TÄIENDATUD PÄRAST LÕPUNI LUGEMIST :)
Ma võtsin selle raamatu raamatukogus kätte teatava skepsisega, olen puutunud kokku mõningaste raamatutega, mis reklaamivad end kui ATH-sõbralik raamat ATH-st (võib-olla isegi sama autori omadega, ta on päris viljakas (sest tal on endal ka ATH ja ta peab kogu aeg kirjutama või ta sureb)), mis on nii infantiliseerivad, et ma ronin vihast mööda seinu üles, ajan suust vahtu ja viskan raamatu nurka. Mulle tundub, et kui peaksin langema lamineeritud päevakavade maailma, kaotaksin eluisu. Aga, pagan võtaks, selles siin on väga lühidalt ja konkreetselt välja toodud NII PALJU minu jaoks olulist!
Esiteks ma armastan seda, et raamat algab kohe sellega, et öelda ATH-ga inimesele, et ta peab lihtsalt rohkem pingutama on nagu öelda inimesele, kes vajab prille, et ta lihtsalt kissitaks rohkem silmi ja vaataks paremini.
Teiseks rääkides rahast ja sellest, kuidas oma finantside korrashoid on tavaliselt ATH-ga inimeste jaoks nõrk külg, ütleb ta: "Lood endale parima elu, kui arendad seda, milles sa hea oled, mitte ei toesta oma nõrku külgi. Hoidu paljude ATH-ga inimeste sagedasest halvast kombest - elukestvast püüdlusest saavutada edu selles, milles me mitte kunagi edukaks ei saa." Muidugi ei pea ta silmas, et peaks laskma kõigil asjadel omasoodu kulgeda, elada võlgades vms, pigem soovitab ta sel juhul kui miski on sinu jaoks nõrk külg kõik, mis võimalik, delegeerida usaldusväärsetele inimestele, sõpradele või asjatundjatele, ning peaasi, unusta häbi! "Suurem osa nõuannetest, mida sa loed rahaga toimetulemise kohta, soovitavad kirja panna kõik rahalised toimingud, pidada usinalt arvet, koostada eelarve ja sellest kinni pidada jne. Need kõik on suurepärased ja endastmõistetavad nõuanded, kui sa aga oled võimeline kõike seda tegema, siis sul tõenäoliselt ei ole ATH-d. Selliseid nõuandeid järgides tunned veel suuremat häbi ja näed end veel rumalamana, sest tead, et ei suuda neid asju teha." Validation sellele, kuidas ma pole kunagi suutnud rohkem kui ühe kuu rahapäevikut pidada? Raha eksisteerib minu jaoks samasuguses ebamäärases olekus nagu aeg (praegu/mitte praegu, raha on/raha on otsas). Aga kui end on vaja siiski kätte võtta, ei aita häbi igatahes sugugi kaasa, vaid takistab kõige tegemisel, abi otsimisel jm.
