Au kolhoosikorrale!

by Andrus Kasemaa, Karin Kastehein (Editor)

Andrus Kasemaa uut teost võib liigitada romaaniks novellides; see koondab kahtekümmend temaatiliselt rinnastatud lugu, mida ühendab kolhoosinostalgia, igatsus kadunud ajastu järele, kus inimsuhete üle ei domineerinud veel kapitalismi ja klassiühiskonna vaim. Jutustaja kogub etnograafi kirega suulist pärandit elust nõukogude Eestis, pöörates tähelepanu mitte režiimi ametlikule korraldusele, vaid tavaliste inimeste tavalistele elukogemustele. Kasemaa kinnitab taas oma empaatilist võimet mõista vanu inimesi ja anda hääl ka nendele, kes tänapäeva eesti kirjanduses üldiselt ei kõnele. Autor on ise kirjutanud oma teose seletuseks:

„Kui üks tuttav küsis, millest mu uus proosateos räägib, siis ütlesin talle, et emast, kes igatseb kolhoose taga. Küll su ema on ikka üks lõppematu inspiratsiooni allikas, ütles tuttav. On jah, vastasin naerdes, sest kes veel räägiks mulle nii palju jaburaid lugusid kolhoosist kui ema. Ilma ema lugude ja positiivse ellusuhtumiseta poleks sündinud ka see raamat.”

224 pages, Paperback

Published September 1, 2023

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Kasemaa stiil mulle meeldib - argine heietus, aga selline ilusamapoolne, helge. Samas mõjub hirmus ausalt, kuigi mine sa neid sunnikuid kirjanikke tea, need oskavad igasuguste maskide taha end vajadusel peita. Nagu Kasemaaga tegelikult ongi pidevalt olnud. No ei saa aru, kas räägib surmtõsiselt või hoopis ironiseerib. Täpselt samad tunded olid mul nii "Vanapoisiga" kui ka "Ema toaga", nüüd selle kolhoosiraamatuga ka. Seda, et lihtne maainimene kolhoosiaega taga igatseb, ma täitsa usun, sest ega N. Liidul ja E. Liidul suurt vahet ole, sama jama igal ajal. Lihtsalt eelmise riigikorra vimkad olid juba läbi nähtud ja selgeks õpitud, uue isandaga läheb jälle jupike aega, enne kui kõik trikid selgeks saavad. Aga nende nunnude vanakeste vahel sebiv mina-tegelane, kas tema ka päriselt seda aega ülistab või laseb end memmede-taatide ilusal jutul uinutada, vat sellest ei saa alati aru.

Kuigi teisalt eks me oma lapsepõlvele ja noorusajale vaatame ikka tagasi läbi tuules heljuva nostalgiakardina... nii et see võibki ilus olla. Minu varane lapsepõlv on samuti möödunud kolhoosilautade ja remonditöökodade ja kaalumaja ja kombainide vahet joostes, kartulivagude vahel küürutades ja heinamaal rehaga vehkides. Kolhoosisöökla oli minu lasteaed, nii et nüüd on siis selge, kust minu lünklik alusharidus pärit. Seega muidugi nautisin ma iga viimset kui rida siit raamatust.

Ja kui nuriseda, sest eks ole sedagi tarvis, siis ikka see sama vana jutt - kordused. Teisalt kui on heietused, siis ju käivad mõttekordused asja juurde. Vist.

Kellele meeldis "Leskede kadunud maailm", sellele peaks ka kõnealune raamat meeldima. Austus vanema põlvkonna vastu, oskus ja tahe neid ära kuulata, nende lugusid talletada, see on mõlemas raamatus sarnane.

