What do you think?
Rate this book
Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused
«Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused» sisaldab Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia traditsioonilise ulmejutuvõistluse paremikku – Prima Vista kirjandusfestivali egiidi all alates 2004. aastast toimuva võistluse esikümnesse jõudnud tekste. Käesolev number sisaldab jutte tehisintellektist, selle erinevatest avaldumisvormidest, kasutamisest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest, lisaks inimeste lävimist võõraste ja võimsamate olenditega, usuheitlusi, salajasi rituaale ja alternatiivajalugu. On kummardus Jules Verne’ile, millest saab selgeks, kuidas kapten Nemo oma rännakutele sattus, kirjeldatakse gurmeekokaks saamise rasket ja ohtlikku teed, kogumikust leiab Surma enda nukrameelse armastusloo, ajarände tegeva koorilaulja lõksusattumise, ruune ning põhjamaised, nõiataolisi kangelannasid ja palju muud põnevat.
256 pages, Paperback
Published September 1, 2023
1 person is currently reading
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
September 26, 2023
Mitmekülgne kogumik jutuvõistluse paremikult. Isiklikuks lemmikuks osutus "Ajastutruudus".
March 2, 2024
Järjekordses „Täheajas“ esitatakse lugejatele 2023. aasta ulmejutuvõistluse esikümme ning vaadates punktisummasid on näha, et antud numbrile nime andnud lühilugu rebis ennast teistest päris korralikult ette. Siis tuleb jälitajate punt, 2.-5. koht, ning seejärel jälle päris tihedas rebimises 6.-10. Minu arvamus žüriiga täiel määral ei ühti, aga üldiselt peab nentima, et lood on vägagi köitvad ja mitmekesised ning väärivad igal juhul oma kohta antud kogumikus. Mulle väga meeldis, et kõikides lugudes suudeti väga korralikult maailmad üles ehitada, kuid kahjuks lugu ise suurepäraselt ettevalmistatud laval jäi kohati nõrgaks: küll ei suutnud tegelased piisavalt kaasahaaravad olla või puudus loos lihtsalt konkreetsus ja siht.
Detailsemalt saad lugude kohta arvamust lugeda ulmeajakirjast Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Detailsemalt saad lugude kohta arvamust lugeda ulmeajakirjast Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
December 31, 2024
Tegemist on siis Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse paremikuga. Kogu sisaldab seitset jutustust, kolme lühijuttu, kahte artiklit žüriiliikmete poolt, toimetaja veergu ning ma ei väsi - täiesti lollakat sisukorda.
Lugesin kogu vähemalt kaks kord, mitu korda eelkõige seepärast, et need on väga head lood, ikkagi jutuvõistluse paremik ja see on selgelt tunda. Oli täiesti pöörast sõna- ja nimeloomet, lahedaid ideid, huvitavaid süžeesid ja ilusaid mõtteid. Mitu lugu on piisavalt keerulised, et esimese lugemise järel tekkis, teate ju küll seda tunnet, „Oot, oot, kuidas see nüüd täpselt oligi … „ Väga eriilmelised lood, mis meeldisid mulle erinevatel põhjustel ja kuna käes 31.12.2024 kell 01.10 (!!!), siis ma eraldi lugusid lahkama ei hakka, piirdun kahe tsitaadiga kahest mulle kõige rohkem muljet avaldanud loost.