Ja rääkides ajast! ATH-ga inimesed tõesti tajuvad aega teisiti! Minu jaoks on väga lohutav lugeda, et on teaduslikult põhjendatud, miks ma olen eluaegne hilineja ning miks asjad jäävad viimasele minutile. Muidugi annab autor nõu, kuidas end siiski punktuaalsemaks treenida (mõistes, et see vajab ränka treeningut, sest kaasaantud ajataju muuta ei saa, saab ainult kasutada igasugu võtteid äratuskellade, alarmide ja süsteemide loomisega, aga ka mõtlemise muutmisega (hakkasin mõtlema, kas suudaksin kontseptualiseerida ümber sellise asja nagu "varem kohale minek" (õudne piin, sest see tõotab ootamist aka sunnitud igavlemist koos ootusärevusega (st ei saa igavleda puhkeseisundis, mis oleks okei)) asjaks nagu "lähen varem, et enne kohtumist raamatut lugeda?"), aga on siiski kena teada, et ma ei mõtle seda välja, kui ma püüan selgitada, kuidas minu jaoks hilinemine juhtub. On tõesti nii, et minu peas on kaks aega "aega küll" ja "oi issand aeg on läbi ma pean jooksma". nende vahel ei ole üleminekuetappi, üks läheb teiseks üle umbes täpselt siis kui mõtteline kell kukub (kui tegu on mingi igapäevase tegemisega, siis ma tean lihtsalt palju aega mul minekuks kulub. nt rongi peale ma lähen 7 minutit ja bussi peale 4 mis tähendab, et kui buss läheb 18.00, tuleb mul "oi issand ma pean minema" tunne 17.55 ja kuni selle hetkeni on tunne "aega maa ja ilm". Aga kui ma lähen kusagile, kuhu jõudmise aega ma saan ainult sisemise tunde pealt pakkuda, kipun ma oma kiirust liiga positiivselt hindama pluss unustama arvestada, et ühistransporti peab ootama jne. Sageli tunnen enda sees, et oleksin kiirem kui buss või tramm, kui ma lihtsalt jookseksin, sest ma liiguksin siis ju ometi kogu aeg edasi, selmet peatustes seista. Praktikas kui ma hakkan jooksma, sõidab buss või tramm must varsti mööda, nii et vähemalt seda olen õppinud mitte tegema.)
Siis räägib ta, et masendus ja kurvameelsus ongi sageli ATH saatjad. Esiteks selle pärast, et paljudel on kogu elu tunne, et võiksid rohkem teha ja korda saata, aga see ei õnnestu, et elu on läbikukkumiste jada, aga ka lihtsalt selle pärast, et meie aju tahab kogu aeg simulatsiooni, tegevust. Ja kui ei ole köitvat ülesannet, millega tegeleda, siis hakkab pea vaikimisi olekus tootma hävitavat sisekõnet (sa oled loll ja saamatu jne). Ja selle vastu peab ta parimaks lahenduseks? Hõissa, tähelepanu kõrvale juhtimist ja muude asjadega tegelemist! Validation sellele, et ma absoluutselt igal puhkehetkel lugusid välja mõtlen, et mitte oma "jõudeolekus" sisekõnet kuulata? I'll take it. Seejuures ma ütleksn, et mul seda muret enamasti ei ole, hävitav sisekõne tuleb mulle peale enamasti siis, kui ma teen töiseid ülesandeid, mida keegi võib näha ja hinnata (kirjutan artikleid, teen kunsti, mis tuleb avalikuks teha (raamatud), jne), ülejäänud aja õnnestub mul seda aktiivselt vaigistada küll.
Aga! Ta selgitab isegi seda, miks seda on vaja nõnda suure aktiivse pingutusega teha. "ATH-ga inimesed peavad iga päev otsima viise, kuidas meeleolu parandada, kuidas tõsta oma emotsionaalne seisund kurvameelsusest rahulolu ja rõõmu seisundisse. See on nende igapäevane kohustus, sest nende puhkeseisund on asetatud sedavõrd madalale." ATH-ga inimesed on vähemalt selle raamatu järgi (sellest pole ma mujal juttu näinud, aga tegu on siiski ühe USA esi-ATH-spetsialistiga, kes on sellega tegelenud üle 30 aasta, nii et tundub usutav) loomuldasa madalama meeleoluga ning peavad tavalise naudingu saavutamiseks kasutama ebatavalisi vahendeid. Tunnen end siinkohal ära, sest ma olen üks neid inimesi, kes iseloomustaks ennast kui kurvameelset, melanhoolia ei ole mingi uus nähtus siin ilmas. Mul ei ole resting bitch face vaid resting sad face ja mu meeleseisundi puhkeasend on "ebamääraselt nukker", kuigi ekstreemis olen olnud (ilma mõjuva põhjuseta) nii kurb, et mu jalad ei kandnud enam. Päriselt. Mul oli tunne, et põlved lähevad nõrgaks ja ma istun sinnasamma maha ja kogen Tõelist Kurbust. Aga ma tahaks uskuda, et jätan positiivse ja rõõmsameelse mulje! Sest see on eluaegne igapäevane pingutus - mitte lihtsalt mulje jätmine muidugi, vaid rõõmsameelne olemine. Ma tõesti teen seda, mida ta soovitab, loon endale regulaarseid võimalusi kogeda rõõmustavaid asju, käin ringi ja püüan aktiivselt tähele panna asju, mis tuju heaks ja südame soojaks teevad (autor soovitab seda tehes laulda, mida ma muidugi ka teen, aga see ei ole minu jaoks piisvalt eriline, et midagi selle läbi mäletada, ma olen sariümiseja. Ise olen leidnud, et iga tähelepanu väärivat asja nähes seisatada ja öelda "ohhoo! küll see on ilus!" või "tore on siin olla!" või "aitäh, et te olemas olete!" on väga banaalne, aga toimib. Ja ma ei mõtle, et seda peaks tegema mingitel erilistel puhkudel või ainult kallitele inimestele. Ma näen tigu või ilusat vahtralehte või mida iganes ja seisatan ja ütlen "ohhoo!" (effervescent :P), see ankurdab hetkeks sellesse maailma oma pea virvarrist väljaspool, isegi kui kõrvalseisjatele võib totaka mulje jätta).
Samuti leiab ta, et piisav uneaeg tähendab peaaegu kindlasti pikemat uneaega, kui meil on. ATH-ga aju on nii hõivatud, et meile ei meeldi stimulatsioonist loobuda ja magama jääda. Mis on väga tõsi! Samas mulle meeldib magada ja ma ise mõtlen juba mõnda aega, et eluaegne tunne, et ma vajan vaatamata raskustele magama minekul (ma uinun kiiresti, aga kahtlustan, et see on seetõttu, et ma lükkan magagamineku edasi, kuni olen reaalselt kurnatud) rohkem und kui "keskmine inimene" just seetõttu, et ärkvel olles mu mõte niisuguse hooga tuuritab. Kõik see tegevus on kurnav ning 10 tundi und on see, mida mu keha nõuab, et taastuda. Võib-olla.
Ja siis väga väga tore on see, et ta soovitab ja peab suisa vajalikuks üle kõige tegelemist millegi loomingulisega! Sest ATH üks positiivne külg (ta toob üldse igale negatiivsele asjale vastukaaluks selle positiivse külje ja soovitab muidugi keskenduda heale, positiivset on veel) on kujutlusvõime ja see, et mõte lendab lakkamatult ja genereerib ideid, ning nende mõtete väljendamine on parim viis masendust vältida!!! Kirjutan alla!
LÕPPJÄRELDUSED:
Muidugi on see raamat väga ülevaatlik ning seetõttu mitte ühelgi teemal eriti põhjalik, seega sobiks pigem esimeseks sammuks ATH probleemistikuga tutvuse tegemisel enda või sõprade-sugulaste jaoks (mõtlesin, kas saaks seda rakendada, kui peaks näiteks vanaemale selgeks tegema, mis on ATH), kuid see oli tõesti meeldiv ja kiire lugemine, mis võiks anda häid mõtteid või nööriotsi, millest kinni hakata, et edasi tegutseda või mõnda spetsiifilisemat raamatut otsida. Aeg-ajalt tuli sisse ka asju, millega ma (vähemalt enda puhul) nõus ei ole, aga ega see ei olegi käsiraamat ainult Hanneleeledele, nii et nii on ka hästi. Lõpus olevad soovitused, kuidas hästi elada on sellised, mis on vajalikud meile kõigile, ATH või mitte (süüa, magada, liigutada, suhelda teiste inimestega). Eks kulub meeldetuletusena alati ära. Muuhulgas soovitab ta unistamist. Ikka on hea kuulda, et oled mõne rohu omal käel juba üles leidnud :D