What do you think?
Rate this book
Iidmaa #2
Õnne ja õnnetuse valitseja
Maailmas, kus surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.
Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks.
Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.
*
Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid.
Elavate laager ohkas kergendusest. Loodeti taudi taandumist ja ilguti vastaste üle, kes selle jama nüüd endale kaela saavad. Vaid üksikud vangutasid pead ega pidanud säärast sõjapidamisviisi auväärseks.
*
Priske Kujupoeg vaatas lossi tornist, kuidas kooljate haudkond loivas Hädala peale. «Maagimägede lurjused on jälle pihta hakanud. Vist ei saanud eelmisest korrast küll. Oleks pidanud nad juurteni välja põletama!»
Rüütli vend, lossiisand Elav Kujupoeg, kes oli eelmise sõja ajal olnud veel liiga noor, et lahinguväljal koolnute nottimisest osa võtta, ainult noogutas.
Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks.
Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.
*
Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid.
Elavate laager ohkas kergendusest. Loodeti taudi taandumist ja ilguti vastaste üle, kes selle jama nüüd endale kaela saavad. Vaid üksikud vangutasid pead ega pidanud säärast sõjapidamisviisi auväärseks.
*
Priske Kujupoeg vaatas lossi tornist, kuidas kooljate haudkond loivas Hädala peale. «Maagimägede lurjused on jälle pihta hakanud. Vist ei saanud eelmisest korrast küll. Oleks pidanud nad juurteni välja põletama!»
Rüütli vend, lossiisand Elav Kujupoeg, kes oli eelmise sõja ajal olnud veel liiga noor, et lahinguväljal koolnute nottimisest osa võtta, ainult noogutas.
- GenresFantasy
196 pages, Paperback
First published January 1, 2013
1 person is currently reading
12 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
July 30, 2014
Lugedes neid vahvaid koha- ja tegelasnimesid, paneb Maniakkide Tänav mind jälle eesti keelde armuma. Tõeliselt mõnus fantaasia loodud põnevale verimaagiast ning kooljatest läbi imbunud Iidmaale.
Mudrumuna, Tõus, Õud, Kolbakoguja, Roosi, kärvurid, kõigused, haudkond, lummutised - eesti keel on ikka tõeliselt äge ja rikas.
Sünge, põnev, tempokas ja väärikas järg Surmakarvale. Jätkata!
Mudrumuna, Tõus, Õud, Kolbakoguja, Roosi, kärvurid, kõigused, haudkond, lummutised - eesti keel on ikka tõeliselt äge ja rikas.
Sünge, põnev, tempokas ja väärikas järg Surmakarvale. Jätkata!
August 3, 2015
Mulle meeldis. Nautisin stiili ja sõnakasutust aga nimedes on tõepoolest raske järge pidada.
Nõrganärvilisemad võib-olla ei kannata ka kogu seda kompotti välja, minul läks süda peaaegu pahaks ainutl 1 kord :D Tõsiselt.
No ja peale surma, õõva ja rõveduse oli ju ka natuke armastust :D
Ning miskipärast tekkis taas tahtmine HOMMi necromancerina mänigda :P
Muidu oli muhe ja muigama ajav lugu. Samas ka ehk mõningase alltekstiga... :)
p.s Kärvur on väga äge sõna :D
Nõrganärvilisemad võib-olla ei kannata ka kogu seda kompotti välja, minul läks süda peaaegu pahaks ainutl 1 kord :D Tõsiselt.
No ja peale surma, õõva ja rõveduse oli ju ka natuke armastust :D
Ning miskipärast tekkis taas tahtmine HOMMi necromancerina mänigda :P
Muidu oli muhe ja muigama ajav lugu. Samas ka ehk mõningase alltekstiga... :)
p.s Kärvur on väga äge sõna :D
April 12, 2023
Selle raamatuga on mul omapärane lugemisajalugu. Nimelt ma ostsin selle raamatu ära ilmumise aastal juba, 2013 siis. Proovisin lugeda, ei haakinud, sinna see siis ka jäi. Peale seda võtsin raamatu mõne korra kaasa siia ja sinna, et äkki loeks. Ma pakun, et korda kümme olen seda raamatut küll avanud ning lugenud mõned lehed ning jälle käest ära pannud.
See ei tähenda veel tingimata midagi, heade rockiplaatidega ongi mul olnud nii, et esimesel, teisel teinekord isegi kolmandal kuulamisel ei meeldi. Aga siis saan mingil hetkel samale lainele ning kokkuvõttes leian endale järjekordse suure lemmiku. Seega praegu otsustasin, et võiks taaskord Mandile anda võimaluse.
Iidmaa-tsüklisse kuuluv "Õnne ja õnnetuse valitseja" on samas maailmas, kus on neli aastat varem ilmunud "Surmakarva". Ehk siis pseudokeskaegne Eesti, kus on oluline osa surmal, surnutel, poolsurnutel, nekromantial, libasurnutel. Mingis mõttes on kõik see värk kaudselt sarnane Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" romaaniga, kus Mandil on suurem rõhk õudusfantasyl. Kogu selle veriõudse maailma sisse on pandud siis muu sisu, kus tegelased elavad oma elu, on natuke "lähen kuhugi, teen midagi" tegevust ning kogu lugu on mõõdult pigem pikema jutustuse kanti.
Mis meeldis: õhkkond. Kogu see tumefantaasia oli juba "Surmakarvas" väga meeldiv, ka "Õnne ja õnnetuse valitsejas" on samad elemendid kõik olemas. Eraldi huvitav maailm on igasugused elukad: lapskondikud, elavmäed, külmjalad, lummutised, kolbakorjajad ja surnumanajad. Või nimed: Rabaleiu, Nutu, Tõus, Õud, Urin. Täielik nauding.
Mis ei meeldinud: tjahh... nüüd on tõehetk ja mõru pill. Mulle meeletult meeldis "Surmakarva" - kogu seesama äge õhustik ja hästi läbimõeldud tegevus. "Õnne ja õnnetuse valitsejas" osas on täiesti puudu see, mis haaraks. Ehk siis on läbimõeldud maailm, on taust, on sümpaatsed nimed ja huvitavad tegelinskid. Aga siin raamatus ei toimu midagi, tulemus peaaegu nagu "Õnne 13", kus tegelased lihtsalt eksisteerivad ja ajavad juttu. Isegi lõpukulminatsioon on olematu ja mahub paarile-mõnele lehele.
Kokkuvõttes: Maniakkide Tänava tumefantaasiast soovitan soojalt "Surmakarva" romaani. "Õnne ja õnnetuse valitseja" on mu jaoks tühi ja igav, kahjuks. Lummav maailm aga sisu praktiliselt puudub.
See ei tähenda veel tingimata midagi, heade rockiplaatidega ongi mul olnud nii, et esimesel, teisel teinekord isegi kolmandal kuulamisel ei meeldi. Aga siis saan mingil hetkel samale lainele ning kokkuvõttes leian endale järjekordse suure lemmiku. Seega praegu otsustasin, et võiks taaskord Mandile anda võimaluse.
Iidmaa-tsüklisse kuuluv "Õnne ja õnnetuse valitseja" on samas maailmas, kus on neli aastat varem ilmunud "Surmakarva". Ehk siis pseudokeskaegne Eesti, kus on oluline osa surmal, surnutel, poolsurnutel, nekromantial, libasurnutel. Mingis mõttes on kõik see värk kaudselt sarnane Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" romaaniga, kus Mandil on suurem rõhk õudusfantasyl. Kogu selle veriõudse maailma sisse on pandud siis muu sisu, kus tegelased elavad oma elu, on natuke "lähen kuhugi, teen midagi" tegevust ning kogu lugu on mõõdult pigem pikema jutustuse kanti.
Mis meeldis: õhkkond. Kogu see tumefantaasia oli juba "Surmakarvas" väga meeldiv, ka "Õnne ja õnnetuse valitsejas" on samad elemendid kõik olemas. Eraldi huvitav maailm on igasugused elukad: lapskondikud, elavmäed, külmjalad, lummutised, kolbakorjajad ja surnumanajad. Või nimed: Rabaleiu, Nutu, Tõus, Õud, Urin. Täielik nauding.
Mis ei meeldinud: tjahh... nüüd on tõehetk ja mõru pill. Mulle meeletult meeldis "Surmakarva" - kogu seesama äge õhustik ja hästi läbimõeldud tegevus. "Õnne ja õnnetuse valitsejas" osas on täiesti puudu see, mis haaraks. Ehk siis on läbimõeldud maailm, on taust, on sümpaatsed nimed ja huvitavad tegelinskid. Aga siin raamatus ei toimu midagi, tulemus peaaegu nagu "Õnne 13", kus tegelased lihtsalt eksisteerivad ja ajavad juttu. Isegi lõpukulminatsioon on olematu ja mahub paarile-mõnele lehele.
