What do you think?
Rate this book
Skärblackatrilogin #2
Mun huikea kuolema
Sigge on täällä taas, entistä huikeampana.
Huumorilla maustettu nuortenromaani epävarmuudesta ja ystävyydestä.
Uudessa koulussa 12-vuotiaan Siggen elämästä on tullut paljon kivempaa. Häntä ei kiusata, ja hän on saanut suosittuja kavereita. Hänen hip hop -bändillään on jopa keikka joulujuhlassa. Sigge kuitenkin pelkää esiintymistä kuollakseen. Bändin jäsentenkin into treenata biisejä hiipuu. Lisäksi coolit kaverit vievät Siggeltä paljon aikaa, jota hän viettäisi mieluummin parhaan ystävänsä Junon kanssa. Onko suosion hinta se, että joutuu esittämään jotain, mitä ei oikeasti ole?
Mun huikea kuolema on jatkoa Ruotsissa palkintoja kahmineelle romaanille Mun huikea elämä.
Huumorilla maustettu nuortenromaani epävarmuudesta ja ystävyydestä.
Uudessa koulussa 12-vuotiaan Siggen elämästä on tullut paljon kivempaa. Häntä ei kiusata, ja hän on saanut suosittuja kavereita. Hänen hip hop -bändillään on jopa keikka joulujuhlassa. Sigge kuitenkin pelkää esiintymistä kuollakseen. Bändin jäsentenkin into treenata biisejä hiipuu. Lisäksi coolit kaverit vievät Siggeltä paljon aikaa, jota hän viettäisi mieluummin parhaan ystävänsä Junon kanssa. Onko suosion hinta se, että joutuu esittämään jotain, mitä ei oikeasti ole?
Mun huikea kuolema on jatkoa Ruotsissa palkintoja kahmineelle romaanille Mun huikea elämä.
- GenresYoung Adult
320 pages, Hardcover
First published March 26, 2021
5 people are currently reading
60 people want to read
About the author
Jenny Jägerfeld
20 books92 followersJenny Jägerfeld made her literary debut in 2006 with a hole in my head. Her second novel, Me on the Floor, Bleeding, was in 2010 rewarded with The August Prize for best youth novel in Sweden. It’s her first novel translated to English.
Originally a child psychologist, she now runs her own psychologist practice in Stockholm. She also works for the Swedish national radio, in a radio show about psychological matters.
Originally a child psychologist, she now runs her own psychologist practice in Stockholm. She also works for the Swedish national radio, in a radio show about psychological matters.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
June 6, 2022
Jenny Jägerfeldi ja minu huumor on vist väga sarnased, kuna üheksakümne üheksal juhul sajast leian ma, et raamatud mille kaanel on kirjas "sa sured naeru kätte" tähendavad pigem "hoia minust suure kaarega eemale, sest igavamat ja sisutühjemat teost annab otsida". Aga on alati see üks protsent, mida lugedes ma puksun naerda nagu algeline aurumasin (nagu see raamat). Mis teeb asja veel paremaks, on see, et raamat pole mitte ainult tõsiselt naljakas vaid käsitleb ka tõsisemaid teemasid, nagu näiteks koolikiusamine, heakskiidu otsimine, sõprade alt vedamine, esimene armumine, enese leidmine. Kogu asi on kohati täiesti üle võlli aga...usutav. JA SEE MAIKEN! Staar. Jeesus. Uus lemmik on aga vist Bobo - kui sa lähed klassipildi pildistamisele riietatuna vampiiriks ja Luciarongkäigus tahad tingimata olla ümmargune jõuluehe siis you have my vote. 4 tähte seetõttu, et alguses ei saanud raamatu minu jaoks vedama ja tundus veidi pingutatud aga kui sellest üle sain, siis läks kõvaks andmiseks. Igatahes, ootan Sigge kolmanda osa seiklusi üliväga!
(Raamatu saadud kirjastusest)
(Raamatu saadud kirjastusest)
April 23, 2021
Lysande, rolig och härlig!
June 10, 2021
Briljant som alltid. Längtar SÅ mycket efter nästa bok.
