What do you think?
Rate this book
Rabatud
Jalutan kodulähedasel metsarajal ja unistan ilmselt värske eluaasta valguses kõigest sellest, mis veel võiks olla. Läbi alusmetsa tungib mu silmadesse madal ja ere loojangupäike ning äkitselt oleks nagu suund teada – inimene ja loodus. See ongi minu teema! Teen sellest hetkest foto ja postitan Instagrami pildi allkirjaga „Leidsin legendi unistuste eluni.“
Minu esimestest käikudest metsa saavad pikad matkad. Kuniks metsaradadest saavad rabad, mis neelavad mu täielikult endasse. Teekond inimtühjadele märgaladele ja iseendasse algab uhkes üksinduses, kuid aeg toob mulle kaaslased. See on lugu eneseotsingutest Eestimaa metsikus looduses, kus peategelaseks on hoopis raba — meie ürgseim maastik.
Romet Vaino, Metaloodus
Minu esimestest käikudest metsa saavad pikad matkad. Kuniks metsaradadest saavad rabad, mis neelavad mu täielikult endasse. Teekond inimtühjadele märgaladele ja iseendasse algab uhkes üksinduses, kuid aeg toob mulle kaaslased. See on lugu eneseotsingutest Eestimaa metsikus looduses, kus peategelaseks on hoopis raba — meie ürgseim maastik.
Romet Vaino, Metaloodus
272 pages, Paperback
First published August 30, 2023
11 people are currently reading
116 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
December 24, 2023
Aeg-ajalt meeldib mulle uppuda raamatutesse. Okei, enamus ajast. Aga mulle väga meeldib uppuda raamatutesse, mis on nagu vana rahu ise - rahulik fredjüssilik kulgemine läbi elu ja looduse ilma suurte draamadeta nii, et ongi lugeja, autor ja loodushääled. Võib-olla kõlan, nagu oleksin pääsenud vabaks kuskilt asutusest, kuid nii ilusad looduskirjeldused panevad tõepoolest minu peas kajama linnulaulu ning tuulesahina kuuseokstes.
Suurepäraste fotodega illustreeritud raamat kõneleb sellest, kuidas looduse seltsis ajaveetmine on ainulaadne ravim elumuredele lahenduse väljanuputamiseks. Või siis muutuvad need elumured hoopis tähtsusetuks kui vaatled linnu- ja loomariigi kompleksseid, ent lihtsaid läbisaamisi.
Raamat rahustab ja toob tagasi maa peale, kui tundub, et sõlmed on pulstunud.
Aitäh kirjastusele Helios raamatu eest!
Suurepäraste fotodega illustreeritud raamat kõneleb sellest, kuidas looduse seltsis ajaveetmine on ainulaadne ravim elumuredele lahenduse väljanuputamiseks. Või siis muutuvad need elumured hoopis tähtsusetuks kui vaatled linnu- ja loomariigi kompleksseid, ent lihtsaid läbisaamisi.
"Sõlme läinud nööri või niidid lahti harutamiseks tuleb korraks peatuda ja siis rahulikult pusima hakata."
Raamat rahustab ja toob tagasi maa peale, kui tundub, et sõlmed on pulstunud.
Aitäh kirjastusele Helios raamatu eest!
January 8, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/...
Romet Vaino "Rabatud" võtab kokku 9 aastat eneseavastamist ja rappa kiskuvat armastust. Raamat vääriks tutvustamist majesteetlikke aovalguses kümblevate või siis novembrikuises uhkes hallisuses tabatud rabapiltidega, aga iroonilisel kombel on fotod rabatud ja pealegi mu pildipangas pea sama kaua avaldamist oodanud kui raamat riiulis lugemist. Seepärast saigi novembris väljakutse teemaks "inimene ja loodus". Kõige rohkem seostub see sõnapaar just teostega, kus inimene loodusega üksi silmitsi seisab, nagu Krakaueri "Üksindusse" või Strayedi "Metsik".
Kuskil avaruses saavad kokku inimene ja loodus. Kõik liigne pudeneb maha ja alles jääb paljas hing.
