav, kui mainisin, et loen "Minu Narvat". Aga nagu raamatust ka hästi välja tuleb, ei olegi ju Narva pelgalt linn, ta on omaette riik riigis, või täpsemalt öeldes kahe riigi vahel. See raamat annab korraga nii ängistava kui lootusrikka pildi Narvast - lootus seisneks seejuures siis selles, et praegusel kujul linn vaikselt hääbub... Mind näiteks hämmastasid numbrid selle kohta, kui palju Narva elanikkond on viimase 20 aasta jooksul vähenenud. Tõsi ta ju on, et Narva linna nimi lipsab "peavoolumeedias" tavaliselt läbi vaid krimiuudistest. Ajaloolasest autorilt oleks ehk eeldanud rohkem huvitavaid lugusid (kaugemast) ajaloost ja ka esimeses peatükis mainitud "põgenemine iseenda eest" sinnapaika jäigi.
Üks minu kõige lemmikumaid "Minu..." sarja raamatuid. Tõsiselt hakkaja ja elurõõmus autor on tähelepanelikult ning avatult linnaga ühes rütmis elanud. Lugemine on seetõttu väga nauditav - palju erinevaid lugusid ja kogemusi, autor pole millegi ees risti ette löönud. Imetlen autori ettevõtlikkust, sest usun, et tal on olnud Narvale väga suur mõju. Ja Narval muidugi ka talle. Kaks korda olen ma ise Narvas käinud, kuid tahaks veel tagasi, sest tegu on ühe mõnusa ja sõbraliku linnaga!
See raamat üllatas mind - tõeliselt hästi kirjutatud ning meenutas seda, et tegelikult on ikkagi Narva osa meist, tahame seda või mitte. Soovitan kõigil seda lugeda, sest naerda saab korralikult ning samas kõnetab see kõiki elu valusaid punkte ausalt ja ilustamata.
Paneks viis tärni, aga kohatine segane sõnastus, ütlematajätmised ja kiirustamine sunnivad ühe punkti maha võtma. Kui see aga kõrvale jätta, on tegu väga sündmusterohke ja infotiheda raamatuga, kus leiavad käsitlemist paljud eestlastele põletavalt olulised teemad - kas Narva venelased peavad meid siis fašistideks, kas nad on lojaalsed Putinile, jne. Autor on ilmselgelt selle linnaga väga lähedalt ja emotsionaalselt seotud. Kui aega oleks olnud, ta oleks ilmselt võinud kirjutada ka kolm korda paksema raamatu. Soovitan tungivalt seda raamat igale eestlasele.
Selline keskpärane Minu-sarja raamat. On natuke autori enda elust ja sellest miks ning kuidas ta Narva sattus, on linna ajaloost, inimestest ja kohtadest. Aga see kuidagi ei köitnud mind eriti ja eks natuke ehk häiris ka see (mis kipubki Minu-sarja raamatute puhul miinuseks olema), et osa infot on justkui aegunud, on ju asjalood 10 aastaga omajagu muutunud. Aga nüüd ongi hea ka äsja ilmunud “Minu Narva. Kümme aastat hiljem” käsile võtta ja vaadata, kas see pakub ehk suuremat lugemisnaudingut 🤭
Põnev sisevaade meie piirilinna elu-ollu 2013 aasta seisuga, mitmed mainitud teemad tulevad tuttavad ette ka ajalehtede teemakäsitlustest. Palju tähelepanu saab eestalste ja venelaste osakaal ja erinevused ning erinevad vaated võrreldes muu Eestiga. Lisaks saab täpseid soovitusi, millisest kohast leiab hea prae või õige Monastõrskaja Izba koogi. Raamatu lõpus on Narva ausammaste ülevaade, 2007 aasta pronksiööst on möödunud kuus aastat.
Olles ise eelmisel aastal Narvas käinud ning saanud sealt unustamatu kogemuse, oli huvi selle raamatu vastu suur. Samas oli see ehk liialt pikk heietus. Kindlasti koos huvitavate seikadega, kuid mõningad neist ehk liiga personaalsed - mingite inimeste nimed, kes mulle mitte midagi ei ütle. Raamat tuletas kindlasti Narva maagilisust meelde, kuid ilma narva kogemuseta ma ei tea, kas see oleks väga huvitav olnud. Aga jah, Narva on justkui omaette linnriik, mis põhjustab omajagu peamurdmist paljudele, kuid mulle meeldisid raamatu viimased noodid, mis justkui kutsusid üles seda rahvaste segu nägema kui rikkust ning miks mitte ei võiks Narva olla näiteks kui Toronto, kus on koos erinevate rahvaste sigri-migri.
It's an old "Minu" series book about a border city in Estonia. The city shares a border with Russia. It was an interesting read considering the current economical and political situation.
Raamatust. Autor pole just maailma parim kirjutaja, aga ometi on see ülimalt nauditav raamat. Minu, päritolult lõunaeestlase kokkupuuted Narvaga on olnud vähem kui põgusad. Oli informatiivne, kohati väga naljakas ja tekitas ka huvi. Suvel peaks minema Narva.
Mulle meeldis selle raamatu positiivsus ja autori optimism. Ka raskete teemade puhul, nagu eestlaste-venelaste suhted, keeleprobleem jne. Raamatus kirjeldatakse veel narvalase igapäevast eluolu ja päris palju saab teada Narva ajaloost. Soovitan lugeda, sest raamatus on palju mõtlemisainest.
Palju uut, palju huvitavat, palju uskumatut, samas aeg-ajalt natuke palju selle kolledži ehituse kohta. Saan aru, et see raamat ongi ühe inimese lugu ühes paigas, ja tema elu see kolledž ju oligi, aga natuke sai see minu jaoks kõige muu kõrval üle tähtsustatud.
Väga hästi kirjutatud raamat, kuid hinne on selline minu ja autori väääga erinevate maailmavaadete pärast (hinne on minu tunnete põhjal, ega väljenda mitte kuidagi teose halba kirjutamist).