"Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! Mingu need sõtta, kes seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning rääkisid õudseist kannatusist."
“Sest mingi õudusetunne oli poja ümber, mingi neede ta otsaesisel. Ta vaikis, ja ometi ei teadnud iial, oli see valust või mõtetest. Kuid veel õudsem oli ta siis, kui oma unenäolisest elust tähelepandamatult tõelisse unne süüvis. Siis mustas ta nägu kui haud, mille põhja ei ulatunud vaatama. Ta mustad huuled liikusid, ja läbi kaetud laugude näis tungivat aegu ning avarusi piirav pilk.”
Mõruvalus lugu naisest, kes igatseb oma poega. Kelle igatsus neelab ta pea elusalt. Karmim hiljuti loetud novellidest. Täis kibestumust ja eluõudu. Lõpp jättis minu jaoks liiga palju õhku ja ma ei saanud päris täpselt aru, mis toimus.