Полски момчета

by Mudlum, Ивайло Златков (translator)

Местообитанието е социалистическа Полша, ала то е по-скоро алегория. Героите са младежи, които не се вписват в традиционното семейство, в конвенционалното училище и в закостенялата система. Нестандартни като мислене и мироглед, като изказ, самоиронични, неизменно извън мейнстрийма. А техен прототип е провокативната естонска културна група ZA/UM, част от която е авторката. В порутена къща с мирис на кафе, стари книги и наслоен прах или сред чаровния безпорядък на артистични ателиета те разсъждават за семейството, за свободната любов, за феминизма, за новия световен ред, за „несбъднатите Полши“, творят авангардно изкуство, списват радикално литературно списание. Отдават дължимото и на житейското русло – влюбват се, създават деца. И нерядко реалността се разминава с идеалите им за смисъл и истина.

С разбиране и симпатия Мудлум описва тези дръзки, харизматични интелектуалци бунтари, чужди и неподвластни на статуквото, „въздухът“ за промяната на обществото.

Корица
Елизавета Белова, Капка Кънева

Genres: Fiction

Paperback

First published September 1, 2019

Reviews

[Eloise Sunshine · Rating 2 out of 5]

Olen ebapopulaarne, aga see raamat lihtsalt polnud üldse minu tassike teed. Võib-olla on asi minu lapsepõlves, kus suitsu järele haisevad või purjakil onud minus tülgastust tekitasid, või pole minus lihtsalt üldse sellist hipsterlikku kunsti-inimest, kes kuskil räämas vanas majas skvotib, kus tuhatoos ajab konidest üle, kõik võimalik põrandapind on mingit läga täis, sest nii tühised asjad lihtsalt ei huvita kedagi, kui kogu aur läheb kunstnik olemisele...
Nojah. Siis on nii. Eelistan ooperit, balletti, klassikalist kunsti, Versailles ja Hermitage'i, ilu mis ülendab hinge. Aga sellist lõputute joomapralledega elu, kus kõik on nartsudes vaimlejad... Mnjah. Igaühele oma.
Kui poleks Overdrive'is audioraamatuna seda kuulanud, siis ilmselt poleks kunagi seda raamatut lõpetada suutnud.

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Kuradi hea raamat, ma ütlen. Vajab küll õiget meelsust ja lugeja valmisolekut teele asudes, aga kui siis minema hakkab, siis läheb ka.
Kuna pealkiri ise on juba nii jabur, siis otsustasin eeltööd mitte teha ja sukelduda tundmatusse. Kui esimeses otsas lasin end kõigest poolapärasest eksitada ja jäi vaid üle imetleda autori võrratut sisseelamisvõimet ja Poola hinge tabamist, aga siis hakkas mul kuskiltmaalt mingi uss närima, et päris puhas see asi ei ole... Et mis lugu mulle selle veidra Poola varjus üritatakse rääkida. Ja ma olen kindel, et autor seda tegi, mingid tuttavad killud hakkasid pudenema. Aga kui sind ei huvita ei Poola, ei boheemlaste hingeelu, siis loe kasvõi ainuüksi selle mõnusa stiili nautimiseks. See kannab, kenasti lõpuni välja.

[Keiti Vilms · Rating 5 out of 5]

Minu jaoks on see siiski ennekõike üks aasta skandaalseimaid teoseid, mis lahkab tegelikult ju ZA/UM-i ajalugu. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see lugegu.

[Agne · Rating 5 out of 5]

Kuulasin! Väga hästi loetud (Maarja Mitt-Pichen).

Ütleme nii, et see on väga kaugel minu tavalistest eelistustest nii vaibilt kui žanrilt kui ajastult kui kultuurilt. Selline idaeuroopalik kükitan-nurgas-ja-suitsetan-ja-joon-räpasest-tassist-kohvi värk. Mehed ka veel. Piinatud intellektuaalheidikud, pigem küll iseenese poolt. Kõik, mis mind tavaliselt lausa oksele ajab.

Aga siin ikkagi oli midagi nii tugevalt tõmbavat, et hea meelega kuulasin lõpuni ja ehk elasin isegi kaasa! Asi on ilmselt ikka keeles, väga tugev tekst isegi kuulates. Nägin vaimusilmas selgelt asju, mida ma ju tegelikult palju näinud ei ole, aga mis meie kandis kõigil kuskil aju tagaosas oma elu elavad. Ja eks siin on natuke seda maagilise realismi vaibi, mis on venni diagrammis see koht, mis minu sümpaatiatega kattub. Lõpp vajus veidi ära, aga vahet pole.

Üks neist vähestest raamatutest, mida kuulasin peale lõpetamist veel natuke otsast peale!

