Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire

Minu... #167

by Inga Lunge, Tuuli Kaalep (Editor)

„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas mulle Karlovat meie tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et meil siin Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne.
Olen siin elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Õppisin pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida.
Selle raamatu kaante vahel on mitmed minu jaoks tähtsad inimesed, kohad ja märkamised. See on minu Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.

168 pages, Paperback

Published August 1, 2023

Reviews

[Merlin · Rating 3 out of 5]

Tihti me mõtleme, et kui minna reisima, siis see peaks olema kaugel. Kindlasti mitte oma riigi siseselt, sest milleks? See ju justkui ei ole puhkus. Ikka vaja kuhugi, kas lennuki või laevaga reisida, olenevalt maitsest, kas väga palav või külm kliima, kindlasti võiks rääkida kohalikud keelt, mida sa ei tea. Siis ju saab ainult öelda, et oled reisinud. Kas see samas on tõsi? Miks ei võiks reisimise termin hõlmata ka oma riigi teise linna külastamist, kuhu sa võib-olla harva, kui üldse, satud?

„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas Karlovat autori tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne. Autor on Karlovas elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Ta õppis pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida. See on tema Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.

Selles raamatus ma täitsa pettusin. Ausalt. Mul ei ole Tartu vastu midagi, aga ega ta mul südamelähedane ka ei ole. Võib-olla sellepärast, et Tartu hinnad on tudengite tõttu mõttetult kalliks aetud. Võib-olla sellepärast, et minu maitse jaoks on Tartu natukene liiga väike ja kõik teavad justkui kõiki. Võib-olla ma ei ole andnud Tartule lihtsalt võimalust tekitada ka positiivseid mälestusi, sest ei satu sinna kanti väga. Võttes seda kõike arvesse ma lootsin, et “Minu Karlova” avab uksed teistsugusele maailmale. Näitab, milline on üks Tartu linnaosa. Vahest ma ootasin liiga palju, aga mulle näis, et seda see raamat ei täitnud.

Kohati oli tunne, et autor ei kirjelda seda Karlovat, mida ta päriselt elab vaid kopeerib lõiguti erinevaid ajaloolisi jutte. Küll erinevaid arhitektuurilisi tekste. Siis perekonnas elanud inimeste mälestusi. Jah, neid on huvitav lugeda, aga kui jääb tunne, et pool raamatust on selline, siis tekib küsimus, et kelle Karlova see on? Kas autori või teiste? Need kohad, kus autor enda osa rääkis (nt lapse kooli asjad, paadiga jõele minek, ühine supisöömine, erinevad kassid, kes omapäi kõnnivad jne), vot need olid mõnusad. Neid oli tore ja huvitav lugeda. Need näitasid teist Karlova poolt. Kahjuks, aga paotati seda ust väga vaikselt ja väga väheke.

Kui tavaliselt väga meeldivad ka pildigalerii osad, siis seekord ei oskagi öelda, millist seisukohta võtta. Jah, oli näha Karlovat ja saad aimu sellest linnaosast, aga kuidagi oli palju jällegi autori enda pilte. Saan aru, et muidugi võiks autor ka piltidel olla, aga kohati jäi õhku rippuma, et kas autor näitab Karlovat ja kuidas tema perekonnas selles elab või rohkem ennast ja perekonda lihtsalt sellena - minu perekond.

Kokkuvõttes oli ta kiire lugemine ning kellele see piirkond pakub huvi, siis kindlasti võtta kätte. Arvan, et väga suurtele ajaloohuvilistele võiks ka see raamat naudingut pakkuda. Nagu mainisin mitu korda, siis võib see olla puhtalt minu eelarvamuse Tartu suhtes ja selleks lihtsalt kulub omajagu aega, et muutuda.

[Dagmar Reintam · Rating 4 out of 5]

Kuidas arvustada teise inimese kogemust? See on küsimus, mis on tiirelnud mul peas viimased päevad, pärast seda, kui lõpetasin Inga Lunge raamatu “Minu Karlova” lugemise. Kes mind mu Tartu-aegadest mäletavad, teavad, kui oluline on minu jaoks nii Tartu tervikuna kui ka Karlova, kus ma olen elanud umbes pool oma elust. Ja see Karlova, mida kirjeldas Inga, ei ole üldse minu Karlova – aga ta ju ei peagi olema?

Nii näiteks kirjutasin ma 2006. aastal oma blogis nõnda:

Ma olen liiga Karlova tüdruk, läbi ja lõhki. Kevad saabub siis, kui Pargi tänava Saunamäe kased on hiirekõrvus ja pargis õitsevad kollased lilled, mille nime ma seniajani ei tea. Sügis saabub siis, kui vahtrad hoovis lähevad punaseks ja hommikul on munakivide vahel lombikestel peal jääkirme.