November 17, 2025
See raamat on keskmine triloogias, aga sugugi ei häiri, kui esimene osa on lugemata, sest nagu sellisel puhul ikka, katab autor oma viidetega lüngad kiirelt. Tegevuse alguseks on uksest sisse jooksev noorem õde, kes röögib: „Mina olengi Jeesus!“ See on õde, kes ei oska vaikse häälega kõnelda (kogu tema tekst on läbivalt suurtähtedega, nõuab natuke harjumist. Muide, ka audios on raamat olemas ja ülihästi sisse loetud).
Teine õde on lasteaiaealine ja tema on vait. Lihtsalt vait. Kui tal just midagi olulist valitud usaldusväärsele inimesele öelda ei ole.
Ühesõnaga: isiksused. Psühhiaatrilisi diagnoose saaks vasakule ja paremale jagada.
Vanaema, kelle hotellis tegevus toimub, on ka lahe tüüp: sigaretisõltlane, ostusõltlane, reeglitest peab kinni küll, jaa, juhul kui need talle meeldivad. Kuidas see hotell haiseda võiks, võib ette kujutada, igatahes süütab vanaema iga mõne aja tagant uue sigareti ja ruumid on täidetud loomatopistega, mis ta kusagilt tasuta sai. Vanaisa on surnud, aga eluajal oli ta leiutaja, nii et kelder on täis igasuguseid imelikke asju.
Ema tegelaskuju on kõigist neist ehk kõige normaalsem. Meest ta elus parasjagu pole. Peategelase Sigge isa on lootusetu tüüp Austraalias (kohtumiste statistika: null), ta poolõdede isa on lootusetu tüüp Rootsis (teda võrreldakse jutuhoos Jumalaga, kes ju ka Jeesuse kasvatamisest eriti osa ei võtnud, jumalavallatuid sooje nalju on see tekst täis). Isad tegelikult Sigge elus rolli ei mängi. Aga hotellis elab üks vanem meesterahvas, kes otsib oma kohta elus, proovides saada filmitegijaks ja näitlejaks. Olulised kujud on ka Sigge Jaapani-hull sõbranna, kes kannab kimonoid ja neoonvärvilis parukaid, ning klassivennad, kaksikutest wanna-be räppstaarid, kellega peategelane hakkab (teoreetiliselt) bändi tegema.
Esimene eeldus mulle meeldimiseks on täidetud: tegelaskujud on kõik eripärased ja nende eripärade maalimisel on äärmuseni mindud.
Teiseks, pidevalt ette tulev hea dialoog, situatsioonikoomika. Kogu see karakterite galerii tuletab mulle meelde menusarja „Sõbrad“.
Kolmandaks, üldise pinge kasvatamine väga konkreetse kulminatsioonini sammudes, esimese peatüki pealkirjast alates. Mis saab? Kuidas saab hakkama roppsuu-röökur ehk õde Majken Jeesuse rolliga jõulunäidendis? Kas Sigge räpp-bändi esinemine jõulukontserdil õnnestub, kui veel kaks nädalat enne pole suudetud ühtegi proovi teha?
Neljandaks, üllatusena tuleb sisse üks põnev seiklus (vihje: merisead ja heeliumõhupallid ja filmitegemine), lausa nii põnev, et mul läheb vastu ööd uni ära ja pean kohe lõpuni lugema!
Viiendaks, see pole pealiskaudne raamat, siin on lõbusa pealispinna all üliolulised teemad, mis lähevad korda mitte ainult teismelistele, vaid tegelikult kõigile. Kuidas hoida sõprust, kuidas ajada enda joont ja mitte teistele meeldimise joont, kuidas saada üle kunagise kiusamise traumast. Osa liine tuleb sisse kõrvaltegelaste kaudu: kuidas saada hakkama dementse vanaisa külastamisega, kuidas leppida sellega, et su vanemad ei luba sul looma võtta, isegi mitte raagritsikat...