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Raamatut tutvustatkse kui romaani novellides. Tõepoolest, iga peatükk pakub eraldi lugu, kuid samas on kõik lood omavahel seotud. Põhiteema on kolhoosiaeg, kuid sisse tulevad ka nüüdisaegsed teemad. Autori stiil on lahe, nii et lugeda on mõnus. Mulle sümpatiseerib ka autori suhtumine vanematesse inimestesse.
Lugegem!
#toetaneestikirjanikke

[Joosep · Rating 5 out of 5]

Kirjutasime Hannaga sellest raamatust veidi pikemalt: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-ki...

[Kitty · Rating 4 out of 5]

mulle ikka meeldib lugeda Kasemaad, tal on sellised... Kivirähu või Õnnepalu või võibolla Mudlumi stiilis pajatused. et misasju kellelgi kusagil varuks on või mis lugusid mõni vanainimene rääkinud on või... ma ei teagi, kuidas annab mõelda maailmast ja asjadest. muidugi Kasemaa osas tekib küsimus, et mõtlevad ta tegelased (sh minategelane) või mõtleb ta päriselt ise ka neid asju.

ja kui nostalgia kolhoosikorra või üldiselt nõukaaja osas on enamvähem arusaadav (eks iga inimene igatseb oma noorust taga nagunii) ja seda võib sellise leebe muigega lugeda, et oh teid ullikesi, siis eks siin tuleb selliseid hetki ka ette, kus kihvatab, et päriselt ka keegi mõtleb nii? aga noh, hingame sügavalt ja meenutame, et see on ikkagi ilukirjandus pluss et... kindlasti keegi mõtleb, jah.

muidu mu lemmik oli minategelase ema jutustus sellest, kuidas käidi uudismaal. selle osas tundsin küll mõistmist ja kaasaelamist. nagu 50ndate variant tööviisaga Austraaliasse rändamisest!

[Sille · Rating 2 out of 5]

Ei, Kasemaaga samale lainele ma ikka ei saa, ehkki seniloetutest läks vist siiski kõige lobedamalt. Aga kindel ma ikkagi ei ole, et seda päriselt kirjanduseks nimetada saab. Materjali iseenesest ju on, aga see jääb läbi kirjutamata, nii et tulemuseks on mingi vaba teadvusevool. Olemaks aga midagi muud, kas või hobiantropoloogi välitöömärkmed, on siin jälle kaugelt liiga palju hinnanguid ( ja tundub, et ka autorit ennast, kuigi selles ma jällegi päris veendunud ei ole, sest ega ma ei ole tema puhul päriselt kunagi aru saanud, kas see totakas uussiirus on tõsine või irooniline).
Samas on see Kasemaa teostest vist kõige helgem, muus osas aga jääb ta endale truuks ning annab hääle järjekordsele inimgrupile, kes reeglina oma lugu rääkida ei saa, ning selle eest tuleb autorit jätkuvalt tunnustada.

[Katrin · Rating 4 out of 5]

Ehhee, mulle istub see Kasemaa küll. Põlvkondlik side või nii.

[Gregor Kulla · Rating 5 out of 5]

läbi Joosepi ja Hanna Linda arvustuse leidsin endale uue lemmik Eesti kirjaniku. lugesin selle raamatu vist kahe-kolme päevaga läbi ja andsin edasi järgmisele sõbrale, kes võttis selle perega reisile kaasa. paras rannaraamat. kõik meeldis, ainult mõned korduvad ptk tekitasid soovi silma kiiremini liigutada. ostsin selle 25 euro eest ja tunnen ennast kultuurimuusana. või suurtoetajana. kakskümmend viis eurot paperbacki eest?! aga mis teha, raamatukogudes välja laenutatud ja minu kannatus on uudiskirjanduse osas napp. ma ei tea, kas ma näen hallareid, aga minu meelest on mul kasemaaga saranane stiil? jaata takka või lükka ümber (handalinda).