Praegu pole sellest minu Karlovast suurt midagi järel, aga on kõik see, mida Inga oma raamatus kirjeldab. Meie ajal ei olnud Karlovas kohvikuid ega baare. Olid mõned nurgapoed, pandimaja Tähe ja Pargi tänava nurgal ja apteek. Kasekese restoran oli veel alles, kuigi varemetes ja Kasekese vastas Karoliine lasteaia parklas lõpetasin ma oma autoeksami sõidu nõnda, et pärast selgus, et mul polnud terve sõidu ajal turvavöögi peal olnud. Aga allkiri oli antud, eksamineerija ei märganud midagi ja noh, ajad olid teised. (Sealt ja edaspidi muidugi sõidan ikka koguaeg turvavööga.)

Minu Karlova olid kahekordsed – siis veel renoveerimata – puukuurid, millest olime oma kambaga ühe boksi hõivanud ja seal pidevalt tiinekatena passisime, nagu ka Thalia trepil. Minu Karlova ei olnud alati sõbralik kogukond, kus kõik tundsid kõiki ja ütlesid rõõmsalt kohtudes teineteisele tere. Minu Karlovas oli palju joodikuid ja perekondi, kus lapsed olid näljas ja paljajalu, oli maju, mis lagunesid ja kortereid, mis sageli põlema läksid ning prügikastid, millest leiti tükeldatud laipu, tänavaid, kus toimus kaklusi, pisiplahvatusi, kirvega tagaajamisi ja ka tulistamisi.

Aga minu Karlova olid ka õites sirelid, kraaksuvad varesed, Karlova pargi ööbikud, puude otsas ronimine, iganädalane saun, sest dušimugavusi meil polnud, igasügisene õunte ja marjade korjamine ning lehtede riisumine, tuules tasaselt kriiksuvad avatud aknad ja nende akende lõputu pesemine ja kinni toppimine ja kleepimine, talveks puude tegemine, riita ladumine ja siis nende igapäevane üles tassimine ning tule ahju alla saamine. Minu Karlova olid diskod Sõbra majas, võltsitud õpilaspiletiga veini ostmine Lao või Lootuse tänava nurgapoest, lõputud jalutuskäigud mööda Linda, Salme, Pargi ja Tähe tänavaid. Minu Karlova oli paras geto ja ma armastasin teda kogu oma hingest.

Inga Karlova on täis hoopis teistsugust elu ja nagu ma juba ütlesin, siis ajad ongi teised. Koht, kus käisin vanaemaga koos esimest korda keemiliselt ripsmeid värvimas, on nüüd vist restoran. Pandimaja paistab alles olevat, aga apteeki enam pole. Kasekest pole ja pole mulle ja paljudele nii tohutult armast Saunamäge – kõik on täis (minu silma jaoks üsna koledaid) uusehitisi, maha on võetud mu kased. Hea, et vähemalt Karlova parkki alles on!

Tegelikult on muidugi tore, et Karlova on muutunud nii paljude silmis miljooväärtuslikuks piirkonnaks. Ja seda toredust on Inga oma raamatus palju kirjeldanud, tuues sisse ka ajaloolist tausta, mida ma lugejana väga hindan. Ühisosi oli teisigi – käisin minagi ju Karlova gümnaasiumis (nüüd lihtsalt Karlova kool) ja minugi direktor oli Undel Kokk. Seda üllatavam oli näha, et ta ikka veel ka Inga ajal tegutseb, sest ta tundus mulle minu kooli ajal 30 aastat tagasi päris vana, aga lapsele tunduvad vist kõik keskealisedki vanana.

Koolist rääkides pean kohe ära mainima, et raamatu alapealkiri “Kellelgi ei ole kiire” ei käi samuti minu Karlovaga kokku. Mu elus on küllalt hommikuid, kui kell helises 7.50 ja ma kihutasin, et kella kaheksaks kooli jõuda. Või kiirustamised sõbranna juurde, või kiirustamised linna, või kiirustamised täiskasvanuks saada. Nüüd oskaksin ma ehk Karlovat teistmoodi tunnetada ja hinnata, aga noore teismelisena on sul alati nii kiire – ja samas on aega nii paljuks. Sest kõike tahaks ju kohe ja palju! Uusi kogemusi, kooli läbi saamist, diplomeid, suureks saamist.

Inga Karlova on tasane, vaikne ja turvaline, täis värvikaid karaktereid, kes tunduvad tema tasast kulgemist parajas annuses toetavat. Ja nii ongi mul keeruline tema raamatut kuidagi klassikaliselt “arvustada”, sest mina kolisin Tartust vist ära umbes samal ajal, kui tema sinna kolis ning nii ongi meie Karlovad ja ka Tartud üldiselt täiesti erinevad. Mulle meeldib ikka öelda, et mul on Tartuga (ja eriti Karlovaga!) praegu selline suhe nagu armsamaga, kelle olen ise maha jätnud. Mul on hea meel, et tal läheb hästi, et ta kasvab ja areneb ja õilmitseb, ja samas on nii kurb tunda, et minukujulist kohta seal enam pole.