Raamat on üsna moodne. Vanaema kõneleb veerand teksti inglise keeles, „you know, darling!“ ja muud. Seda pole tõlgitud, arvatavasti tõesti pole tänapäeva 12aastastele joonealust tõlget vaja. Korra jookseb läbi kõrvaltegelane, kes pole-poiss-ega-tüdruk (mingit nalja tema üle ei tehta, ongi lihtsalt neutraalne tegelane). Ja Sigge ise? Päris lugemise alguses jõuan ma mõelda, et Sigge ise on tüdruk, aga siis on otse välja öeldud, et ta on poiss. Selge. Umbes raamatu esimese veerandi lõpus saabus korraks stseeni keegi Adrian ja ma taipliku lugejana saan kohe aru, et siit tuleb armumine. Kas Adrian võib olla ka neiu nimi või on tegu noormehega? Tasapisi saan aru, et Adrian on poiss.
Aga mis edasi juhtuma hakkab, see on juba järgmise raamatu teema.
Samuti see, et Sigge koos sõbrannaga on käima lükkamas kohtumisäppi inimeste ja lemmikloomade vahel. (Just sellest ideest olla kunagi terve see Sigge-sari alguse saanud.)
Teine õde on lasteaiaealine ja tema on vait. Lihtsalt vait. Kui tal just midagi olulist valitud usaldusväärsele inimesele öelda ei ole.
Ühesõnaga: isiksused. Psühhiaatrilisi diagnoose saaks vasakule ja paremale jagada.
Vanaema, kelle hotellis tegevus toimub, on ka lahe tüüp: sigaretisõltlane, ostusõltlane, reeglitest peab kinni küll, jaa, juhul kui need talle meeldivad. Kuidas see hotell haiseda võiks, võib ette kujutada, igatahes süütab vanaema iga mõne aja tagant uue sigareti ja ruumid on täidetud loomatopistega, mis ta kusagilt tasuta sai. Vanaisa on surnud, aga eluajal oli ta leiutaja, nii et kelder on täis igasuguseid imelikke asju.
Ema tegelaskuju on kõigist neist ehk kõige normaalsem. Meest ta elus parasjagu pole. Peategelase Sigge isa on lootusetu tüüp Austraalias (kohtumiste statistika: null), ta poolõdede isa on lootusetu tüüp Rootsis (teda võrreldakse jutuhoos Jumalaga, kes ju ka Jeesuse kasvatamisest eriti osa ei võtnud, jumalavallatuid sooje nalju on see tekst täis). Isad tegelikult Sigge elus rolli ei mängi. Aga hotellis elab üks vanem meesterahvas, kes otsib oma kohta elus, proovides saada filmitegijaks ja näitlejaks. Olulised kujud on ka Sigge Jaapani-hull sõbranna, kes kannab kimonoid ja neoonvärvilis parukaid, ning klassivennad, kaksikutest wanna-be räppstaarid, kellega peategelane hakkab (teoreetiliselt) bändi tegema.
Esimene eeldus mulle meeldimiseks on täidetud: tegelaskujud on kõik eripärased ja nende eripärade maalimisel on äärmuseni mindud.
Teiseks, pidevalt ette tulev hea dialoog, situatsioonikoomika. Kogu see karakterite galerii tuletab mulle meelde menusarja „Sõbrad“.
Kolmandaks, üldise pinge kasvatamine väga konkreetse kulminatsioonini sammudes, esimese peatüki pealkirjast alates. Mis saab? Kuidas saab hakkama roppsuu-röökur ehk õde Majken Jeesuse rolliga jõulunäidendis? Kas Sigge räpp-bändi esinemine jõulukontserdil õnnestub, kui veel kaks nädalat enne pole suudetud ühtegi proovi teha?
Neljandaks, üllatusena tuleb sisse üks põnev seiklus (vihje: merisead ja heeliumõhupallid ja filmitegemine), lausa nii põnev, et mul läheb vastu ööd uni ära ja pean kohe lõpuni lugema!
Viiendaks, see pole pealiskaudne raamat, siin on lõbusa pealispinna all üliolulised teemad, mis lähevad korda mitte ainult teismelistele, vaid tegelikult kõigile. Kuidas hoida sõprust, kuidas ajada enda joont ja mitte teistele meeldimise joont, kuidas saada üle kunagise kiusamise traumast. Osa liine tuleb sisse kõrvaltegelaste kaudu: kuidas saada hakkama dementse vanaisa külastamisega, kuidas leppida sellega, et su vanemad ei luba sul looma võtta, isegi mitte raagritsikat...