Kokkuvõttes: Maniakkide Tänava tumefantaasiast soovitan soojalt "Surmakarva" romaani. "Õnne ja õnnetuse valitseja" on mu jaoks tühi ja igav, kahjuks. Lummav maailm aga sisu praktiliselt puudub.
October 22, 2020
Kui "Surmakarva" meeldis (mulle näiteks), siis sobib "Õnne ja õnnetuse valitseja" üldiselt ka, kuna tegemist on sama maailma ja stiiliga.
Sellest hoolimata heidaksin ette täpselt samu asju, mida mõned teisedki arvustajad, kelle arvamusi netist lugesin. Teos on natuke skemaatiline, pigem jutustuse kui romaani mõõtu, oleks nagu lihtsalt ettevalmistus põhjalikumaks raamatuks: teised autorid kirjutavad taolisest ainesest mitmeid pakse telliseid.
Samal ajal kui oli palju üldist olmelist juttu, tühja-tähja ja niisama arutamist tegelaste vahel (seda oli küll tore lugeda, aga antud kontekstis tundus ebaproportsionaalne), kujunes lõpplahendus pettumustvalmistavalt välja vaid paaril leheküljel. Kõik oleks võinud olla eepiline, aga oli kuidagi kiirustades ja ülehüppeliselt kirja pandud.
Kokkuvõttes oli "Surmakarva" terviklikum ja oluliselt läbimõeldum, seesinane aga veel toorevõitu, millest on kahju. Siiski jäin enam-vähem rahule: Tänav kirjutab laudusalt ja nauditavalt ning pole välistatud, et veel midagi temalt loen.
Sellest hoolimata heidaksin ette täpselt samu asju, mida mõned teisedki arvustajad, kelle arvamusi netist lugesin. Teos on natuke skemaatiline, pigem jutustuse kui romaani mõõtu, oleks nagu lihtsalt ettevalmistus põhjalikumaks raamatuks: teised autorid kirjutavad taolisest ainesest mitmeid pakse telliseid.
Samal ajal kui oli palju üldist olmelist juttu, tühja-tähja ja niisama arutamist tegelaste vahel (seda oli küll tore lugeda, aga antud kontekstis tundus ebaproportsionaalne), kujunes lõpplahendus pettumustvalmistavalt välja vaid paaril leheküljel. Kõik oleks võinud olla eepiline, aga oli kuidagi kiirustades ja ülehüppeliselt kirja pandud.
Kokkuvõttes oli "Surmakarva" terviklikum ja oluliselt läbimõeldum, seesinane aga veel toorevõitu, millest on kahju. Siiski jäin enam-vähem rahule: Tänav kirjutab laudusalt ja nauditavalt ning pole välistatud, et veel midagi temalt loen.
August 5, 2019
"Õnne ja õnnetuse valitseja" oli minu loetud Maniakkide Tänava tekstidest nõrgim. Eks ilmselt seetõttu tuleb ka võrdlemisi madal hinnang - üldiselt kaifin MT tekste väga.
Seekord... Ma arvan, et ainuke, mis mulle tõeliselt meeldis, olid tegelaste nimed. Need olid tõesti leidlikud ja vahvad.
Ka loos oli põnevaid liine ja leide, aga ükski ei kandnud päris lõpuni välja. Verd ja mädanevat liha oli ka, aga see ei ulatunud kaugeltki selle rõlge groteskini, mis mõndades teistes MT tekstides olemas on.
Seega - ei olnud ei põnev, rõlge ega ka mitte lõbus.
Seekord... Ma arvan, et ainuke, mis mulle tõeliselt meeldis, olid tegelaste nimed. Need olid tõesti leidlikud ja vahvad.
Ka loos oli põnevaid liine ja leide, aga ükski ei kandnud päris lõpuni välja. Verd ja mädanevat liha oli ka, aga see ei ulatunud kaugeltki selle rõlge groteskini, mis mõndades teistes MT tekstides olemas on.
Seega - ei olnud ei põnev, rõlge ega ka mitte lõbus.
October 30, 2014
Maniakkide Tänava romaani "Õnne ja õnnetuse valitseja" lugede tekkis tunne, et kirjanik jooksis Iidmaale tagasi pöördudes ikka kõvasti lati alt läbi. Samas oli "Mehitamata inimesed" minus just tekitanud lootuse, et Maniakkide Tänav suudab lõpuks oma loodud maailmad ka paberil tervikuks vormida. Kuid kahjuks pidin seekord pettuma.