[Tiiu · Rating 3 out of 5]

Mulle pole kahjuks za/um'i rühmituse tegelinskid tuttavad, sestap lugesin "Poola poisse" kui head, alguses isegi väga head maagilise realismi teost. Takkajärele uskumatu, aga mõttes kiitsin palju kordi head tõlget - st lugedes tekkis kindel veendumus, et raamat on eesti keelde tõlgitud, ja seda hiilgaval moel. Lõpp vajus, kahjuks - minu jaoks - ära. Pidin isegi pingutama et finišeeruda. Skoor langes ka seetõttu tuntavalt, raamatu algus liikus 5 punkti kursil.

[Triinu · Rating 5 out of 5]

Käksin lugedes natuke metsikuks ja arvustasin kohe pikalt: https://loterii.blogspot.com/2020/12/...

Need viis tähekest ei ole mitte: "Oo, mul on nüüd nii hea olla, kui seda lugenud olen!"
Sest ma olen hoopis väsinud, kurnatud kogu sellest rallist, mis raamatus on, ning see sõi mu seestpoolt ära.
Aga jah. Mõju on tugev.

[Laura Linsi · Rating 5 out of 5]

Pole otsa, algust, lõppu. Asju juhtub, aga väga palju ei juhtu ka. Kuigi siis juhtub midagi väga suurt, aga lõpuks ega sest ka suurt vahet pole. Osade pidudel tantsitakse, teistel mitte, osa läheb, teised jäävad maha. Ma tunnen küll, et sageli just nii ongi ja siis kui loen, et kuidas Mudlum on selle kirja pannud, siis see on hea tunne.

[Kairi · Rating 5 out of 5]

Lõdva randmega lihvitud vaimukad pajatused ambitsioossetest boheemlastest teel parnassile. Kellele naeratab õnn, kes eksivad teelt; lisapunktid südamlike prouade eest, kes nii mõnegi noore elu päästavad. Sai naerda, sai nutta, nii mõnigi asi tuli tuttav ette, suurem remonditegemise isu läks üle. Päeva nipp: kohvitass tuleb aheldada põranda külge, siis ei tassi ahned hinged seda minema. Kokkuvõtteks: Pan Kleks võib panni lakkuda, elagu pan Goldovski!

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Täitsa selline mmm Õnnepalu kohtub Pal-tänava poistega: chill ja grill ja palju lebotamist ja lollitamist ja punk-elu kusagil Varssavis ja mujalgi. Mõnus, aga tohutult ei kõnetanud, mõned peatükid oleks ka võinud olemata olla. Suvelugemiseks asjalik.

[Liisi Laineste · Rating 1 out of 5]

Ei jõudnud end lõpututest detailidejadadest läbi süüa ja lõpukolmveerandist lasin lihtsalt pilgu üle. Seisundikirjandus, omamoodi.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

ma vist olen nõus nendega, kes ütlevad, et parem on seda raamatut lugeda tühjalt kohalt, prototüüpidest midagi teadmata, eelistatavalt üldse teadmata, et on mingid prototüübid. ma teadsin, et on, aga ei olnud kindel, kes siis täpselt ja kes need inimesed üldse on/olid ja mida tegid - ja see poolteadmatus hakkas pikapeale veidi närvidele käima. lõpuks isegi murdusin ja googeldasin Sirbi-skandaali (ma olin selle toimumise ajal üsna värskelt Eestist ära kolinud ja see läks must tõesti üsna mööda), aga ausalt öeldes väga palju targemaks ikka ei saanud.

ühes neist peatükkidest, mis muu looga praktiliselt üldse ei haakinud ("Surm Visla kaldal"), tundsin paar tegelast ära küll ja see võttis korraks isegi muigama.

muidu oli see nauditav nagu Mudlum ikka on oma kirjeldustes ja märkamistes ja argifilosoofias. "Põrandapinna võtsid enda alla kaks madratsit. See maas elamise komme on üks iidne ja aus komme. Ei tea küll, kes selle lolluse peale tuli, et oma asemele jalad alla panna. Nii võib ju ase kes teab kuhu kõndida!"

ja eks ta ole ühe... kui mitte just põlvkonna (sest selliseid inimesi on vist igas põlvkonnas), aga ühe elamisviisi kroonika. täitsa palju sellest tuli tuttav ette, eks on nähtud neid lagunenud maju ja täissuitsetatud tube ja pesemata nõusid ja suuri mõtlejaid-kunstnikke selle kõige keskel skvottimas. kõik need päritoluperede ja kooliskäimiste ja pruutide lood sinna juurde olid ka kuidagi... tuttavad.