Esimene tsitaat on jutuvõistluse võiduloost, mis on täiesti (heas mõttes) hull tulevikuvisioon, kus maailma geopoliitiline kaart on rohkem sassis, kui Samuel P. Huntingtoni kõige hirmsamas košmaaris. Sest no lihtsalt nii haigelt naljakas on:
„A mida nad nii hoolega ikkagi praegu pühitsevad?“
„Lihavõtteid,“ Zaki urgitses sõrmega kõrvas. „Miski vana lugu.“
„Millest see räägib?“
„No oli üks platnoi, päris kõva vend. Võib-olla isegi seaduslik varas. Ma täpselt ei mäleta kah, a igatahes nii kõva vend, et ei tahtnud isegi po ponjatiam elada. Ja keegi omadest pani kitse ta peale ja sai obšakist kolmkümmend … eeh … tonni vist. Aga see platnoi kutsus kogu bratvaa restorani ja ütles, et nii, kendid, üks teist pani mulle korralikult türa ja homme lüüakse mind kasti!“
„Mis tast siis edasi sai?“
„Minu arust anti talle kümme aastat range režiimiga kolooniat väärusu propageerimise eest.“
„Kus see juhtus?“
„Saraatovis.“
„KUS?“
„Kas boss ei tea, et ma istusin Saraatovis?“
„Misasja sa … oh ei, sa tolvan, ma mõtlesin, et mis sellest platnoist seal loos sai ja kus see kõik toimus?“
„No ta mängiti kuidagi mentidele kätte, see oli üsna segane, aga prokuröri vist määriti korralikult, sest too ütles, et mul üks puts puha, mis te taga teete. No nad lõid ta siis elusalt risti.“ Zaki mõtles veidi. „Aga juhtus see vist kusagil soojal maal, sest sellel mungal oli kaelas rist ja sääl ristil rippus see platnoi igatahes sortsides.“ (Andrei Samoldin, „Kalifaadi viirastused“, lk 11)
Ja teine tsitaat on minu selle kogumiku lemmikloost, mis räägib armunud Surmast nimega Ants. Teema iseenesest ei ole kaugeltki uus – eks on neid Surmasid, nii nais- kui meessoost isikutena, ennegi Maal ringi rännanud ja armastust otsinud. Kuid see, kuidas autor sel korral olukorda kirjeldab ja lahendab, on absoluutselt vaimustav. Ameti argipäeva kirjeldused ja organisatsiooni kultuur, nii nutikas, paroodiahõnguline. Väga, ei teagi kuidas öelda, terased vist eelkõige, tähelepanekud inimolemusest, sellest kuidas need, suhted, noh, käivad. Mõni lause või isegi lausejupp torkas nii, et teagi, kas nutta või naerda. Väga hästi välja kirjutatud karakterid, loo ühtlane nukker-ilus-valus toon ja jahmatav, hinge kriipiv lõpp. Kohutavalt armas lugu. Aga tsitaadi on nö pealiini väline, toon välja seepärast, et raamatutest:
„… , siis võttis Ants tal käest ja asetas selle ühele raamatutest, mille pruunil seljal sätendasid kuldsed tähed.
„Neid võib puudutada, need ei lähe katki. Siin on miljoneid sõnu ja tuhandeid mõtteid koos. Vahel on isegi raamatutel seda kõike raske kanda. Nende koorma kergendamiseks tuleb neid käes hoida, avada ja lugeda, andes neile võimaluse kaante vahele peidetut jagada. Ainult nii saavad ka raamatud korraks hingata.“ (Lüüli Suuk, „Vikatimees,“ (lk 218)
Lugesin kogu vähemalt kaks kord, mitu korda eelkõige seepärast, et need on väga head lood, ikkagi jutuvõistluse paremik ja see on selgelt tunda. Oli täiesti pöörast sõna- ja nimeloomet, lahedaid ideid, huvitavaid süžeesid ja ilusaid mõtteid. Mitu lugu on piisavalt keerulised, et esimese lugemise järel tekkis, teate ju küll seda tunnet, „Oot, oot, kuidas see nüüd täpselt oligi … „ Väga eriilmelised lood, mis meeldisid mulle erinevatel põhjustel ja kuna käes 31.12.2024 kell 01.10 (!!!), siis ma eraldi lugusid lahkama ei hakka, piirdun kahe tsitaadiga kahest mulle kõige rohkem muljet avaldanud loost.
Esimene tsitaat on jutuvõistluse võiduloost, mis on täiesti (heas mõttes) hull tulevikuvisioon, kus maailma geopoliitiline kaart on rohkem sassis, kui Samuel P. Huntingtoni kõige hirmsamas košmaaris. Sest no lihtsalt nii haigelt naljakas on:
„A mida nad nii hoolega ikkagi praegu pühitsevad?“
„Lihavõtteid,“ Zaki urgitses sõrmega kõrvas. „Miski vana lugu.“
„Millest see räägib?“
„No oli üks platnoi, päris kõva vend. Võib-olla isegi seaduslik varas. Ma täpselt ei mäleta kah, a igatahes nii kõva vend, et ei tahtnud isegi po ponjatiam elada. Ja keegi omadest pani kitse ta peale ja sai obšakist kolmkümmend … eeh … tonni vist. Aga see platnoi kutsus kogu bratvaa restorani ja ütles, et nii, kendid, üks teist pani mulle korralikult türa ja homme lüüakse mind kasti!“
„Mis tast siis edasi sai?“
„Minu arust anti talle kümme aastat range režiimiga kolooniat väärusu propageerimise eest.“
„Kus see juhtus?“
„Saraatovis.“
„KUS?“
„Kas boss ei tea, et ma istusin Saraatovis?“
„Misasja sa … oh ei, sa tolvan, ma mõtlesin, et mis sellest platnoist seal loos sai ja kus see kõik toimus?“
„No ta mängiti kuidagi mentidele kätte, see oli üsna segane, aga prokuröri vist määriti korralikult, sest too ütles, et mul üks puts puha, mis te taga teete. No nad lõid ta siis elusalt risti.“ Zaki mõtles veidi. „Aga juhtus see vist kusagil soojal maal, sest sellel mungal oli kaelas rist ja sääl ristil rippus see platnoi igatahes sortsides.“ (Andrei Samoldin, „Kalifaadi viirastused“, lk 11)
Ja teine tsitaat on minu selle kogumiku lemmikloost, mis räägib armunud Surmast nimega Ants. Teema iseenesest ei ole kaugeltki uus – eks on neid Surmasid, nii nais- kui meessoost isikutena, ennegi Maal ringi rännanud ja armastust otsinud. Kuid see, kuidas autor sel korral olukorda kirjeldab ja lahendab, on absoluutselt vaimustav. Ameti argipäeva kirjeldused ja organisatsiooni kultuur, nii nutikas, paroodiahõnguline. Väga, ei teagi kuidas öelda, terased vist eelkõige, tähelepanekud inimolemusest, sellest kuidas need, suhted, noh, käivad. Mõni lause või isegi lausejupp torkas nii, et teagi, kas nutta või naerda. Väga hästi välja kirjutatud karakterid, loo ühtlane nukker-ilus-valus toon ja jahmatav, hinge kriipiv lõpp. Kohutavalt armas lugu. Aga tsitaadi on nö pealiini väline, toon välja seepärast, et raamatutest:
„… , siis võttis Ants tal käest ja asetas selle ühele raamatutest, mille pruunil seljal sätendasid kuldsed tähed.
„Neid võib puudutada, need ei lähe katki. Siin on miljoneid sõnu ja tuhandeid mõtteid koos. Vahel on isegi raamatutel seda kõike raske kanda. Nende koorma kergendamiseks tuleb neid käes hoida, avada ja lugeda, andes neile võimaluse kaante vahele peidetut jagada. Ainult nii saavad ka raamatud korraks hingata.“ (Lüüli Suuk, „Vikatimees,“ (lk 218)
October 25, 2023
Alustuseks
"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.
Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.
Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin.
Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.
Aga asjast
...ja seekord lühidalt.
1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.
9/10
2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.
P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi.
9/10
Nüüd tuleb pikem vahemaa ja...
... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.
Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski.
7/10
Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....
- Kalmsten, side lõpp.
Kirjutan vahest ka blogis: https://realmnc2.blogspot.com/
"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.
Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.
Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin.
Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.
Aga asjast
...ja seekord lühidalt.
1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.
9/10
2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.
P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi.
9/10
Nüüd tuleb pikem vahemaa ja...
... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.
Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski.
7/10
Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....
- Kalmsten, side lõpp.
Kirjutan vahest ka blogis: https://realmnc2.blogspot.com/
February 23, 2024
Palju huvitavaid lugusid, kuid esimese koha saanud lugu on minu meelest üks nõrgemaid - hea premise, aga igavalt kirjutatud, mitte eriti süvenev, teemakäsitlus meenutas kohati ärapanevaid internetikommentaare. Tegelikult ei saanud teada, mis filosoofilised erinevused olid islamil ja katoliiklusel, keskenduti liiga palju nimedele ja muule välisele. Tegelastest oli üsna suva, ei teadnud neist piisavalt, et kaasa elada. Naise kujutamine oli naeruväärne, otse loomulikult on ainus naistegelane seal romantilisel/seksuaalsel eesmärgil ja vastandub teistele naistele ("I'm not like the other girls"- trope), kuigi islamiriigi ja naiste teema käsitlemine oleks märksa huvitavam. Võib-olla segas see, et kui mingit lugu juba eos kiidetakse, siis valmistab see nii või teisiti pettumuse, kuigi see polnud ka halb, lihtsalt keskpärane. Ülejäänud lood paari erandiga olid paremad.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews