What do you think?
Rate this book
Raske on olla inimene
Miski pole enam endine, kui Irise akende all kärgatavad plahvatused ja Eestile kallale kippunud vaenlase sõjateele jäävad ette tema kodulinn Tartu, tema perekond, tema kool, tema suhe Markoga ja tema tulevikuunistused. Seitsmeteistkümne aastane Iris peab koos ema ja väikevennaga hülgama tuhandete teiste sõjapõgenike kombel oma kodu, et jõuda Tallinna sadamasse, kus ootab neid ainus pääsetee vabasse maailma. Kuid seegi võib iga hetk sulguda ja jätta nad lõksu pealetungiva vaenlase haardesse. Appi tõttab sõjakolletes karastunud isa, kuid isegi vaatamata tema pingutustele ähvardab teekond, mille läbimiseks kulus rahuajal vaid mõni tund, nüüd venida päevade pikkuseks õudusunenäoks läbi piiramisrõngas Tartu, purukspommitatud autode kolonni, sügisvihmades mudamülkaks muutunud põldude ja metsateede ning ülerahvastatud sadama.
374 pages, Paperback
Published January 1, 2023
2 people are currently reading
16 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
September 18, 2023
Kirjeldav jutustamisstiil. Äärmiselt igav. Nii palju võimalusi, mida selle süžeega annaks ära teha, on kõik jäetud kasutamata. Jätsin pooleli, kuna ajast hakkas kahju ja see on üks kehva kirjastiili suurimaid tunnuseid.
August 31, 2023
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2023/0...
Marek Liinev "Raske on olla inimene" on mis-oleks-kui romaan, kus vaenlane tungib Eestile kallale ja üks Tartu teismeline võtab koos perega ette raske tee Tallinnasse, kus on lootus põgenevale laevale pääseda. On ilmne, kust pärineb raamatu inspiratsioon.
Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.
Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.
Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega. Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.
Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.
Aitäh, Marek, raamatu eest!
Marek Liinev "Raske on olla inimene" on mis-oleks-kui romaan, kus vaenlane tungib Eestile kallale ja üks Tartu teismeline võtab koos perega ette raske tee Tallinnasse, kus on lootus põgenevale laevale pääseda. On ilmne, kust pärineb raamatu inspiratsioon.
Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.
Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.
Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega. Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.
Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.
Aitäh, Marek, raamatu eest!
October 27, 2023
Raske on sellest raamatust kirjutada. Teema on kindlasti aktuaalne ja inspiratsiooniallikas siililegi selge. Tartus elav perekond põgeneb läheneva sõja koleduste eest Tallinna, et sealt põgenikelaevale jõuda. Sõjaloo taustal tiksub teismelise Irise lugu - lahutatud vanemad, väikevenda eelistav ebastabiilne ema, suure õe külge klammerduv väike poiss, jahedad suhted kasuisaga, mure ühenduse puudumise pärast juba Rootsi põgenemist ootava kallimaga. Irise pere tuleb Tallinnasse pakku aitama tema sõjaväelasest pärisisa. Teekond on keeruline ja ohtusid täis ja selle õnnelik lõpp pole teada.
Iseenesest täitsa korraliku süžeega romaan, kuid erilist muljet ei jätnud. Ilmselt olen ise enda jaoks selliseid olukordi liiga palju selgeks mõelnud, et miski mind üllatada ega šokeerida ei suutnud. Lisaks tundus kirjutusviis kohati liiga rabe ja kirjeldav olevat. Samuti häirisid igasugused ebaloogilisused ja naiivsused, eriti sõjaväetemaatikaga seoses. Meenutas natuke actionfilmi, kus vähegi teadlikum ja mõtlevam lugeja kohati mitme käega peast kinni haarata tahaks. Lisaks häiris mind vaenlase (kelle nime küll ei nimetata) kirumine. Seda polnud küll palju ja laias laastus olen kõigega nõus, kuid lugeda sellest sellegipoolest ei viitsinud.
Ei ütle, et raamat halb oleks olnud, kuid paremini saaks alati.
Iseenesest täitsa korraliku süžeega romaan, kuid erilist muljet ei jätnud. Ilmselt olen ise enda jaoks selliseid olukordi liiga palju selgeks mõelnud, et miski mind üllatada ega šokeerida ei suutnud. Lisaks tundus kirjutusviis kohati liiga rabe ja kirjeldav olevat. Samuti häirisid igasugused ebaloogilisused ja naiivsused, eriti sõjaväetemaatikaga seoses. Meenutas natuke actionfilmi, kus vähegi teadlikum ja mõtlevam lugeja kohati mitme käega peast kinni haarata tahaks. Lisaks häiris mind vaenlase (kelle nime küll ei nimetata) kirumine. Seda polnud küll palju ja laias laastus olen kõigega nõus, kuid lugeda sellest sellegipoolest ei viitsinud.
Ei ütle, et raamat halb oleks olnud, kuid paremini saaks alati.
December 18, 2023
Selle raamatu oleksin ilmselt pidanud ikka pooleli jätma, aga kangekaelsusest (ja soovist viimatise noorteromaanikonkursi teostest lõplik ülevaade saada) surusin sellest ikkagi läbi. Raamatu välja tulles mõtlesin, miks on sellist lugu vaja nii vahetus läheduses Ukrainas kestvale sõjale. Tõtt-öelda arvan endiselt, et ega sellisel kujul polegi väga vaja, aga arvan ka, et teisalt võib see raamat olla kasulik niipalju, et lugeja saab selle potentsiaalse sündmusteahela enda jaoks koos tegelastega turvalises keskkonnas läbi mängida. Isiklikult tunnen, et lugu oleks paremini töötanud mingi apokalüptilise allegooriana, sest see, et "vaenlane" on Venemaa, oli nii ilmselge, et iga viide "vaenlasele", "vaenlase keelele" jms käis mulle järjest rohkem närvidele. See teema oleks minu jaoks ilmselt tasakaalustatumalt mõjunud, kui raamatus oleks olnud ka positiivseid eestivenelastest tegelasi (sest raamatu point on ju lõppude lõpuks see, et sõda ei külva muud kui vaenu ja hävingut).
Mis puudutab seda, kuidas raamat päriselt oli, siis seda on küll kentsakas öelda, aga no igav. Raamat venis minu jaoks tohutult ja seda eelkõige autori kirjutamisstiili pärast. Nimelt ei sobinud tema kirjutamisstiil mulle üldse, kuna see oli nii paljusõnaline ja täispuhutud. Lisaks esines mitmeid tüüpilisi mees-kirjutab-noort-naistegelast elemente. Mitte tingimata misogüünseid, aga viide Irise süütusele kui "neitsilikule puutumatusele" ajas silma natuke tõmblema küll. :D See pole võib-olla kõige illustratiivsem näide ja ilmselt igaüht selline paisutatud stiil ka ei häiri, aga mulle isiklikult ei meeldi sellist kirjutamisstiili lugeda, nii et vähemalt praegu ma midagi muud Liinevilt lugema ei kiirusta.
Lõpetuseks ka küsimus: mis värk sellega oli, et Irise väikesel vennal lihtsalt polnud nime? x)
Mis puudutab seda, kuidas raamat päriselt oli, siis seda on küll kentsakas öelda, aga no igav. Raamat venis minu jaoks tohutult ja seda eelkõige autori kirjutamisstiili pärast. Nimelt ei sobinud tema kirjutamisstiil mulle üldse, kuna see oli nii paljusõnaline ja täispuhutud. Lisaks esines mitmeid tüüpilisi mees-kirjutab-noort-naistegelast elemente. Mitte tingimata misogüünseid, aga viide Irise süütusele kui "neitsilikule puutumatusele" ajas silma natuke tõmblema küll. :D See pole võib-olla kõige illustratiivsem näide ja ilmselt igaüht selline paisutatud stiil ka ei häiri, aga mulle isiklikult ei meeldi sellist kirjutamisstiili lugeda, nii et vähemalt praegu ma midagi muud Liinevilt lugema ei kiirusta.
Lõpetuseks ka küsimus: mis värk sellega oli, et Irise väikesel vennal lihtsalt polnud nime? x)
Displaying 1 - 5 of 5 reviews