Ennekõike jätab "Õnne ja õnnetuse valitseja" visandliku mulje. Tegemist oleks nagu loodava romaani esimese mustandi või telgjoontega. Probleemiks on ka raamatu maht. 196 lehekülge pole lihtsalt piisav, et edasi anda eepilist rüütlisaagat. Samas on 196 lehekülge ja loo hüplik struktuur/faabula ebasobilik ka novelli või jutustuse jaoks. Maniakkide Tänav oleks võinud juurde kirjutada veel 196 lehekülge, et sellega anda teosele vajalikku sügavuse ja mõõtmed või kärpima sada lehekülge ning muuta lugu hoogsaks lühijutuks.
Maniakkide Tänava loodud Iidmaa on eesti ulmekirjanduse üks võimsama potentsiaaliga ning omanäolisemaid maailmu. Kuid taaskordne pettumus jätab mu ikka täitsa nõutuks. Ma tean ju, et kirjanik suudab enamat. Kas kunagi ilmuvale kolmandale teosele anda enam üldse võimalus? Investeerida sellesse oma aeg/raha/pühendumus? Hetkel olen seisukohal, et see investeering võib olla seotud küll väga suure riskifaktoriga, kuid olen nõus selle riski võtma. Võita on rohkem kui kaotada!
PS: Maniakkide Tänavale tuleks kindlasti anda Stalkeri või Emakeele Seltsi eripreemia! See töö, mis kirjanik on ära teinud toimiva eestikeelse sõnavara loomiseks zombikirjanduse tarvis on uskumatult tänuväärne.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Ennekõike jätab "Õnne ja õnnetuse valitseja" visandliku mulje. Tegemist oleks nagu loodava romaani esimese mustandi või telgjoontega. Probleemiks on ka raamatu maht. 196 lehekülge pole lihtsalt piisav, et edasi anda eepilist rüütlisaagat. Samas on 196 lehekülge ja loo hüplik struktuur/faabula ebasobilik ka novelli või jutustuse jaoks. Maniakkide Tänav oleks võinud juurde kirjutada veel 196 lehekülge, et sellega anda teosele vajalikku sügavuse ja mõõtmed või kärpima sada lehekülge ning muuta lugu hoogsaks lühijutuks.
Maniakkide Tänava loodud Iidmaa on eesti ulmekirjanduse üks võimsama potentsiaaliga ning omanäolisemaid maailmu. Kuid taaskordne pettumus jätab mu ikka täitsa nõutuks. Ma tean ju, et kirjanik suudab enamat. Kas kunagi ilmuvale kolmandale teosele anda enam üldse võimalus? Investeerida sellesse oma aeg/raha/pühendumus? Hetkel olen seisukohal, et see investeering võib olla seotud küll väga suure riskifaktoriga, kuid olen nõus selle riski võtma. Võita on rohkem kui kaotada!
PS: Maniakkide Tänavale tuleks kindlasti anda Stalkeri või Emakeele Seltsi eripreemia! See töö, mis kirjanik on ära teinud toimiva eestikeelse sõnavara loomiseks zombikirjanduse tarvis on uskumatult tänuväärne.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 21, 2015
Miks kõik hea nii kiiresti möödub? Jutt hakkas just ilmet võtma ja siis järsku tehti väga kiire lõppmäng ning tegelaste meeleolud ja eesmärgid muutusid nagu liblik lennutrajektoor kevadises tuules. Raamatut on väga kerge lugeda ning imelised maahõngluised nimed ja kõneviisid ei takista kuidagi jutu tempot. Autorst on saanud minu viimase aja tõeline lemmik, nii et lähen haaran varsti kohe järgmise raamatu ja soovitan antud lugu ka teile.
Täispunktid tõi raamatule aga õudne maailma, kus surematus peitub surmas endas ning veremaagia hõng tungib raamatulehtedelt lugeja hinge.
Täispunktid tõi raamatule aga õudne maailma, kus surematus peitub surmas endas ning veremaagia hõng tungib raamatulehtedelt lugeja hinge.
April 6, 2014
Põhiline mure selles, et ma neis Tõusude ja Elavate ja Kolbakorjate massis üksiktegelasi väga ei eristanud ja ükski ei olnud ka nii haarav, et oleks tahtnud eristada.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews