"Sekä kevyt että vaikuttava - välillä molempia yhtaikaa" - We Are Cult.
Rouva Kukkin tytöt -sarjan kolmas osa Petosten talo kuvaa tallinnalaisen ilotalon - ja Viron - dramaattisia tapahtumia sotavuoden 1941 lopulla.
Kun puna-armeija vetäytyy Virosta ja tilalle vyöryvät Saksan asevoimat, tallinnalaisessa bordellissa huokaistaan helpotuksesta. Toiveikkaimmat rouva Kukkin tytöistä arvelevat, että Viron itsenäisyys palautuisi. Petosten ja salaisuuksien verkko on kuitenkin tiheä. Ja kun ovelle ilmestyy odottamattomia vieraita – jotkut heistä huolestuttavan lähellä vallanpitäjiä – kukaan ei voi vetäytyä sivuun.
Otsisin üles ka esimeste osade kohta tehtud märkmed. Autori sünninimi Martin Laurent Sander. Esimeses osas tegevus 1939-1940. Sain teada fakte Eesti ajaloost (Soome reisilennuk Kalevala hukk). II osa kohta olen aastal 2016 kirjutanud, et võrratud talvise ilma kirjeldused Sanderil. III osa lugemist segas juba see,et olen näinud filmi. Merle Palmiste kuju proa Kukena silme ees.... Aasta 1941. Tekst voolab, hea ja põnev lugeda. Ilmselt tuleb veel järgesid.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Natuke läks aega, et meenutada, mis eelmistes osades oli, aga kui hoo sisse sai, siis tuleb tunnistada, et Sander kirjutada ikka oskab - igavaks ei lähe, üks keerdkäik järgneb teisele. Ootan järgmist osa.
Hinne pigem selline 3,5 (ehteestlaslikult panen ikka 3). Kolmest raamatust ehk kõige paremini kirjutatud. Kuna tegemist on tõsielule kirjutatud seiklusega (?), siis on sisu väga paeluv. Selles raamatus jäi mulle mulje, et herr Sander on naiste vastu aupaklikum. Eelmistest osadest jäi selline veidi ... ekhm... halvustav toon meelde. Võimalik, et see tuleneb minu tollasest tunnetusest, mis omakorda on seotud konteksti ja ümbritseva keskkonnaga jmt.
Aga jah, raamat haakis kenasti enda külge ja sai päevakesega läbi. Kirjutatakse ju ajast, mis meie maal just kõige toredam ei olnud, st karm aeg, mil poolte valimine võis paari aastaga saatuslikuks saada ja parim, mida üks tark selle maanurga elanik teha sai, oli varjuda. Et ei jääks külge plekki, mis järgmise okupatsiooni ajal juba saatuslikuks osutub. Kuid kõigele vaatamata on inimesed inimesed. Alati on armastatud, haiget saadud ja ikka ja jälle uuesti proovitud. Võimalik, et sellisel ajal haarasid inimesed ilusate tundmuste järele janusemalt, sest kõike nappis... Hirm on üks kole asi. Ja karta kõike ja sisuliselt kõiki (sest ei või iial teada, kes enese päästmiseks midagi liiast lobiseb) on ütlemata väsitav. Sõda on kole asi. Loodan, et ei pea seda kunagi läbi elama. Mulle piisab raamatutes kirjeldatust.
Rouva Kukkin tytöt on tavallaan todella kepeä sarja, eikä vakavista asioista siinä mielessä ole kovin tuskaisaa lukea. Pinnalta kirjat ovatkin aika viihteellisiä ja niissä on koko ajan jotain tapahtumaa: salailua, läheltä piti tilanteita, rakkauksia, vakoilua, salattuja lapsia ja niin edelleen. Mutta toisaalta kukaan ei voi tietää tulevaa kohtaloaan tai kehen voi luottaa, kun miehittäjät vaihtuvat ja öisin tehdään ratsioita. Tätä kolmososaa lukiessa mietin paljon myös sitä, miten tälläkin hetkellä miljoonia ihmisiä elää diktatuureissa, joissa vallanpitäjiin ei voi luottaa, pidätetyksi (ja tapetuksi) tuleminen on ihan oikea uhka eikä kellään ole todellista vapautta. Ja miten kamalia vaiheita niin Viro kuin moni muukin itäisen Keski-Euroopan maa on 1900-luvulla joutunut käymään läpi, kun isommat maat päättävät asioita toisten yli. Näennäisen viihteellinen toimintatarina vei siis aika syviin vesiin.
Oon tykännyt tästä Sanderin trilogiasta todella paljon ja tätäkin osaa odotin innolla. Lukiessa ongelmaksi muodostui se, että edellisestä osasta oli aikaa enkä todellakaan enää muistanut, mitä kenellekin oli tapahtunut tai oikein edes kuka oli kuka. Ja aiempia tapahtumia ei tässä juuri avattu, joten osa tapahtumista jäi itsellä hämärän peittoon. Kimurantteja hetkiä ja isoja juonenkäänteitä oli tämäkin täynnä ja nautin siitä, että koskaan ei oikein voinut tietää, mitä tulee tapahtumaan. Trilogia on elävöittänyt itselleni aivan uudella tavalla Viron lähihistoriaa ja olen nauttinut siitä melkeinpä näissä eniten. Loppu tuntuu hieman siltä, että tilaa neljännelle kirjalle vielä olisi, sillä sota jatkuu eikä mikään ole selvää. Saa nähdä, tuleeko sellainen joskus. Toisaalta ihan virkistävää, että sarja päättyy niin, ettei mikään asia varsinaisesti tule päätökseensä.
Lihtsalt wow! Esimene ja teine raamat olid kaasahaaravad ning ka kolmas raamat ei olnud erand. Alustades lugemist oli hetkeks veidi segadus, mis oli juhtunud teise raamatu lõpus, kuid sellest hoolimata, rullus uus lugu, uued juhtumised nii kaasahaaravalt ja lummavalt esile, et tulid enam-vähem meelde ka eelnevate raamatute tegevus. Raamatus on palju hetki, kus mõtlesin, et täitsa lõpp, mis elu on pidanud meie esivanemad elama, millist hirmu tundma ja mille kõigega hakkama saama. Mart Sander kirjutab nii hästi ja paneb ka lugeja justkui jutu sisse, pannes tundma, et sa oled seal samas, koos tegelastega, elades läbi nende valu ja rõõmusid! Kellele on meeldinud kaks esimest raamatut, naudivad ilmselt ka kolmandat!
Kätte on jõudnud saksa aeg. Proua Kukke külastab tema endine mees ehk tegelikult tema seaduslik abikaasa Franz. Litsimajja seatakse üles saisa radistid, kes on tegelikult ungarlased ja mängivad topeltmängu. Stassil õnnestub küüditavalt laevalt pääseda. Võetakse oma varju alla vene diversant, kes langevarjuga Tallinna hüppab. Teda peidetakse 3 kuud edukalt litsimajas. Stass armub temasse ja jääb rasedaks. Põgenevad koos Pihkvasse. Varjatakse ka kahte juuditari, kelle põgenemine nurjub.
Jännittävä trilogian viimeinen osa, jossa monet asiat saavat päätöksen, mutta paljon jäisi vielä tilaa neljännellekin osalle. Teos pitää otteessaan ja saa välillä lukijankin pelkäämään hahmojen puolesta.
Lukemista hiukan hankaloitti se, ettei enää muistanut aiempien osien henkilöitä ja mitä heille oli tapahtunut. Ihan kaikkea ei oltu kirjoitettu auki tähän osaan. Niinpä osa juonenkäänteistä ja asioiden selityksistä jäi hämärän peittoon.
Trilogian viimeinen osa on, kuten sarjan kaksi ensimmäistä osaa mielenkiintoinen ja viihdyttävästi, mutta todentuntuisesti kirjoitettu. Kolmas osa tuntuu loppuvan vähän kesken, joten jatkolle olisi tilaa - toisaalta on hyvällä tavalla vaihtelua, jos sodan kuvaus loppuisikin keskelle sota-aikaa.