Raamat on üsna moodne. Vanaema kõneleb veerand teksti inglise keeles, „you know, darling!“ ja muud. Seda pole tõlgitud, arvatavasti tõesti pole tänapäeva 12aastastele joonealust tõlget vaja. Korra jookseb läbi kõrvaltegelane, kes pole-poiss-ega-tüdruk (mingit nalja tema üle ei tehta, ongi lihtsalt neutraalne tegelane). Ja Sigge ise? Päris lugemise alguses jõuan ma mõelda, et Sigge ise on tüdruk, aga siis on otse välja öeldud, et ta on poiss. Selge. Umbes raamatu esimese veerandi lõpus saabus korraks stseeni keegi Adrian ja ma taipliku lugejana saan kohe aru, et siit tuleb armumine. Kas Adrian võib olla ka neiu nimi või on tegu noormehega? Tasapisi saan aru, et Adrian on poiss.
Aga mis edasi juhtuma hakkab, see on juba järgmise raamatu teema.
Samuti see, et Sigge koos sõbrannaga on käima lükkamas kohtumisäppi inimeste ja lemmikloomade vahel. (Just sellest ideest olla kunagi terve see Sigge-sari alguse saanud.)
May 31, 2021
Alltså, Jägerfeld! Den här boken gjorde mig så omåttligt glad!
I första boken fick vi träffa Sigge när han fick sin första riktiga vän och kom till en skola där han inte var mobbad. Boken slutade riktigt bra och jag funderade över vad tvåan skulle kunna handla om. Vad fanns det liksom mer att berätta? Massor tydligen!
Nu har Sigge börjat i sin nya skola och han upplever problematiken av att slitas mellan olika vänner. Hur är det med grupptryck egentligen? Och hur hanterar en det ifall gruppen ifråga inte är elaka, utan snälla?
Det där med vänskap kan vara riktigt knepigt och Jägerfeld lyckas återigen fånga upp det jobbiga utan att vara krystad eller överdrivet pedagogisk. Det blir roligt att läsa, oavsett vilken ålder läsaren är i.
I ”Min storslagna död” får vi dessutom veta att Sigges mormor är pansexuell. Sigge själv drabbas också av kärlekskänslor och det är nog få som lyckas skriva kärlek som kryper sig på så bra som Jägerfeld skriver det. Så himla glad att kunna ställa den här bland mina regnbågsböcker! Jag längtar efter att få läsa nästa bok!
I första boken fick vi träffa Sigge när han fick sin första riktiga vän och kom till en skola där han inte var mobbad. Boken slutade riktigt bra och jag funderade över vad tvåan skulle kunna handla om. Vad fanns det liksom mer att berätta? Massor tydligen!
Nu har Sigge börjat i sin nya skola och han upplever problematiken av att slitas mellan olika vänner. Hur är det med grupptryck egentligen? Och hur hanterar en det ifall gruppen ifråga inte är elaka, utan snälla?
Det där med vänskap kan vara riktigt knepigt och Jägerfeld lyckas återigen fånga upp det jobbiga utan att vara krystad eller överdrivet pedagogisk. Det blir roligt att läsa, oavsett vilken ålder läsaren är i.
I ”Min storslagna död” får vi dessutom veta att Sigges mormor är pansexuell. Sigge själv drabbas också av kärlekskänslor och det är nog få som lyckas skriva kärlek som kryper sig på så bra som Jägerfeld skriver det. Så himla glad att kunna ställa den här bland mina regnbågsböcker! Jag längtar efter att få läsa nästa bok!
May 8, 2021
Fin ju.
October 31, 2022
Nii mõnusalt positiivne raamat, mõnus noortekas.
Minu lemmik tegelane on jätkuvalt Bobo seekord sõber Binksiga
Minu lemmik tegelane on jätkuvalt Bobo seekord sõber Binksiga
April 26, 2021
Hon kan hon!
August 16, 2022
Üks parimatest lasteromaanidest mida olen lugenud peale Avastuste akadeemia ja Minu suurejooneline elu. Minu suurejooneline surm räägib sõprusest mis alati ei kujune nii nagu võib soovida. See raamat räägib draamast mida ei ole alati lihtne lõpetada. Viis pluss!
August 31, 2023
Tykkäsin Ykkösosasta ja tykkäsin kovasti tästä. Sigge hengailee uudessa koulussa enimmäkseen Japani-hullun ystävänsä Junon ja muitten tyttöjen kanssa ja yrittää vain sulautua joukkoon. Kun koulun cooleimmat pojat pyytävät Siggeä räp-ryhmäänsä, tuntuu se ihan uskomattomalta. Vanhan koulun kiusaajien homottelut ja muut solvaukset on vaikeaa jättää taakse, keho muistaa iskut ja menee helposti hälytystilaan myös toverillisesta läimäyksestä. Vähitellen luottamus kasvaa, mutta samalla kasvaa myös stressi, sillä pojat saavat sovittua itselleen keikan ja biisien teon sijaan Rap-sankarit tuntuvat keskittyvän epäolennaisuuksiin, kuten vaatteisiin, skeittilautoihin, pr-valokuviin ja tulevien levykiertueiden suunnitteluun.
Cooliksi muuttuminen saa Siggen vähitellen rohkeammaksi myös omien unelmiensa suhteen, ensin ostamaan kimaltavan taitoluistin-riipuksen ja lopulta jopa haaveilemaan taitoluistelun pariin palaamisesta. Kirjastossa luistelukirjoja varatessaan Sigge törmää jälleen kerran ystävälliseen luokkatoveriinsa Adrianiin, jonka hiukset tuoksuvat kookokselle ja joka ei naura luistelukirjoille. Kahvilassa yhteisiä jutunaiheita keksiessään, Sigge tajuaa aivan yhtäkkiä, että hän on kuollakseen ihastunut kultasilmäiseen Adrianiin. Vaikka itse asia ei häntä lainkaan järkytä, hän huomaa hiukan ärsyyntyvänsä siitä, että entisen koulun homottelijat olivat tajunneet asian ennen kuin hän edes itse siitä tiesi. Vaikka tarinan kerronta on lempeää ja toteavaa, kirjan ääressä ei ikävysty, sillä Siggen kaheli perhe eläimineen huolehtii tarinan huumoripuolesta. Itse naurahtelin ääneen kirjaa lukiessani.
Nyt kun saisin vielä jonkun nuoren tarttumaan tähän. Kannen avulla se ei aikanaan näytä menevän kaupaksi. Täytynee kokeilla vinkauksessa vitosille tai hyllyvälissä kutosille ja seiskoille. Ja oman koulun sateenkaarijengille.
Kirjailijan suunnitelmista en tiedä, mutta itse jään odottamaan kolmatta osaan
Cooliksi muuttuminen saa Siggen vähitellen rohkeammaksi myös omien unelmiensa suhteen, ensin ostamaan kimaltavan taitoluistin-riipuksen ja lopulta jopa haaveilemaan taitoluistelun pariin palaamisesta. Kirjastossa luistelukirjoja varatessaan Sigge törmää jälleen kerran ystävälliseen luokkatoveriinsa Adrianiin, jonka hiukset tuoksuvat kookokselle ja joka ei naura luistelukirjoille. Kahvilassa yhteisiä jutunaiheita keksiessään, Sigge tajuaa aivan yhtäkkiä, että hän on kuollakseen ihastunut kultasilmäiseen Adrianiin. Vaikka itse asia ei häntä lainkaan järkytä, hän huomaa hiukan ärsyyntyvänsä siitä, että entisen koulun homottelijat olivat tajunneet asian ennen kuin hän edes itse siitä tiesi. Vaikka tarinan kerronta on lempeää ja toteavaa, kirjan ääressä ei ikävysty, sillä Siggen kaheli perhe eläimineen huolehtii tarinan huumoripuolesta. Itse naurahtelin ääneen kirjaa lukiessani.
Nyt kun saisin vielä jonkun nuoren tarttumaan tähän. Kannen avulla se ei aikanaan näytä menevän kaupaksi. Täytynee kokeilla vinkauksessa vitosille tai hyllyvälissä kutosille ja seiskoille. Ja oman koulun sateenkaarijengille.
Kirjailijan suunnitelmista en tiedä, mutta itse jään odottamaan kolmatta osaan
This entire review has been hidden because of spoilers.
August 21, 2022
Wie wird man beliebt? Probleme eines Zwölfjährigen.
