Tegemist on siis Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse paremikuga. Kogu sisaldab seitset jutustust, kolme lühijuttu, kahte artiklit žüriiliikmete poolt, toimetaja veergu ning ma ei väsi - täiesti lollakat sisukorda.
Lugesin kogu vähemalt kaks kord, mitu korda eelkõige seepärast, et need on väga head lood, ikkagi jutuvõistluse paremik ja see on selgelt tunda. Oli täiesti pöörast sõna- ja nimeloomet, lahedaid ideid, huvitavaid süžeesid ja ilusaid mõtteid. Mitu lugu on piisavalt keerulised, et esimese lugemise järel tekkis, teate ju küll seda tunnet, „Oot, oot, kuidas see nüüd täpselt oligi … „ Väga eriilmelised lood, mis meeldisid mulle erinevatel põhjustel ja kuna käes 31.12.2024 kell 01.10 (!!!), siis ma eraldi lugusid lahkama ei hakka, piirdun kahe tsitaadiga kahest mulle kõige rohkem muljet avaldanud loost.
Esimene tsitaat on jutuvõistluse võiduloost, mis on täiesti (heas mõttes) hull tulevikuvisioon, kus maailma geopoliitiline kaart on rohkem sassis, kui Samuel P. Huntingtoni kõige hirmsamas košmaaris. Sest no lihtsalt nii haigelt naljakas on:
„A mida nad nii hoolega ikkagi praegu pühitsevad?“
„Lihavõtteid,“ Zaki urgitses sõrmega kõrvas. „Miski vana lugu.“
„Millest see räägib?“
„No oli üks platnoi, päris kõva vend. Võib-olla isegi seaduslik varas. Ma täpselt ei mäleta kah, a igatahes nii kõva vend, et ei tahtnud isegi po ponjatiam elada. Ja keegi omadest pani kitse ta peale ja sai obšakist kolmkümmend … eeh … tonni vist. Aga see platnoi kutsus kogu bratvaa restorani ja ütles, et nii, kendid, üks teist pani mulle korralikult türa ja homme lüüakse mind kasti!“
„Mis tast siis edasi sai?“
„Minu arust anti talle kümme aastat range režiimiga kolooniat väärusu propageerimise eest.“
„Kus see juhtus?“
„Saraatovis.“
„KUS?“
„Kas boss ei tea, et ma istusin Saraatovis?“
„Misasja sa … oh ei, sa tolvan, ma mõtlesin, et mis sellest platnoist seal loos sai ja kus see kõik toimus?“
„No ta mängiti kuidagi mentidele kätte, see oli üsna segane, aga prokuröri vist määriti korralikult, sest too ütles, et mul üks puts puha, mis te taga teete. No nad lõid ta siis elusalt risti.“ Zaki mõtles veidi. „Aga juhtus see vist kusagil soojal maal, sest sellel mungal oli kaelas rist ja sääl ristil rippus see platnoi igatahes sortsides.“ (Andrei Samoldin, „Kalifaadi viirastused“, lk 11)
Ja teine tsitaat on minu selle kogumiku lemmikloost, mis räägib armunud Surmast nimega Ants. Teema iseenesest ei ole kaugeltki uus – eks on neid Surmasid, nii nais- kui meessoost isikutena, ennegi Maal ringi rännanud ja armastust otsinud. Kuid see, kuidas autor sel korral olukorda kirjeldab ja lahendab, on absoluutselt vaimustav. Ameti argipäeva kirjeldused ja organisatsiooni kultuur, nii nutikas, paroodiahõnguline. Väga, ei teagi kuidas öelda, terased vist eelkõige, tähelepanekud inimolemusest, sellest kuidas need, suhted, noh, käivad. Mõni lause või isegi lausejupp torkas nii, et teagi, kas nutta või naerda. Väga hästi välja kirjutatud karakterid, loo ühtlane nukker-ilus-valus toon ja jahmatav, hinge kriipiv lõpp. Kohutavalt armas lugu. Aga tsitaadi on nö pealiini väline, toon välja seepärast, et raamatutest:
„… , siis võttis Ants tal käest ja asetas selle ühele raamatutest, mille pruunil seljal sätendasid kuldsed tähed.
„Neid võib puudutada, need ei lähe katki. Siin on miljoneid sõnu ja tuhandeid mõtteid koos. Vahel on isegi raamatutel seda kõike raske kanda. Nende koorma kergendamiseks tuleb neid käes hoida, avada ja lugeda, andes neile võimaluse kaante vahele peidetut jagada. Ainult nii saavad ka raamatud korraks hingata.“ (Lüüli Suuk, „Vikatimees,“ (lk 218)