What do you think?
Rate this book
Isa põnevad unejutud ajaloost #1
Imelik nõukaaeg. Isa põnevad unejutud ajaloost
"Jaak Juske, kelle raamatud Tallinna ja Tartu unustatud lugudest on köitnud paljusid täisvasvanuid, on kirja pannud meie lähiajaloo laste jaoks arusaadavas ja põnevas võtmes.
Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist? Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on?
Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel. Aga miljon miksi, mis lastel muidu täiskasvanute jutu kõrvalt kuulates tekivad, saavad vastuse.
Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt."
Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist? Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on?
Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel. Aga miljon miksi, mis lastel muidu täiskasvanute jutu kõrvalt kuulates tekivad, saavad vastuse.
Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt."
60 pages, Hardcover
First published January 1, 2013
31 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
August 20, 2025
Oli üks imelik aeg, on üks imelik sõna, mille kasutamise osas pole siiani konsensust. Kas „nõuka-aeg“ või „nõukaaeg“ ja kas see on üldse normaalne sõna? Keelevalvurid arutavad. Aga inimesed igal juhul ütlevad pigem „nõuka“ kui „nõukogude“. Aeg läheb nii kiirelt, aastad kihutavad, ammu on hakanud kaela kandma põlvkond, kes seda aega oma isiklikes mälestuste salves ei hoia. Ongi vaid vahendatud lood, aina uutele aastakäikudele, kes oma maailmapilti loovad.
Jaak Juske sari „isa põnevad unejutud ajaloost“ on mõnusalt loetav ja tänuväärselt hariv. Kui ehk midagi ette heita, siis mina oleks soovinud sisse ka dialoogi jutustava isa ja kuulava tütre vahele, aga samas on need lood just seda, mida kaanetekst ütleb: unejutud. Rahustavad ja jutustavad, piisavalt detailirohked ja kõneldud, arvestades lapse maailmapilti. Tõsi, kuna raamatu sünniaasta on 2013, siis... nõukaaeg on sama, aga just see lapsemaailm on veidi vananenud. Minu andmetel ei ole Pet Shopid enam niisugune hitt-teema, millega laps Eesti vabadust võrdleks. Aga kindlasti on arusaadav kujund: vabadus on see, mida märkad, kui sul seda ei ole.
Mõtlen sageli sellele, kui kosmopoliitseks kasvavad tänapäeva lapsed ja kuidas on võimalik Eestis suureks kasvada isegi nii, et pole ühendust Eesti ajalooga rohkem kui see, mis kohustuslik kooliprogramm sisse söödab. Just sellepärast on Jaak Juske sari oluline (ja loodetavasti ka koolides soovitus-kohustuslikuks lülitatud). Tean, et mõnes koolis pannakse lapsed uurima suguvõsa ajalugu, lehitsesin sel suvelgi Võru Lastefestivali raames Võru Väike Werrone koolis väljapanekule pandud laste koolitöid. „Minu vanaema/vanaisa mälestused...“ Konkreetne lugu, konkreetne inimene, nii see ajalugu saab kinni püütud ja arusaadavaks muudetud. Kujutan ette, et selliseid koolitöid saaks hästi kombineerida „Imelik nõukaaeg“ raamatu lugemisega. Kuidas vanasti ei käinud jõuluvana (aga vahel käis ka) ja kes oli näärivana? Mida tegid lapsed, kui neil polnud arvutit (ja kuidas nad esimest korda arvutit nägid)? Mis vanasti toidupoes müügil oli (ja kuidas siis sai, kui midagi polnud)? Kuidas vanasti suhelda sai, kui ei olnud telefone (ja need, mis olid, istusid laua küljes kinni)? Mis riietega koolis käidi (ja mis oli kaelarätikontroll)? Mismoodi pilte tehti?...
Juske raamatut lugedes hakkas mul endal mälulint jooksma. Pildistamine näiteks oli ühest küljest seotud teenindusmaja fotostuudioga ja seal poseerimisega, teisalt iseenda fotograafiahuviga, öise punases valguses ilmutamisega... Miski, millele ma ammu mõelnud polnud. Ja millest uus põlvkond midagi ei tea.
Ajalugu ei saa kunagi otsa, iga päev elavad lapsed oma elu ja kunagi meenutavad nemad „2020ndaid“ ehk seda, mis juhtub praegu. Minu meelest tekitavad sellised meenutuskillukesed - olenemata ajastust - elamise protsessi mängulusti ja helgust. Olgu mis oli, tulgu, mis tuleb, igal juhul on maailmas alati palju, mida kogeda ja meenutada. Viivi Luik ütles kord umbes nii: „Lapsepõlv on alati õnnelik, laps ei oskagi pikalt õnnetu olla,“ küsisin talt toona just sõja- ja kriisiaegsete laste kohta. Ja kindlasti tekitab vanemate-vanavanemate põlvkonna meenutuste lugemine omamoodi turvatunnet.
Nii et: meenutagem, „ehitagem sildu eilse, tänase ja homse vahel“, kui veidi nõukaaegset keelepruuki kasutada! :)
Jaak Juske sari „isa põnevad unejutud ajaloost“ on mõnusalt loetav ja tänuväärselt hariv. Kui ehk midagi ette heita, siis mina oleks soovinud sisse ka dialoogi jutustava isa ja kuulava tütre vahele, aga samas on need lood just seda, mida kaanetekst ütleb: unejutud. Rahustavad ja jutustavad, piisavalt detailirohked ja kõneldud, arvestades lapse maailmapilti. Tõsi, kuna raamatu sünniaasta on 2013, siis... nõukaaeg on sama, aga just see lapsemaailm on veidi vananenud. Minu andmetel ei ole Pet Shopid enam niisugune hitt-teema, millega laps Eesti vabadust võrdleks. Aga kindlasti on arusaadav kujund: vabadus on see, mida märkad, kui sul seda ei ole.
Mõtlen sageli sellele, kui kosmopoliitseks kasvavad tänapäeva lapsed ja kuidas on võimalik Eestis suureks kasvada isegi nii, et pole ühendust Eesti ajalooga rohkem kui see, mis kohustuslik kooliprogramm sisse söödab. Just sellepärast on Jaak Juske sari oluline (ja loodetavasti ka koolides soovitus-kohustuslikuks lülitatud). Tean, et mõnes koolis pannakse lapsed uurima suguvõsa ajalugu, lehitsesin sel suvelgi Võru Lastefestivali raames Võru Väike Werrone koolis väljapanekule pandud laste koolitöid. „Minu vanaema/vanaisa mälestused...“ Konkreetne lugu, konkreetne inimene, nii see ajalugu saab kinni püütud ja arusaadavaks muudetud. Kujutan ette, et selliseid koolitöid saaks hästi kombineerida „Imelik nõukaaeg“ raamatu lugemisega. Kuidas vanasti ei käinud jõuluvana (aga vahel käis ka) ja kes oli näärivana? Mida tegid lapsed, kui neil polnud arvutit (ja kuidas nad esimest korda arvutit nägid)? Mis vanasti toidupoes müügil oli (ja kuidas siis sai, kui midagi polnud)? Kuidas vanasti suhelda sai, kui ei olnud telefone (ja need, mis olid, istusid laua küljes kinni)? Mis riietega koolis käidi (ja mis oli kaelarätikontroll)? Mismoodi pilte tehti?...
Juske raamatut lugedes hakkas mul endal mälulint jooksma. Pildistamine näiteks oli ühest küljest seotud teenindusmaja fotostuudioga ja seal poseerimisega, teisalt iseenda fotograafiahuviga, öise punases valguses ilmutamisega... Miski, millele ma ammu mõelnud polnud. Ja millest uus põlvkond midagi ei tea.
Ajalugu ei saa kunagi otsa, iga päev elavad lapsed oma elu ja kunagi meenutavad nemad „2020ndaid“ ehk seda, mis juhtub praegu. Minu meelest tekitavad sellised meenutuskillukesed - olenemata ajastust - elamise protsessi mängulusti ja helgust. Olgu mis oli, tulgu, mis tuleb, igal juhul on maailmas alati palju, mida kogeda ja meenutada. Viivi Luik ütles kord umbes nii: „Lapsepõlv on alati õnnelik, laps ei oskagi pikalt õnnetu olla,“ küsisin talt toona just sõja- ja kriisiaegsete laste kohta. Ja kindlasti tekitab vanemate-vanavanemate põlvkonna meenutuste lugemine omamoodi turvatunnet.
Nii et: meenutagem, „ehitagem sildu eilse, tänase ja homse vahel“, kui veidi nõukaaegset keelepruuki kasutada! :)
September 30, 2020
Me elame ikka ühes põnevas maailmas. Iga päev sünnib midagi uut, keegi avastab midagi, keegi leiutab midagi. Mina olen sellest põlvkonnast, kes sündis juba vabas Eestis. Nii et tegelikult tahtsin ma lugeda midagi pikka ja infoküllast, aga kuna ma olen ajalooväljakutses juba mitu kuud maas ja ma ei suutnud leida ühtegi raamatut, mis oleks vastanud minu ülimalt nõudlikutele kriteeriumitele (pole väga kallis, jõuab kiiresti kohale, on sisu poolest asjalik raamat), siis võtsin ette Juske raamatu, lootuses, et ta kõlbab. Minu enda, mitte kellegi teise jaoks. Ja ma avastasin enda jaoks kaks huvitavat asja. Esiteks, palju on muutunud. Teiseks, Juske ikkagi suudab kirjutada nii, et mul on huvitav. Ükski teine siiani loetud teos sellelt ajaloolaselt pole mulle meeldinud. See aga meeldis, noh, enam-vähem.
"Imelik nõukaaeg" on kirjutatud lastele, nii et mingeid detailirikkaid kirjeldusi ja fakte siin ei ole. See ongi pigem kirja pandud jutustustena, mida üks lapsevanem oma võsukesele enne magamaminekut räägib. Mis minu jaoks punkti pani, et see minu ajalooväljakutse raamatute hulka kõlbab, oli aga see, et see pani mind mõtlema. Nagu tõsiselt.
Sest ma oleks nagu ajas tagasi reisinud. Jaapanit kiidetakse väga tihti kui teadus- ja tehnoloogiariiki, aga reaalsuses peab see paika pigem ainult Tokyo kohta. Koolivormid, kuu aega võttev koduse interneti seadistamine, faksimasinad - kui palju minuvanuseid võib rõõmsalt väita, et nad saavad oma tööandjalt regulaarseid fakse? Või et poest vaatavad vahel vastu tühjad letid? Seda viimast juhtub minu piirkonnas taifuunihooajal päris tihti.
See on täiesti teine maailm. Ajalugu on ka. Aga see on see võrdluskoht, mis sunnib kaasa mõtlema ja minu arust oli mul just praegu seda vaja. Teadvustada endale, et maailmas on veel kohti, mis ei jõua muutustega samas tempos kaasas käia.
September 29, 2020
Autor on ajaloolane ja see lastele mõeldud raamatuke on tegelikult ju puhas ajalugu. Üllatuseks sain sealt ka ühe uue või pigem unustatud fakti teada. Räägitakse ilusti Eesti ajaloost ja elust-olust sel ajaperioodil. Sellises kastmes serveerituna täitsa talutav tolleaegne tegelikkus, endale muidugi mõnusa nostalgiahõnguga.
Want to read
May 30, 2020saab laenutada e-raamatukogust:
https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/...
https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/...
December 16, 2016
Mulle meeldis. Mõnes mõttes ehk tõesti väga lihtne ja lapselik lugemine aga samas, kellele see mõeldud on? Lastele! Kindlasti annab see esmase kiire ülevaate, milline võis olla elu emade-isade, vanaemade-vanaisade lapsepõlves. Raamatu eesmärgiks polegi lapsele sügavuti NSV Liidu elu tutvustamine, vaid minu meelest selline uudishimu ja ahhaa momendi tekitamine: "Ahhaa, et sai ka niimoodi elatud?"
Displaying 1 - 5 of 5 reviews