Sigge zieht um nach Skärblacka, nahe bei Norrköping, zu seiner glitzerbewussten Oma ins ‚The Royal Grand Golden Hotel‘. In Stockholm fühlte er sich gemobbt und ohne Freunde. In seiner neuen Klasse 6A der Mosstorpschule entwickeln sich Freundschaften besonders zwischen der Mitschülerin Juno und den Zwillingen Sixten und Jonas, die eine oldschool HipHop-Band haben und Sigge mitmachen lassen. Während den wochenlangen Vorbereitungen für eine weihnachtliche Schulfeier ist Sigge besonders gestresst, da für ihre Auftritte bisher noch kein einziges der fünf eingeplanten Einlagen an Gesang, Tanz, Text bzw. Musik vorhanden ist. Doch durch mehrere Proben erhält auch Sigge schließlich die notwendige Hiphop-Tauglichkeit trotz unsäglich großem Lampenfieber, trotz elender Unsicherheit auf der Schulbühne. Da diese Feier erfolgreich für dieses Apfelmus-Trio ausgeht, kann Sigge sein Gefühl vernachlässigen, er würde auf seinen Tod zugehen oder vor Scham auf der Bühne echt sterben, auch wenn Juno meint: »Hat aber trotzdem irgendwie Format, auf einer Bühne zu sterben, sozusagen mit Publikum! Ein ziemlich genialer Tod, wenn du mich fragst.«
Den Buchtitel finde ich nicht optimal gewählt für ein Jugendbuch, machte mich jedoch neugierig auf den Inhalt. Kulturell kommen schwedische Weihnachtsrituale zur Sprache, der Schulbetrieb wird beschrieben – alles in einer flotten, frischen, liebevollen Schreibweise.
Sigge zieht um nach Skärblacka, nahe bei Norrköping, zu seiner glitzerbewussten Oma ins ‚The Royal Grand Golden Hotel‘. In Stockholm fühlte er sich gemobbt und ohne Freunde. In seiner neuen Klasse 6A der Mosstorpschule entwickeln sich Freundschaften besonders zwischen der Mitschülerin Juno und den Zwillingen Sixten und Jonas, die eine oldschool HipHop-Band haben und Sigge mitmachen lassen. Während den wochenlangen Vorbereitungen für eine weihnachtliche Schulfeier ist Sigge besonders gestresst, da für ihre Auftritte bisher noch kein einziges der fünf eingeplanten Einlagen an Gesang, Tanz, Text bzw. Musik vorhanden ist. Doch durch mehrere Proben erhält auch Sigge schließlich die notwendige Hiphop-Tauglichkeit trotz unsäglich großem Lampenfieber, trotz elender Unsicherheit auf der Schulbühne. Da diese Feier erfolgreich für dieses Apfelmus-Trio ausgeht, kann Sigge sein Gefühl vernachlässigen, er würde auf seinen Tod zugehen oder vor Scham auf der Bühne echt sterben, auch wenn Juno meint: »Hat aber trotzdem irgendwie Format, auf einer Bühne zu sterben, sozusagen mit Publikum! Ein ziemlich genialer Tod, wenn du mich fragst.«
Den Buchtitel finde ich nicht optimal gewählt für ein Jugendbuch, machte mich jedoch neugierig auf den Inhalt. Kulturell kommen schwedische Weihnachtsrituale zur Sprache, der Schulbetrieb wird beschrieben – alles in einer flotten, frischen, liebevollen Schreibweise.
September 23, 2022
Sigge, der vor 4 Monaten aus Stockholm in den kleinen Ort Skarblacka gezogen ist, hat sich gut eingewöhnt. Im Hotel seiner schrägen Oma Charlotte gefällt es ihm gut, auch in der Schule läuft es gut - niemand ist mehr gemein zu ihm, er hat in Juno sogar eine gute Freundin gefunden. Als die coolen Zwillinge Sixten und Jona ihm anbieten, in ihrer Hiphop-Crew mitzumachen, freut er sich sehr. An der Weihnachtsfeier ihrer Schule sollen sie ihren ersten Auftritt haben. Doch immer, wenn es um Proben geht, haben die beiden stets etwas anderes vor und Sigge verzweifelt fast - wie soll das nur enden?
Auch der zweite Teil um Sigge und seine chaotische Familie hat mich wieder begeistern und zum Lachen bringen können. Witzig und voller Humor wird der ganz normale Wahnsinn im ROYAL GRAND GOLDEN HOTEL beschrieben. Gut fand ich auch die Überschriften mit dem Countdown bis zur Weihnachtsfeier. Wichtige Themen wie Mobbing, mangelndes Selbstvertrauen und der Stellenwert von Freundschaft, ebenso wie erste Liebe, spielen hier eine große Rolle. Ein rundum gelungenes Buch über Probleme von Jugendlichen, die sich alle lösen lassen!
Auch der zweite Teil um Sigge und seine chaotische Familie hat mich wieder begeistern und zum Lachen bringen können. Witzig und voller Humor wird der ganz normale Wahnsinn im ROYAL GRAND GOLDEN HOTEL beschrieben. Gut fand ich auch die Überschriften mit dem Countdown bis zur Weihnachtsfeier. Wichtige Themen wie Mobbing, mangelndes Selbstvertrauen und der Stellenwert von Freundschaft, ebenso wie erste Liebe, spielen hier eine große Rolle. Ein rundum gelungenes Buch über Probleme von Jugendlichen, die sich alle lösen lassen!
December 1, 2025
korralik skandinaavia lastekas mitte-veel-liiga-teismelistele, kõigi kohustuslike elementidega - veidi düsfunktisonaalsed, aga armastavad perekonnad, vaevatud lasteaia- ja kooliõpetajad (kelle vastu ükski laps mingit erilist respekti üles ei näita) ja hakkajad noored inimesed, kes viitsivad igasuguseid jaburaid projekte ette võtta ja ellu viia - kes teeb hamstritest filme, kes arendab loomade kohtumisäppi ja kes esineb jõulupeol hiphopbändiga.
kena hubane lugu, sest kõik suuremad jamad elus (kiusamine eelmises koolis vist eelkõige) on jäänud seljataha, peatgelane leiab uusi sõpru ja kuigi väikseid omavahelisi naginaid ja probleeme tekib, lahenevad need loo käigus kõik kenasti. isegi hamstrid jäävad põngerjate käes imekombel ellu ja VÕIBOLLA väikeõde Majken õpib oma vigadest midagi.
kui ette satub, olen valmis lugema nii eelmist kui järgmist osa, see vanaema tundub mulle päris laheda mutina nt. ja tahaks ju teada, mis saab neist kassidest, kellele ajutiselt kodu pakutakse, ja kas hamstrid selle ka üle elavad.
kena hubane lugu, sest kõik suuremad jamad elus (kiusamine eelmises koolis vist eelkõige) on jäänud seljataha, peatgelane leiab uusi sõpru ja kuigi väikseid omavahelisi naginaid ja probleeme tekib, lahenevad need loo käigus kõik kenasti. isegi hamstrid jäävad põngerjate käes imekombel ellu ja VÕIBOLLA väikeõde Majken õpib oma vigadest midagi.
kui ette satub, olen valmis lugema nii eelmist kui järgmist osa, see vanaema tundub mulle päris laheda mutina nt. ja tahaks ju teada, mis saab neist kassidest, kellele ajutiselt kodu pakutakse, ja kas hamstrid selle ka üle elavad.
May 15, 2023
Boka handler om Sigge og hvordan han får seg venner på det nye stedet. Ei venninne som elsker dyr, alt som har med Japan og gjøre og som turkis eller rosa hår. Et tvillingpar av den kule typen, som vil han ham med i et band. Språket i boka er morsomt, det handler mye om for lite eller for mye sjøltillit. Vi følger dem på skolen og i fritida. Familien betyr mye. Mormora som er en gammel hippie, på en måte, kjører sin egen stil. Mora som strever med å få tida til å strekke til. Faren som glimrer med sitt fravær (han har aldri møtt faren). Søstrene som er veldig ulike, ei nesten taus og ei av den frimodige typen. Handlinga teller ned mot en juleavslutning som er både nervepirrende og morsom. Litt uten for fokus ligger et tema om legning, men det er tatt med på en veldig udramatisk måte. En historie å bli glad i!
July 4, 2025
Sigge-sarjan toisessa osassa jatkuu sama kelpo meno kuin avauksessakin. Sigge perheineen on kotiutunut uudelle paikkakunnalle ja Siggellä menee paremmin kuin aiemmin: koulusta on löytynyt kavereita ja bestis Juno. Kiusatusta kaverista on tullut jopa suosittu, joka on samaan aikaan hivelevää ja hämmentävää.
Tän sarjan ehdoton vahvuus on sopivan sekopäinen huumori, joka ei kuitenkaan mee överiksi niin, ettei kirjassa muuta sisältöä olisi. Jägerfeld yhdistää hauskoihin juonenkäänteisiin (joissa mm. suunnitellaan lemmikkieläinten deittiäppiä ja tehdään ei-niin-perinteistä joulukuvaelmaa) syvällisemmät pohdinnat esimerkiksi siitä, mikä on kaveruudessa ok. Plus tarinan hahmoista ei voi olla pitämättä. Ei ihmisistä eikä eläimistä...
Tällä kertaa saadaan mukaan myös orastavaa ihastumismeininkiä. Ihanaa! Ja tähän liittyy kirjastokorttikin! Vielä enemmän ihanaa!
Tän sarjan ehdoton vahvuus on sopivan sekopäinen huumori, joka ei kuitenkaan mee överiksi niin, ettei kirjassa muuta sisältöä olisi. Jägerfeld yhdistää hauskoihin juonenkäänteisiin (joissa mm. suunnitellaan lemmikkieläinten deittiäppiä ja tehdään ei-niin-perinteistä joulukuvaelmaa) syvällisemmät pohdinnat esimerkiksi siitä, mikä on kaveruudessa ok. Plus tarinan hahmoista ei voi olla pitämättä. Ei ihmisistä eikä eläimistä...
Tällä kertaa saadaan mukaan myös orastavaa ihastumismeininkiä. Ihanaa! Ja tähän liittyy kirjastokorttikin! Vielä enemmän ihanaa!
August 2, 2022
Järg raamatule "Minu suurejooneline elu". Sigge satub endalegi ootamatult hiphopbändi, kes peaks koolijõulukontserdil üles astuma. Korduvalt. Kui aga Sigge midagi paaniliselt kardab, siis on see avalik tähelepanu. Kõrvaltegelasena jätkab Sigge hullumeelne, aga väga armas laiendatud perekond.
Jällegi väga hea raamat: on süžeed, nalja ja tõsist juttu, väga head keelt ja keelega mängimist, koomiliste olukordade superhead esitamist nii, et järk-järgult keritakse pinget kuni kulminatsioonini. Autor on väga hea loo jutustaja.
Jällegi väga hea raamat: on süžeed, nalja ja tõsist juttu, väga head keelt ja keelega mängimist, koomiliste olukordade superhead esitamist nii, et järk-järgult keritakse pinget kuni kulminatsioonini. Autor on väga hea loo jutustaja.
May 21, 2021
Lyssnade när Jenny J läste. Så bra. Orkar knappt vänta till nästa bok nu!
May 23, 2022
Åh, vilken oväntad och trevlig queerhet mot slutet av boken mellan Adrian och Sigge :D nu tycker jag verkligen om den här serien, blev så glad!
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 17, 2022
It was a very fun read even though I haven't read the previous book. Love the LGBTQ+ representation.
December 22, 2022
Autori eelmine lugu meeldis rohkem, kuid siiski hea lugemine.
August 10, 2021
Sigge hamnar i ett rappband för julshowen men de har inte en enda låt. Väldigt roliga moments när t.ex. mormor blandar ihop Bobos utklädsdag, där hon kör vampyrstylen så det ryker, med den vanliga fototerminen. Och så upptäcker Sigge att han är kär i Adrian. Precis som Busse vräkt ur sig är han bög. Sigge hade gärna upptäckt det först.
Roligt rakt igenom, karaktärerna från del 1 blir ännu tydligare. Lite lång med nästan 400 sidor, men texten flyter smidigt.
Roligt rakt igenom, karaktärerna från del 1 blir ännu tydligare. Lite lång med nästan 400 sidor, men texten flyter smidigt.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Displaying 1 - 22 of 22 reviews