2014-2023, Eestimaa sood ja rabad. Romet on omadega rabas, istub vaimselt kuskil sügavas mülkas, kus teda kimbutavad nii unetud ööd kui ka surmahirm. Aastatepikkuse otsingu tulemusena õnnestub leida vastumürk - hilisõhtused ja varahommikused eksirännakud looduse rüpes. Sealsetest mülgastest on palju lihtsam välja rabeleda. Omapäi uitamine loob võimaluse iseennast paremini tundma õppida ja elu müksab sarnaseid kogemusi ka teistele pakkuma.
"Rabatud" on kummalisel kombel samaaegselt nii laialivalguv kui ka sügavalt detailne. Nimelt ei ole raamat liigendatud peatükkideks kui sellisteks. Erinevaid mõtisklusi ja lookesi hoiab koos teemade kaupa kulgemine, kusjuures mõned mõtted ujuvad üha ikka ja jälle pinnale. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, pakub ajalootunde, õpetab rabal ja sool vahet tegema, toob muuhulgas esile, kuidas urbaniseerumisega on kaotsi läinud loodus kui sõber või tasakaalupaik, ning paneb mõtlema, mismoodi aastasadadega inimeste suhtumine rabasse ümber on kujunenud, samas kui tema olemus püsib muutumatuna. Oleme salapärase ürgmaastiku laudteedega taltsaks teinud. Kui ma kõiki end kõnetanud mõttekäike üles tahaks loetleda, peaksin üle poole raamatust siin ümber jutustama.
Südamesse poevad ka vahetud kogemused, nii ekstreemsemat sorti üksi uitamised kui ka kirjeldused matkajuhi ametist. Romet Vaino maalib harilikust nigelavõitu suusailmast, sulamisest ja jäätumisest, midagi erakordset. Oi, kuidas tahaks selliste silmadega maailma näha. Valem loodusega sügava suhte loomiseks on iseenesest lihtne, sisaldades külma ja vihma, armastust ja päikest, selga mööda voolavaid higiniresid, varvaste vahel lirtsuvat muda, parmudest puretud ihu. Ühesõnaga, läbi tuleb käia kõigest ja kogeda kõigi meeltega. Muide, kõige suuremat samastumist tundsin, kui juttu tuli novembrikuust, sest lehtedelt vastu vaatavad ilma ja meeleolu kirjeldused viisid otse neli aastat tagasi, kui toimus üks minu meeldejäävamaid matku, küll mitte rabas vaid Lääne-Eesti rannikujoont taga ajades.
Raamatu lugemisest on nüüd üle kuu aja möödas ja on paras tõdeda, et paljud kõnetanud mõtted on endiselt minuga. Eriti pani teos tähelepanu pöörama helimaastikele, otsima vaikust. Varem ei pannud ma tähele, kui kurdistav on kodumetsa kostuv liiklusmüra. "Rabatud" innustas looduses uitama, pakkus sügavat äratundmist ja pani imestama, kui paljude nurkade alt saab ühest maastikust kirjutada. Loe seda raamatut, et olla rabatud!
Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!
Romet Vaino "Rabatud" võtab kokku 9 aastat eneseavastamist ja rappa kiskuvat armastust. Raamat vääriks tutvustamist majesteetlikke aovalguses kümblevate või siis novembrikuises uhkes hallisuses tabatud rabapiltidega, aga iroonilisel kombel on fotod rabatud ja pealegi mu pildipangas pea sama kaua avaldamist oodanud kui raamat riiulis lugemist. Seepärast saigi novembris väljakutse teemaks "inimene ja loodus". Kõige rohkem seostub see sõnapaar just teostega, kus inimene loodusega üksi silmitsi seisab, nagu Krakaueri "Üksindusse" või Strayedi "Metsik".
Kuskil avaruses saavad kokku inimene ja loodus. Kõik liigne pudeneb maha ja alles jääb paljas hing.
2014-2023, Eestimaa sood ja rabad. Romet on omadega rabas, istub vaimselt kuskil sügavas mülkas, kus teda kimbutavad nii unetud ööd kui ka surmahirm. Aastatepikkuse otsingu tulemusena õnnestub leida vastumürk - hilisõhtused ja varahommikused eksirännakud looduse rüpes. Sealsetest mülgastest on palju lihtsam välja rabeleda. Omapäi uitamine loob võimaluse iseennast paremini tundma õppida ja elu müksab sarnaseid kogemusi ka teistele pakkuma.
"Rabatud" on kummalisel kombel samaaegselt nii laialivalguv kui ka sügavalt detailne. Nimelt ei ole raamat liigendatud peatükkideks kui sellisteks. Erinevaid mõtisklusi ja lookesi hoiab koos teemade kaupa kulgemine, kusjuures mõned mõtted ujuvad üha ikka ja jälle pinnale. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, pakub ajalootunde, õpetab rabal ja sool vahet tegema, toob muuhulgas esile, kuidas urbaniseerumisega on kaotsi läinud loodus kui sõber või tasakaalupaik, ning paneb mõtlema, mismoodi aastasadadega inimeste suhtumine rabasse ümber on kujunenud, samas kui tema olemus püsib muutumatuna. Oleme salapärase ürgmaastiku laudteedega taltsaks teinud. Kui ma kõiki end kõnetanud mõttekäike üles tahaks loetleda, peaksin üle poole raamatust siin ümber jutustama.
Südamesse poevad ka vahetud kogemused, nii ekstreemsemat sorti üksi uitamised kui ka kirjeldused matkajuhi ametist. Romet Vaino maalib harilikust nigelavõitu suusailmast, sulamisest ja jäätumisest, midagi erakordset. Oi, kuidas tahaks selliste silmadega maailma näha. Valem loodusega sügava suhte loomiseks on iseenesest lihtne, sisaldades külma ja vihma, armastust ja päikest, selga mööda voolavaid higiniresid, varvaste vahel lirtsuvat muda, parmudest puretud ihu. Ühesõnaga, läbi tuleb käia kõigest ja kogeda kõigi meeltega. Muide, kõige suuremat samastumist tundsin, kui juttu tuli novembrikuust, sest lehtedelt vastu vaatavad ilma ja meeleolu kirjeldused viisid otse neli aastat tagasi, kui toimus üks minu meeldejäävamaid matku, küll mitte rabas vaid Lääne-Eesti rannikujoont taga ajades.
Raamatu lugemisest on nüüd üle kuu aja möödas ja on paras tõdeda, et paljud kõnetanud mõtted on endiselt minuga. Eriti pani teos tähelepanu pöörama helimaastikele, otsima vaikust. Varem ei pannud ma tähele, kui kurdistav on kodumetsa kostuv liiklusmüra. "Rabatud" innustas looduses uitama, pakkus sügavat äratundmist ja pani imestama, kui paljude nurkade alt saab ühest maastikust kirjutada. Loe seda raamatut, et olla rabatud!
Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!
November 5, 2023
“Minu külastatavad rabad on osa sellest voolava elu sängist.” Kaunis, vahetu, isiklik rännak (hinge) ürgmaastikul läbi aja, kogemuste, kokkupuudete. Kui arvad, et enam paremaks minna ei saa, siis ometi iga järgnev peatükk paneb veelgi enam kaasa mõtlema ja elama.
(Raamatu toimetamine ja mõtete liigendamine kujunduslikkus mõttes oleks võinud paremini olla. Ei usu, et nii pidurdamatult ühtlases ühes jorus autoril mõtted peast paberile voolasid:))
Väärt lugemist ja kaasarändamist! Aitähh, Romet!
(Raamatu toimetamine ja mõtete liigendamine kujunduslikkus mõttes oleks võinud paremini olla. Ei usu, et nii pidurdamatult ühtlases ühes jorus autoril mõtted peast paberile voolasid:))
Väärt lugemist ja kaasarändamist! Aitähh, Romet!
October 25, 2023
“Ometigi, siin me oleme - andmas hektari kaupa ära oma ürgmaastikke. Selleks, et Euroopa saaks tegeleda taimekasvatusega. Kaheksa, üheksa, isegi kümme tuhat aastat vana maastik peenestada ja laotada tulbipeenrale? Mõtle korraks sellele.”
Nagu ma juba öelnud olen, siis see raamat on totaalne armastuskiri rabadele. Ääretult ilus, sügav ja mõtlema panev teos. Inimesel on nii ilus suhe loodusega ja ma usun, et ka kõige suurematele linnavurledele see sisu kindlasti väga mõjuv.
Nagu ma juba öelnud olen, siis see raamat on totaalne armastuskiri rabadele. Ääretult ilus, sügav ja mõtlema panev teos. Inimesel on nii ilus suhe loodusega ja ma usun, et ka kõige suurematele linnavurledele see sisu kindlasti väga mõjuv.
June 13, 2024
Raamatu algul tundus, et autor räägib ühest teemast kuidagi liiga kaua, isegi korrates sarnaseid lauseid ja sõnu. See aga muutus, kui raamatusse ja loosse rohkem sisse läksin: olin rabatud. Haaratud täielikult loo kulgemisest, elasin jutustajale kaasa ning ekslesin temaga koos rabamaastikel. Loodan, et see raamat leiab tee väga paljude inimesteni ja paneb neid meie ürgseimast pinnavormist mõtisklema ja lugu pidama.
January 27, 2025
Ei ole üllatav, et sattusin „Rabatud” esitlusele ja nüüd seisab pühendusega raamat juba mitmeid aastaid minu öökapil. See ei ole mulle kiiresti lugemise raamat, olen lugenud seda siit ja sealt ja mitu korda. Seda raamatut ei saa kiiresti sisse ahmida. Nagu autor isegi ütleb, vajavad kogetud emotsioonid läbitöötamist nagu toit seedimist.
Erinevad hetked, erinevad retked, kõigil ühine nimetaja - raba. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, jätkuks räägib eestlase ja raba ajaloost, kuidas ajaga on inimesele kaotsi läinud loodus kui sõber. Palju isiklikke kogemusi ja detailseid kirjeldusi. Kogemus matkajuhina, kes viib inimesi rappa peamiselt ainult õhtupimeduses või hommikuaos, mõtisklus valguse ja pimeduse, vaikuse ja mürareostuse üle – need on vaid mõned näited. Loed lõigu, mõtled, võrdled oma kogemusega. Igal lugemisel avastad midagi uut või näed teise nurga alt. Vastavalt oma hetkeseisundile ja elukogemusele.
Autori eesti keel on imeilus, rikas ja voolav, loodusteadmised suurepärased, kirjeldused detalised ja raamatusse lisatud loodusfotod lummavad.
„Rabatud” innustab oma unistusi ellu viima ning loodust ja eriti raba aeglasemalt ja sügavamalt kogema. Ehk isegi natuke molutama. Ja muidugi mitte laudteel.
Erinevad hetked, erinevad retked, kõigil ühine nimetaja - raba. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, jätkuks räägib eestlase ja raba ajaloost, kuidas ajaga on inimesele kaotsi läinud loodus kui sõber. Palju isiklikke kogemusi ja detailseid kirjeldusi. Kogemus matkajuhina, kes viib inimesi rappa peamiselt ainult õhtupimeduses või hommikuaos, mõtisklus valguse ja pimeduse, vaikuse ja mürareostuse üle – need on vaid mõned näited. Loed lõigu, mõtled, võrdled oma kogemusega. Igal lugemisel avastad midagi uut või näed teise nurga alt. Vastavalt oma hetkeseisundile ja elukogemusele.
Autori eesti keel on imeilus, rikas ja voolav, loodusteadmised suurepärased, kirjeldused detalised ja raamatusse lisatud loodusfotod lummavad.
„Rabatud” innustab oma unistusi ellu viima ning loodust ja eriti raba aeglasemalt ja sügavamalt kogema. Ehk isegi natuke molutama. Ja muidugi mitte laudteel.
January 21, 2024
Raamatu “Rabatud“ lugemine võttis mul rohkem aega kui planeerisin. Tähelepanu hoidmine sügaval ja mõtestatud tekstil ei ole lihtne, kui ümber on nii palju segavaid tegureid. Ometi ei ole see teos, mida lugedes saaks lehekülgede viisi tekstist üle libiseda, mõte mujal uitamas, avastades, et ei jäänudki millestki ilma. Siin on igal sõnal kaal.
Ma kohtavalt naudin, kui inimene oskab kirjutada ilusas, rikkas ja voolavas eesti keeles. Nii, et teksti tagant kumab autori suur lugemus ja lai silmaring.
.. aga mis see siis täpsemalt oli? Elulugu? Reisikiri? Psühholoogiaõpik? Ilukirjandus? Fiktsioon? Miraaž? Dokumentaal? Mine võta siis kinni, aga mulle tundub, et vist natukene igaüht. Kõige keskmes loomulikult raba. Minu suhe rabaga on kindlasti pärast selle raamatu lugemist teistsugune. Tahaksin loota, et sõbralikum :)
Raamatu lõpuosas karvaste ja sulelistega tutvudes tabasin end mitu korda teksti kõrvale Rometi Instagrami sirvimas, et loetu visuaalse pildiga kokku viia ning nii veel realistlikum kogemus saada.
Ma kohtavalt naudin, kui inimene oskab kirjutada ilusas, rikkas ja voolavas eesti keeles. Nii, et teksti tagant kumab autori suur lugemus ja lai silmaring.
.. aga mis see siis täpsemalt oli? Elulugu? Reisikiri? Psühholoogiaõpik? Ilukirjandus? Fiktsioon? Miraaž? Dokumentaal? Mine võta siis kinni, aga mulle tundub, et vist natukene igaüht. Kõige keskmes loomulikult raba. Minu suhe rabaga on kindlasti pärast selle raamatu lugemist teistsugune. Tahaksin loota, et sõbralikum :)
Raamatu lõpuosas karvaste ja sulelistega tutvudes tabasin end mitu korda teksti kõrvale Rometi Instagrami sirvimas, et loetu visuaalse pildiga kokku viia ning nii veel realistlikum kogemus saada.
December 12, 2025
Romet Vaino "Rabatud" on üks väga ilus armastuskiri loodusele. Aga ka sügav sisekaemus ja teekond iseendani.
Raamat viib Su metsa ja rappa, älvestele ja laukasuplustele, ripptelki ja alasti lageda taeva alla, tupp-villapeade merre ja öise lõkke äärde, suvepäikese käest talvisesse pimedusse, otsingutele ja päralejõudmisele.
Uppusin sellesse raamatusse üleni. Minu jaoks nii sisuliselt, keeleliselt kui visuaalselt väga nauditav. Jagan autoriga muret urbaniseerumise, meie looduse ja inimkogemuse pärast ses moodsas ei-tea-kuhu tormavas maailmas. Ja kuigi me ei ole kunagi kohtunud, on mul täna tunne, nagu oleks ühe ühise pika matka koos läbi teinud.
Romet kirjutab: "Igal inimesel võiks olla oma paik. Oma hingemaastik. Koht, kuhu minna nii mures kui rõõmus". Minu hingemaastik on rannik. Uitan sageli ka mööda metsaaluseid, kuid alati mere äärde jõudes tunnen, nagu oleksin jõudnud koju. Päevaraskus kukub õlgadelt, mõte avardub ja hingamisele tekib justkui mingi lisaruum. Seal on alati mul kõik hästi, ükskõik kui halvasti asjad ka ei oleks🤍
Raamat viib Su metsa ja rappa, älvestele ja laukasuplustele, ripptelki ja alasti lageda taeva alla, tupp-villapeade merre ja öise lõkke äärde, suvepäikese käest talvisesse pimedusse, otsingutele ja päralejõudmisele.
Uppusin sellesse raamatusse üleni. Minu jaoks nii sisuliselt, keeleliselt kui visuaalselt väga nauditav. Jagan autoriga muret urbaniseerumise, meie looduse ja inimkogemuse pärast ses moodsas ei-tea-kuhu tormavas maailmas. Ja kuigi me ei ole kunagi kohtunud, on mul täna tunne, nagu oleks ühe ühise pika matka koos läbi teinud.
Romet kirjutab: "Igal inimesel võiks olla oma paik. Oma hingemaastik. Koht, kuhu minna nii mures kui rõõmus". Minu hingemaastik on rannik. Uitan sageli ka mööda metsaaluseid, kuid alati mere äärde jõudes tunnen, nagu oleksin jõudnud koju. Päevaraskus kukub õlgadelt, mõte avardub ja hingamisele tekib justkui mingi lisaruum. Seal on alati mul kõik hästi, ükskõik kui halvasti asjad ka ei oleks🤍
January 1, 2025
Pean ennast loodusesõbraks ja seetõttu tuli huvi seda raamatut lugeda, kuigi rabade asemel eelistan jalutamiseks ja ajaveetmiseks rannikuid.
Raamatu algus oli filosoofilised mõtisklused ja teiste autorite tsiteerimine, mis mulle väga suurt huvi ei pakkunud. Huvitavaks läks, kui Romet oma isiklikke rabamatkade kirjeldusi jagas. Paljud teemad ja mõtted küll raamatu jooksul kordusid, aga lõppkokkuvõttes oleksin andnud 4 tärni.
Aga... raamatust kumavad väga tugevalt läbi autori hinnangud inimestele ja ühiskonnale.
Looduses käimine - HEA / Linnastumine - HALB
Sihitu kulgemine - HEA / Sammulugemine- HALB
Põlvini rabamülkas - HEA / Laudteed - HALB
Jne
Ma üldse ei väida, et tal õigus ei oleks, aga just tugevad hinnangud on need, mis lugedes minus pisut häiriva tunde tekitavad. Saan aru, et Romet on südameasjaks võtnud inimesi uuesti ürgse loodusega ühendada või vähemalt lähendada. Aga hinnanguid andes seda olukorda, ega ka ühtegi muud olukorda ei muuda.
Raamatu algus oli filosoofilised mõtisklused ja teiste autorite tsiteerimine, mis mulle väga suurt huvi ei pakkunud. Huvitavaks läks, kui Romet oma isiklikke rabamatkade kirjeldusi jagas. Paljud teemad ja mõtted küll raamatu jooksul kordusid, aga lõppkokkuvõttes oleksin andnud 4 tärni.
Aga... raamatust kumavad väga tugevalt läbi autori hinnangud inimestele ja ühiskonnale.
Looduses käimine - HEA / Linnastumine - HALB
Sihitu kulgemine - HEA / Sammulugemine- HALB
Põlvini rabamülkas - HEA / Laudteed - HALB
Jne
Ma üldse ei väida, et tal õigus ei oleks, aga just tugevad hinnangud on need, mis lugedes minus pisut häiriva tunde tekitavad. Saan aru, et Romet on südameasjaks võtnud inimesi uuesti ürgse loodusega ühendada või vähemalt lähendada. Aga hinnanguid andes seda olukorda, ega ka ühtegi muud olukorda ei muuda.
November 10, 2024
Inimese ja looduse vaheline suhe on äärmiselt keeruline.
See on üks pikalt loetud raamat. Siinseid mõtteid ei saa endale sisse ahmida. Ma olen kõigega nii nõus ja ometi leidsin endale rohkelt mõtteid ja plaane, mida veel endas seedida. Ma natuke tunnetasin, kuhu see raamat autori endaga viib ja ma loodan, et ta on lõpusõnades mõtted/plaanid teoks teinud. Sest ma usun tasakaalu. Ja ma loodan, et minust nooremad teavad ja julgevad ikka looduses uidata! Aga raba kui meie mäed ja eriline osa - kirjutan täiega alla!
See on üks pikalt loetud raamat. Siinseid mõtteid ei saa endale sisse ahmida. Ma olen kõigega nii nõus ja ometi leidsin endale rohkelt mõtteid ja plaane, mida veel endas seedida. Ma natuke tunnetasin, kuhu see raamat autori endaga viib ja ma loodan, et ta on lõpusõnades mõtted/plaanid teoks teinud. Sest ma usun tasakaalu. Ja ma loodan, et minust nooremad teavad ja julgevad ikka looduses uidata! Aga raba kui meie mäed ja eriline osa - kirjutan täiega alla!
February 5, 2024
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
June 30, 2024
4.5/5✨
Raamatu lõppedes oligi täpselt tunne nagu oleks ise pika matka lõpetanud. Sellest raamatust ei saa mööda tuhiseda ja kuigi mõtted ja ideed on küllaltki lihtsad ja inimlikud, siis leidsin end korduvalt pause tehes ja ideid lahti mõtestamas.
Raamatu lõppedes oligi täpselt tunne nagu oleks ise pika matka lõpetanud. Sellest raamatust ei saa mööda tuhiseda ja kuigi mõtted ja ideed on küllaltki lihtsad ja inimlikud, siis leidsin end korduvalt pause tehes ja ideid lahti mõtestamas.
August 18, 2024
Segaste ja kahtlustavate eelaimustega hakkasin lugema. Aga lõpus loksusid asjad paika. Mõtisklus neile, kes ennast otsivad.
Displaying 1 - 13 of 13 reviews