[Nele · Rating 5 out of 5]

No mulle ikka meeldib Kasemaa stiil- nagu vestleksid tuttavaga kuskil kohviku nurgalauas või loeksid kellegi päevaraamatut, selline voolav ja sujuvalt teemat vahetav ja pingevaba jutt, pole mingeid äärmuslikke seisukohti või konflikti. On inimesed teatud ajas, ajaloos, ja nende tunded ja mõtted. Subjektiivne kogemus, isiklikud mälestused. Kui me mõtleme tagasi nõuka-ajale või ükskõik, mis ajale, siis on inimesel õigus tunda, et küll siis oli hea ja seda ei peaks kuidagi pisendama. Kasemaa laseb oma tegelastel minu arvates rahus olla- ei pane neid mingile ootusele vastama.

[Jane Tiidelepp · Rating 5 out of 5]

Kasemaad lugedes on alati tunne, et keegi on kirjutanud spontaanselt üles oma mõttevoolu. Pühkinud õlalt kriitiku ja lihtsalt pannud kirja kõik, mis pähe tuleb. Kindlasti eriline oskus ja eesti kirjanduses sellisel moel ainulaadne. Osalt jätab minategelane kergelt infantiilse mulje, aga võibolla olemegi mõttetasandil ilma tsensuurita just sellised. Kui eelmised raamatud on tundunud stiilipuhastena, siis sel korral tundus, et autor oli umbes raamatu keskel stiili hoidmisest väsinud ja keel muutus ühtäkki tavapärasaemaks ja seetõttu ka igavamaks. Nagu poleks enam viitsinud... Seda enam üllatas, et raamat just hiljuti nomineeriti.
Mõnel hetkel sulas minu jaoks selle raamatu minategelane (oma lihtsakoeliste mõtete poolest) kokku Andrus Kivirähu mõne tegelasega (näiteks loe Oskar Kallise mõttepäevikut).

[Alissa Kiinvald · Rating 4 out of 5]

Andrus Kasemaa raamat oli minu jaoks esmakordne kokkupuude autori loominguga. Lugemise käigus tabasin end korduvalt mõtlemas – kas see raamat meeldib mulle või mitte? See tunne ei olnud must-valge, täpselt nagu ei ole ka see teos ise. Raamat käsitleb kolhoosiaega ja seda, kuidas inimesed – peamiselt autori ema – seda meenutavad.

Mulle väga meeldivad inimeste lood ning selles osas pakkus raamat mulle kindlasti huvi. Küll aga häiris mind autori kirjutamisstiil, eriti väljendi „mulle meeldib“ sage kasutamine. See tekitas kujutluspildi justkui kuueaastasest kirjanikust, sest lapsed väljendavad end sageli just „meeldib/ei meeldi“ raamistikus. Samas lugesin hiljem, et see ongi Kasemaa stiil – uus-siirus, naivism.

Kokkuvõttes - oli huvitav, kuid autori stiil vist ei ole päris mulle (või ei ole ma sellega harjunud).

[Liisi Laineste · Rating 3 out of 5]

Väike veidrus; selline proletaarlase Õnnepalu. Kaduma on läinud lugu vanaisast, kes naise sõduritega rääkima saatis; topelt on saanud mõned muud motiivid, näiteks lõbusast vanaemast… naivistlikud hüüatused elavdavad ja ajavad samas haigutama, sama vikipeedia tsiteerimise kohta. Aga samas kirge on ja leidlikkust ka, oleks vaid annet ja püsivust sellest kirjandus kokku saada!

[Liis · Rating 3 out of 5]

Tekitas kahetisi tundeid. Kohati ajas korralikult itsitama, siis oli selline väljakutset esitav (mis oli hea) ja seejärel veidi, mhh, nurgeline. Nagu kildudest kokku pandud tervik. Väärib lugemist küll.

[Kati Mamo · Rating 4 out of 5]

Lahedalt kirja pandud lood. Kas just kolhoosis kartulite võtmine ja kivide korjamine just meelakkumine oli, aga vägagi täpselt seda aega üles kirjutanud. Ja sellised need vanade inimeste lood on: "Me ei osanud muud soovida" - kommenteerib mu ema oma noorust 50.-60.test aegadest.