Aga sellegipoolest oli tore lugeda ka kellegi teise Karlovast. Ehk tasubki seda võtta minulgi turistiteatmikuna, sest minu Karlovat polegi ju eriti alles jäänud. Ning möödunud reedel sain raamatus mainitud Gaute alusega ka Karlova sadamast välja sõita ning Emajõge nautida ning tuleb tunnistada, et mitte kõik uuendused ja muutused polegi üldse keerulised taluda mu vanale katkisele karlova-hingele. Mõned on kohe täitsa mõnusad.

[Sigrid · Rating 2 out of 5]

Olen ise Karlovas üles kasvanud ning tean pea kõiki kohti ning nimeliselt mainitud isikuid. Siiski ei suutnud raamatuga samastuda, sest ilmselt on minu kogemus oma kunagise koduga rohkem päriselule sarnane - mitte nii roosa, lilleline ja ilustatud, kui siin raamatus kirjeldatud.

Jutustused erinevate majade ning paikade ajaloo kohta olid huvitavad, sealt sain isegi midagi uut teada.

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Pealinnatüdrukuna pole ma ise Tartusse just ülemäära palju sattunud ja veel vähem tunnen ma sealseid linnaosi. Inga kirjapandu Karlovast ja sealsetest inimestest tekitas aga sooja tunde ja hea oli seda lugeda. Eks ta üks õhemapoolne Minukas ole, aga kõike oli siin siiski piisavalt - ajalugu, arhitektuuri, kultuuri, loodust, vahvaid kohalikke ja Inga enda elu seal hulgas. Mulle meeldis!

[Hedi · Rating 3 out of 5]

Ausalt ma ei teadnud enne isegi Karlova linnaosa olemasolust, rääkimata kõigest muust pisematest detailidest, mis Inga lugejateni toob.
Karlova tundub selline linnaosa, kus ma isegi elaks. Rohke looduse ja parkidega külvatud unelev, rahulik ja inspireeriv linnaosa, mis sobiks ideaalselt kunstikele, kirjanikele, artistidele aga ka muidugi kõikidele unistajatele.
Inga on ilmselgelt just see õige inimene Karlova elust jutustama, ta tundub läbi ja lõhki teadlik või seotud olema kõikide Karlova ürituste ja tegemistega. Pealegi on ta ju avastanud, et tema juured ongi pärit Tartust, sellest samast linnaosast.
Peale raamatu lugemist tekkis küll soovi Tartu minna, justnimelt Karlovasse jalutama.
Mõnus kerge lugemine, eriti kui tahad rohkem teadlik olla Tartust.

[Mariann · Rating 3 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2023/0...

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa läbi ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

[Janne · Rating 3 out of 5]

3.5*
•
Mõnus rahulik raamat, mida lugedes sarjast “Pilvede all” tuttav Inga Lunge hääl pidevalt peas kaasa luges 😀 Ma tean, et ma raudselt pole ainus, kellel peas see raamat just tema häälega loetud sai.

Küll aga pole mul omal mitte mingit seost Karlovaga ja seega polnud mul aimugi kõigist neist kohtadest seal raamatus. Ma arvan, et see miski jäi puudu just isikliku seose puudumise tõttu. Kahju, et ma ise pole kordagi näinud näiteks neid kahekordseid puukuure 🤔
•
Aitäh raamatu eest, Petrone Print!

[Dagmar Lamp · Rating 4 out of 5]

Kuidas arvustada teise inimese kogemust? See on küsimus, mis on tiirelnud mul peas viimased päevad, pärast seda, kui lõpetasin Inga Lunge raamatu “Minu Karlova” lugemise. Kes mind mu Tartu-aegadest mäletavad, teavad, kui oluline on minu jaoks nii Tartu tervikuna kui ka Karlova, kus ma olen elanud umbes pool oma elust. Ja see Karlova, mida kirjeldas Inga, ei ole üldse minu Karlova – aga ta ju ei peagi olema?

Nii näiteks kirjutasin ma 2006. aastal oma blogis nõnda:

Ma olen liiga Karlova tüdruk, läbi ja lõhki. Kevad saabub siis, kui Pargi tänava Saunamäe kased on hiirekõrvus ja pargis õitsevad kollased lilled, mille nime ma seniajani ei tea. Sügis saabub siis, kui vahtrad hoovis lähevad punaseks ja hommikul on munakivide vahel lombikestel peal jääkirme.

Praegu pole sellest minu Karlovast suurt midagi järel, aga on kõik see, mida Inga oma raamatus kirjeldab. Meie ajal ei olnud Karlovas kohvikuid ega baare. Olid mõned nurgapoed, pandimaja Tähe ja Pargi tänava nurgal ja apteek. Kasekese restoran oli veel alles, kuigi varemetes ja Kasekese vastas Karoliine lasteaia parklas lõpetasin ma oma autoeksami sõidu nõnda, et pärast selgus, et mul polnud terve sõidu ajal turvavöögi peal olnud. Aga allkiri oli antud, eksamineerija ei märganud midagi ja noh, ajad olid teised. (Sealt ja edaspidi muidugi sõidan ikka koguaeg turvavööga.)

Minu Karlova olid kahekordsed – siis veel renoveerimata – puukuurid, millest olime oma kambaga ühe boksi hõivanud ja seal pidevalt tiinekatena passisime, nagu ka Thalia trepil. Minu Karlova ei olnud alati sõbralik kogukond, kus kõik tundsid kõiki ja ütlesid rõõmsalt kohtudes teineteisele tere. Minu Karlovas oli palju joodikuid ja perekondi, kus lapsed olid näljas ja paljajalu, oli maju, mis lagunesid ja kortereid, mis sageli põlema läksid ning prügikastid, millest leiti tükeldatud laipu, tänavaid, kus toimus kaklusi, pisiplahvatusi, kirvega tagaajamisi ja ka tulistamisi.

Aga minu Karlova olid ka õites sirelid, kraaksuvad varesed, Karlova pargi ööbikud, puude otsas ronimine, iganädalane saun, sest dušimugavusi meil polnud, igasügisene õunte ja marjade korjamine ning lehtede riisumine, tuules tasaselt kriiksuvad avatud aknad ja nende akende lõputu pesemine ja kinni toppimine ja kleepimine, talveks puude tegemine, riita ladumine ja siis nende igapäevane üles tassimine ning tule ahju alla saamine. Minu Karlova olid diskod Sõbra majas, võltsitud õpilaspiletiga veini ostmine Lao või Lootuse tänava nurgapoest, lõputud jalutuskäigud mööda Linda, Salme, Pargi ja Tähe tänavaid. Minu Karlova oli paras geto ja ma armastasin teda kogu oma hingest.

Inga Karlova on täis hoopis teistsugust elu ja nagu ma juba ütlesin, siis ajad ongi teised. Koht, kus käisin vanaemaga koos esimest korda keemiliselt ripsmeid värvimas, on nüüd vist restoran. Pandimaja paistab alles olevat, aga apteeki enam pole. Kasekest pole ja pole mulle ja paljudele nii tohutult armast Saunamäge – kõik on täis (minu silma jaoks üsna koledaid) uusehitisi, maha on võetud mu kased. Hea, et vähemalt Karlova parkki alles on!

Tegelikult on muidugi tore, et Karlova on muutunud nii paljude silmis miljooväärtuslikuks piirkonnaks. Ja seda toredust on Inga oma raamatus palju kirjeldanud, tuues sisse ka ajaloolist tausta, mida ma lugejana väga hindan. Ühisosi oli teisigi – käisin minagi ju Karlova gümnaasiumis (nüüd lihtsalt Karlova kool) ja minugi direktor oli Undel Kokk. Seda üllatavam oli näha, et ta ikka veel ka Inga ajal tegutseb, sest ta tundus mulle minu kooli ajal 30 aastat tagasi päris vana, aga lapsele tunduvad vist kõik keskealisedki vanana.

Koolist rääkides pean kohe ära mainima, et raamatu alapealkiri “Kellelgi ei ole kiire” ei käi samuti minu Karlovaga kokku. Mu elus on küllalt hommikuid, kui kell helises 7.50 ja ma kihutasin, et kella kaheksaks kooli jõuda. Või kiirustamised sõbranna juurde, või kiirustamised linna, või kiirustamised täiskasvanuks saada. Nüüd oskaksin ma ehk Karlovat teistmoodi tunnetada ja hinnata, aga noore teismelisena on sul alati nii kiire – ja samas on aega nii paljuks. Sest kõike tahaks ju kohe ja palju! Uusi kogemusi, kooli läbi saamist, diplomeid, suureks saamist.

Inga Karlova on tasane, vaikne ja turvaline, täis värvikaid karaktereid, kes tunduvad tema tasast kulgemist parajas annuses toetavat. Ja nii ongi mul keeruline tema raamatut kuidagi klassikaliselt “arvustada”, sest mina kolisin Tartust vist ära umbes samal ajal, kui tema sinna kolis ning nii ongi meie Karlovad ja ka Tartud üldiselt täiesti erinevad. Mulle meeldib ikka öelda, et mul on Tartuga (ja eriti Karlovaga!) praegu selline suhe nagu armsamaga, kelle olen ise maha jätnud. Mul on hea meel, et tal läheb hästi, et ta kasvab ja areneb ja õilmitseb, ja samas on nii kurb tunda, et minukujulist kohta seal enam pole.

Aga sellegipoolest oli tore lugeda ka kellegi teise Karlovast. Ehk tasubki seda võtta minulgi turistiteatmikuna, sest minu Karlovat polegi ju eriti alles jäänud. Ning möödunud reedel sain raamatus mainitud Gaute alusega ka Karlova sadamast välja sõita ning Emajõge nautida ning tuleb tunnistada, et mitte kõik uuendused ja muutused polegi üldse keerulised taluda mu vanale katkisele karlova-hingele. Mõned on kohe täitsa mõnusad.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

ma arvasin, et ma tean Karlova kohta ühtteist, aga siit raamatust sain teada, et midagi ma ei teadnud. alustuseks ma ei teadnud isegi, kus Karlova on! minu jaoks on Karlova alati Kalevi tänavaga ära lõppenud ja ma pole ausalt öeldes isegi vaatamas käinud, mis sealt edasi jõe poole on (mis seal ikka olla saab, Turu tänav ja Sõpruse sild ja muud täiesti ebaagulilikud asjad), nii et näiteks Karlova sadama olemasolu tuleb mulle täieliku üllatusena.

nojah, aga siis võiks ju loota, et ma nüüd pärast raamatu läbilugemist tean palju rohkem, aga... ei tea nagu ikka väga. ok, inimesele, kes kolis Tartust ära aastal 1997, on vajalikud ja kasulikud teadmised, et Kaseke on maha lammutatud ja mingite uute majadega asendatud, ja et Kolgata baptistikoguduse majas on nüüd hoopis teater. ja mulle meeldis lugeda nii neist hubastest kohvikutest ja kunstipoodidest kui toredatest inimestest, kes Karlovas elavad ja kogukonnaasju ajavad. aga kuidagi jube tihti sumbus see lugu mingisse... majanumbrite loetelusse. terve lehekülg täpset ülevaadet, mis järjekorras Tähe, Pargi ja Päeva tänavate majad 1941. aasta põlengus süttisid, no see saab huvitav olla ainult inimesele, kes ise mõnes neist majadest elab või elas.

autori isikuga arvestades on ootuspärane, et teatri- ja muusikajuttu on palju, aga jällegi, etenduste loetelu teatrite ja aastaarvude kaupa läheb kaugemalt vaataja jaoks mitmel korral nii tüütuks, et jätsin paar lehekülge lihtsalt vahele. ja mis värk on sellega, kuidas mingid lavastused olid "eelmisel aastal" ja midagi "tuleb sel aastal"? ma muidugi tiitellehelt oskan aastaarvu vaadata, aga pole ikkagi päris kindel, kas see suvelavastus kammivabriku ruumides (kammivabrik ka minu Karlovasse ei mahu muide, see on NII palju kaugemal edasi!) oli juba ära või alles tehakse.

kalapüügijutte küll nautisin. siis, kui ma olin leppinud teadmisega, et Karlovas on sadam. ja, ei, siin oli veel palju muid teemasid ka, mida ma nautisin. laste lasteaia- ja koolikirjeldused, kohalike inimeste ja nende kasside ja koerte mainimised, supiklubi ja ukrainlannast allüürnik, kohvikuid juba mainisin.

aa ja ma sain selle raamatu läbi ühe päeva ja kahe metroosõiduga. mis vb näitab vähem raamatu pikkuse ja sisukuse ja rohkem minu halbade valikute kohta elu- ja töökoha vahemaa osas. hakkan paremaid tegema kohe täna.

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Lühikesed lookesed Karlova tekkimisest ja sealsetest tähtsamatest maamärkidest (kino ja teater ja sadam ja kunstipood ja baarid). Iga karlovlane tunneb kindlasti need majad ja puud ja käänakud ära, samuti need inimesed, kes Karlovale oma näo annavad (Simone, Marge, Mait, Mann jt).

Iga minuka lugemise järel on mõttekoht, mida uut ma teada sain? Seekord olid selleks kahekordsed puukuurid, ja oi, neist ma oleks küll tahtnud rohkem lugeda! Päriselt. Et kas käiaksegi "teisel korrusel" puude järel - aga kuidas? Redel, trepp? Kas see on sees- või väljaspool? Ja kas siis loobid puud alla ja siis korjad sülle/korvi või tuled puukorviga ülevalt alla? Tõsi, ma läksin nüüd uuele ringile raamatut tudeerima ja leidsin pildilisast ühe allkirjata foto, mis vist peaks seda nähtust illustreerima. Igatahes väga põnev teema!

Loomulikult erutas mind ka paadinaise elu, aga sellest liiga pikalt ei saanud ilmselt kirjutada, sest see oleks väljunud "Minu Karlova" piiridest, ent tore siiski teada, et Karloval nii vägev sadam on.

Raamatu pärliks olid humoorikad seigad Toomas Lungest. Eks see ole juba vana trikk, mis mingil põhjusel alati jube hästi töötab :) Paned abikaasa tanki ja juba lugeja pupsub naerda. Olgu selleks algusaegadest imestus, et vaene Toomas, kes elabki iga päev Tartus, kus pole isegi merd ja on nii aeglased inimesed. Või siis poolpaljas Toomas tamburiiniga aknal kajakaid peletamas (foto oleks pildilisas võinud olla, kui te minu tagasihoidlikku arvamust küsite). Või Toomas, kes pakkus end lasteaeda koristajaks, kui vaid Inga poeg sinna koha saaks. Neid pärleid oleks võinud samuti rohkem olla.

Igatahes on lisaks Supilinnale nüüd Karloval oma tore raamatuke olemas - milline linnaosa järgmiseks?

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mulle meenub "Minu Karlova" raamatut vaadates kohe lugu, mida jutustas üks raamatukoguhoidja. Kuidas paiskus kord koolipäeva lõpus lahti raamatukogu uks ja sisse jooksis teismeline: „Palun mulle kõige kõhnem „Minu...“ sarja raamat!“ Ja tema taga jooksis teine: „Mulle teisena kõhnem!“ Kodutööks oli antud lugeda läbi vabas valikus üks raamat sellest sarjast. Nii tegigi raamatukoguhoidja endale selgeks, et kõige kõhnem oli sel hetkel (ja on siiani) Inga Lunge „Minu Karlova“.
Minu (kui kirjastuse esindaja ja kui lugejate esindaja) poolest oleks see raamat võinud küll tüsedam olla. Ma ei olnud valmimisprotsessiga otseselt seotud, aga pärast lugedes tundsin küll, et midagi oleks nagu veel tahtnud. Oskan isegi umbes öelda, mida: veel sügavamalt (vahel isegi ehk valusamalt) Inga enda lugu. Nagu ütleb Kristiina Ehin: tõeliselt loomiseks tuleb valusasti sügavale sukelduda, või umbes nii. Kristiina „Südametammide taga“ raamatut polnud siis veel olemas, kui Inga oma „Minu Karlovat“ kirjutas, aga kui saaks niimoodi aja ja ruumiga mängida, siis saadaksin Kristiina raamatust tuleva inspiratsiooni Ingale sellesse hetke, kus ta sõrmitses oma isiklikke ja suguvõsalugusid, mis tegelikult juuripidi Karlovasse jõudsid. Inga ütleb välja, et teda on kõige rohkem mõjutanud naised, esivanemad, aga siis libiseb juba uuele teemale...
Võimalik, et see „tahaks midagi sügavamat“ tunne on mul hoopis isiklik ja seotud mu enda sees tajutud ja edasi lükatud teemadega. Just Karlova oli see linnaosa, kuhu ma esimesena kolisin, kui Tartu ülikooli sisse sain, isegi juba sisseastumiseksamite ajal. Olin siis 17. Erinevalt Ingast oli see mulle pika (ikkagi mitu aastat kestnud) unistuse täitumine. Tänavanimed nagu Õnne ja Lootuse sobisid täpselt oma kohale!
Inga suhtus Tartusse aga nagu mõttetusse ilma mereta linna. Ainuke pluss oli see, et seal elas mees nimega Toomas. (Mehe perekonnanime ja nende kahe tutvumislugu pole antudki, selle koha peal mõtlesin ka: sügavamale, sügavamale... see ei tähenda kogu tõde, see tähendab valitud lugude ja lugudevaliku laiendamist või isegi seda mitte, vaid sügavamale-sügavamale minekut...)
Inga ja mere suhe jõudis ilusasti pärale. Me kõik oleme mõjutatud elukeskkonnast ja mereõhk olevat isegi keemiliselt koostiselt teine kui sisemaaõhk. Aga elus ikka juhtub vahel nii, et mereinimene peab harjuma jõega. Peab õppima end teistmoodi korrastama, ilma Suure Siniseta.
Ka Tallinna ja Tartu vahe jõuab siit kohanemisloo algusest kenasti pärale. Meenub mullegi, kuidas ma kolisin vastupidi, Tartust Tallinna, ja märkasin tempode ja inimeste vahet. Üks asi, mida Inga otse ei öelnud, aga mina märkasin ja sõnastasin just seda: Tallinna elanikud ei vaata teistele liikujatele silma (sest neil on kiire, ütleks Inga). Tartu inimesed vaatavad silma, otsivad vastutulijate hulgast justkui tuttavaid (sest neil on aega, ütleks Inga). See ei ole ilmtingimata naeratus, see on pigem raalimine: „Kas me oleme kohtunud?“
Muidugi ei saa kõike lihtsalt linnadesse jagada, igaühel on oma elutee ja oma kogemused. Juhtus nii, et Inga elus tuli tänu Karlovasse kolimisele mõnevõrra rahulikum ja turvalisem aeg. Ta pidi õppima kulgema. Ta märkas enda sees vajadust midagi teha, märkas rahutust. Tasapisi settis sellest läbi turvatunne. Aeglus. Hetked. Vaikus. Rahu. Olen seda protsessi kogenud minagi enda eluski, linnast maale suundudes. Aga minu enda Karlova-perioodis ehk toona ju maalt linna tulles, ülikooli esimesel aastal oli mul küll rahmeldamist palju, sageli pooljooksin mööda Kalevi tänavat ülikooli peahoone suunas... Aga siiski on midagi sarnast selle Inga noore lapsevanema perioodiga. Võibolla mängulisus, vabatahtlikkus? Mul oli alati tunne, et ma teen seda „justkui mängult“, ma teen seda sellepärast, et ma soovin seda teha. Tahan, jooksen. Tahan, ei lähegi loengusse, ega seal ju puudujaid ei arvestata. Sõna parimas mõttes: ma ei võtnud seda kõike liiga tõsiselt! Ja seesama tunne valdab mind alati, kui Karlovasse (või Supilinna) satun. Siin on alles kõige olulisem eluoskus, mis paljudel täiskasvanuks saades kaduma läheb. Oskus võtta elu mänguna. Olgu siis aeglaselt kulgedes või pooljoostes.
...Sattusin nüüd selle alapealkirja „Kellelgi ei ole kiiret“ kütkesse. Mõtlen sageli sellele, miks on nii, et mõni inimene on õnneliku ja terve olemisega. Just sellise mulje on Inga Lunge mulle jätnud. Arvatavasti asendas Inga oma Tallinna eneseteraapilise merehorisondi vaatamise... kõndimisega. Üks nipp, mille ta raamatus teadlikult sõnastab: jalutamas tuleb käia. Eriti hea on seda kallimaga teha (seesama Toomas ise ei viitsiks, aga Inga sikutab kaasa). Õhtuste jalutuskäikude rutiin teeb õnnelikuks.
Üldse ongi see Karlova raamat oma kaanevärvi-karva: karamellikarva kollane, nostalgiliselt idülliline. Mees ja naine hakkasid õhtuti jalutamas käima. Vanem vend ja väike õde hakkasid käsikäes koolis käima. Kass hakkas katusekorrusse aknast katusel päikest võtma. (Ja et liiga igavaks idüll ei läheks, siis ka kajakatega kaklema ja pereisa Toomas ajas kajakaid tamburiiniga minema, et nad oma pesa sinna ei teeks...) Nii, nagu „Minu Supilinna“ Mika Keränen, tajus ka Inga väljast tulijana seda, milline õnn see on: elada seal lipa-lapa esteetikaga majades, keskkonnas , kus näed naabri katuselt paistmas trussikute ja tamburiiniga pereisa kajakatega „tegelemas“, kus lapsed jooksevad õues ringi hommikust õhtuni... kus puud loobitakse kahekorruselisse kuuri ja sealt siis kütteaasta jooksul tassitakse oma musklijõul tuppa ahju. Ka Karlova teatri osalus/rändetenduse kirjeldus läks samasse lainepikkusesse: kusagil kõndis publik mööda agulitänavaid ja nendega tulid reaalselt suhtlema kohalikud memmed-taadid, kasutades olukorda ära ja oodates uut publikut järgmisel õhtul. Mul on südamest kahju, et ma sellele rändlavastusele ei sattunud! (Teatrifenomeni üks osa ongi ju FOMO ehk kartus ilma jääda ehk positiivselt võttes: võimalus olla ühes kohas ühel hetkel, kus aegruumis toimub midagi erilist...)
Kui midagi raamatule ette heidan, siis stiililist ebaühtlust mõnes muus kihis. Karlova teatriga seotu läks kohati „faktipuruks“ ja kirjelduseks, kus läks kaduma see, mis kõige tähtsam: lugu ja tunne. Ning muidugi need teiste inimeste suust kogutud muljed, nendega ongi alati keeruline, kuidas need stililistiliselt sisse sobitada omaenda kogemustega. Kohati tuli see hästi välja, kohati läks liigpikkadeks monoloogideks. Aga suure paigaloo mõttes on igal juhul hea, et neidki kogutud sai. Mulle meenub kirjanik Indrek Hirve jutt, tema vanemate kaudu tekib side sõjaeelse ja -järgse Tartuga. „Oli aeg, kui see linn oli mustade varemete meri“... Raamatu lõpuosa kõneleb aga ukraina pagulasest, kelle Lungede pere enda katusekorterisse elama võttis, veel üks uus perspektiiv linnaosale, kus „pole kunagi kiiret“.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Inga Lunge teos viib lugeja seiklema Tartu linnaossa, kus sarnaselt Supilinnale valitseb puitarhitektuur ja boheemlaslik vaim. Võrreldes Supiga peetakse Karlovat aga sageli eliitsemaks, sest oli seal ju kunagi mõis jms. Nagu selle sarja teostele iseloomulik, annab Ingagi ülevaate nii linnaosa ajaloost kui ka oma isiklikest kogemustest seal. Ajaloo ossa on seekord põimitud ka linnaosa elanike meenutusi ja kogemusi. Pean küll mainima, et teksti sidususe osas mõjusid ajaloolõigud nagu õpikust võetuna ja elanike meenutused/mälestused intervjuude transkribitsioonidega. Isiklike mälestuste osas sai aga liiga palju kordusi sellest, kui õdus ja mõnus ja kodune see väike Karlova ikkagi on. Seda ta muidugi on ja võib-olla mujalt pärit lugejad vaatavad asjale teistmoodi. Muidu oli raamat tore ja kindlasti on mul hea meel, et Tartu erinevad linnaosad järjest endale päris isiklikke raamatuid saavad. Kes järgmiseks? :)

PS! Ei saa mainimata jätta Karlovas pesitseva kolleegi kommentaari raamatu pealkirja kohta: "Mis mõttes? Minul küll on kogu aeg kiire." :)

[Margit Metsma · Rating 3 out of 5]

Raamatu valik oli minu jaoks lihtne. Olen varasemalt lugenud erinevaid minu-sarja raamatuid ning need on mulle juba tuttavad ning kuna raamat Karlovast just ilmus, siis tekkis kohe võimalus seda lugeda. Olen terve elu elanud Tartus, kolm esimest eluaastat Annelinnas ja seejärel olen olnud põline tammelinnlane. Väga palju mälestusi Karlovaga mul isiklikult pole, kuid olen seal palju käinud, sealt läbi käinud ja jalutanud. Olen tulihingeline Tartu fänn ja seetõttu oli väga armas lugemine.
Lugeda oli kerge ja lihtne ning raamat sujus kiiresti. Lasin enda silme eest pidevalt läbi erinevaid tänavaid ja asukohti, kus ja mis asus. Enamus asjadest olin küll teadlik, kuid raamat avas inimeste ja kohtade tausta. Sain justkui pugeda sellesse südamlikku ja kokkuhoidvasse kogukonda. Mõnda kohta lähen tänu raamatule kindlasti uudistama ja avastama. Vaja oma silmaga üle vaadata. Armas ja soe raamat.

[Katri-Helena Allas · Rating 5 out of 5]

Nii mõnusa võbinaga teos! Mõnus meelelahutus, samas kes tahab, saab parajal hulgal infot ka. Jättia autorist väga sooja ja siira mulje, tekitas suuremat huvi tema vastu.

Minu enda jaoks on Karlova olnud peamiselt läbisõidukoht (ebamugav oma kitsaste tänavate ja kiiruspiirangutega, mis jalakäijale-ratturile teevad selle samas jälle palju paremaks). Teost lugedes hakkasin seda linnaosa teise pilguga vaatama ning lugemise vahepeal sai rattaga seal tiirutatud ning kõike uue pilguga vaadeldud.

Armastust õhkub sellest teosest igast reast ♥️

[Riina E · Rating 2 out of 5]

Minu jaoks hüppas autor natuke liiga palju ühest teemast/tegelasest teisele ja vahepeal oli raske jälgida, kus me oleme, millest räägime. Kas ma peaksin teadma, kellest ta räägib? MIllal see juhtus? Kes praegu räägib? Ja oota, Karlovas on apteek? Apteek mainiti kolm korda, enne kui autor ütles, et seda ei ole enam (ammu).
Aga siiski huvitav ja natuke nostalgiline ja ma tänan Petrone Printi raamtu eest.

[bookwormsie · Rating 3 out of 5]

3.5

[Triinu · Rating 5 out of 5]

Mõnus kulgemine. Tekitas sooja ja hubase tunde. Kahju, et nii kiiresti otsa sai.

[Mari-Liis · Rating 4 out of 5]

Rahuliku kulgemisega raamat, mis jutustab natuke Karlova kujunemisest sealsete inimeste meenutuste järgi ning samuti milline on Karlova autori silmis.

[Tiina Oras · Rating 3 out of 5]

Tekkis soov seda Tartu "Kalamaja" külastada. Samas arvan Karlova on armsam ja väiksem kui Tallinnas asuv Kalamaja.

[Merilin (the_bookshelf_of_merilin) · Rating 3 out of 5]

“„Vaene inimene,“ mõtlen, kui vaatan umbes viis-kuus aastat hiljem Toomas Lunget. Ta elabki Tartus – iga päev. Aastast aastasse selles linnas, kus ei ole isegi merd mitte, kus on aeglased inimesed ja ilmselgelt liiga vähe tegevust. Ei, ma ei koli ta juurde Tartusse – kui tahab, koligu ise sinna, kus olen mina.”

-----
Kuna ma pole põline tartlane vaid siia sisserännanud Põhja-Eestist, siis mu jaoks on huvitav õppida praeguse kodukoha ajaloo kohta 📖 Kuigi ma elan hetkel Tartu kesklinnas, siis Karlova on mulle üsna lähedal ning satume elukaaslasega sinna tihti jalutama. Nüüd saan järgmistel jalutuskäikudel elukaaslasele demonstreerida uusi teadmisi Karlova kohta, rääkida talle Bi-Ba-Bo kinost, Barlova tekkeloost, puukuuridest 😆 ja paljust muust. Raamatu lugemine tekistas ka tunde, et võiks asjad kokku pakkida ning elukaaslase ja kassidega Karlovasse kolida. Ehk millalgi tulevikus 😊

Muidu raamat ise oli väga südamlik ja armas 😊 ning tekitas mõnusalt sooja tunde. Oleksin soovinud küll, et raamat oleks veidi pikem ning kohati olid peatükid veidi segaselt üles seatud. ✨️ Soovitan raamatut kõigile, kes soovivad Karlovaga veidi rohkem tutvust teha aga ka neile, kes seal juba elavad ning tahavad kodukoha kohta ühte mõnusat raamatut lugeda ✨️

Järgmisena pean ette võtma teised Tartuga seotud minu-seeria raamatud ehk siis Lauri Räpi “Minu Tartu” ja Mikä Keräneni “Minu Supilinn”.

[Tanel Vari · Rating 2 out of 5]

See on raamat. Tekst on. Leheküljed on. Pildid on. Subjekt on. Minu seeria on. Sisu