ühesõnaga, ma ei saanud suurt millestki aru, aga ma tundsin selle kõik ära.

[Epp · Rating 4 out of 5]

Nii palju häid kohti oli Poola poistes. Rohkelt-rohkelt.

[Martha · Rating 5 out of 5]

Ma tahaks, et Mudlum istuks mul kogu aeg kõrval ja kirjeldaks mulle maailma, sest ta teeb seda nii tohutult hästi!!!

[Tauno]

Eesti Päevaleht 12.03.2020:
„Poola poisid” on nihutatud olustikuga võtmeromaan kultuurielust, ühe põlvkonna vaimsete pürgimuste tõusust ja taltumisest, milles sugestiivselt kujutatud miljöö ja inimsuhted vahelduvad lennukate debattidega maailma parandamise võimalikkuse üle.
https://epl.delfi.ee/kultuur/kultuurk...

[Maire Forsel · Rating 3 out of 5]

Selle raamatu lugemine pakkus mulle alguses suurt naudingut, sest see on nii ilusas keeles kirjutatud. On palju häid mõtteid ja vaimukaid sõnastusi. Aga mul hakkas lõpuks natuke igav, sest ega siin eriti midagi ei juhtu. Tunne oli selline, et vaatan kõrvalt mingi seltskonna kulgemisi ja need inimesed on ja jäävad mulle võõraks. Ja mis kõige hullem – mind ei huvitanud nende inimeste elu :( Nii ootasingi lõpuks kärsitult, millal see raamat ometi läbi saab, sest pooleli ka nagu ei raatsinud jätta.
Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et tegevus ei toimu mitte Poolas vaid Tartus. Ma ei tea, kas see oli siis, kui tekstis esines sõna „laiskliisu” või oli see siis, kui kirjutati Torusiilist (mis, muide, on Eesti, mitte Poola toode, lausa kaitstud kaubamärk meil Eestis). Igatahes ei saanud ma enam peast tunnet, et tegevus toimub siiski Eestis.
Aga jah, plusspunktid ilusale keelele ja heale keeletoimetajale. Märkasin vaid paari tähe puudumist ja lk 290 on üks sõna ülearu (valmis). Ahjaa, mõtlesin, et huvitav, kas lk 153 on sõna „kahekesti” meelega nii kirjutatud, mis tegelikult on ju Eesti murdesõna – see koht oli ka üks põhjustest, miks hakkas tunduma, et tegevus toimub Eestis. Ma võin mõnikord ikka paras tähenärija olla, sorry :)
Ja siis minu igivana nurin sõna „maksud” üle – ma ei tea, mis värk sellega on, aga ma pole kohanud viimasel ajal, et meie kirjanikud seda sõna õigesti kasutaksid. Maksud ja maksed on ju teatavasti erinevad asjad – maksud makstakse riigile või omavalitsusele, aga kui korteri või maja eest maksad, siis need on ikka maksed. Kusjuures see on üks salakaval sõna, sest siin raamatus lk 86 on öeldud, et keegi polnud märganud „maksta makse”. Pealtnäha nagu täitsa õige, sest on ju „makse”, aga elektri ja muu taolise kohta peaks ütlema, et keegi polnud märganud teha makseid. „Maksta makse” tähendab maksude maksmist, mitte maksete tegemist. Uhh, keeruline, aga nii see on – need on erinevate tähendustega sõnad.
No ühesõnaga – see raamat kindlasti meeldib paljudele, aga see lihtsalt pole minu raamat.

[Marko Kivimäe · Rating 1 out of 5]

Mudlum on saanud "Poola poisid" eest kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia.

Mõtlesin natuke aega, et kas on mõtet üldse selle raamatu kohta midagi kirjutada, kuna läbi ma seda ei lugenud. Elleni ja Elviira raamatud olid võrratud, nende valguses võtsin poola poisid ette ja...

...ma nüüd ei saagi aru, kas see raamat:

1. On purkisittumine.
2. Lendas mul kõrgelt üle pea.
3. Midagi kolmandat.

Ma ise arvan, et teine punkt on kõige õigem. On ju siin juttu lahedatest boheemidest ning muidu elus tavakodaniku jaoks teinekord veidraid otsuseid langetavatest tegelinskitest. See oli mingi ajani huvitav, aga siis kadus minu jaoks raamatust täielikult pidepunkt ära. Et on raamat, täiesti nõus. Kõvad kaaned, ilus kujundus, nauding käes hoida. Mart Juur kiidab tagakaanel, eesti kulturnikud tõstavad püünele. Kirjeldused, loomus, nutikad tähelepanekud - jah, Ludlum. St Mudlum. Aga no ei muukinud mina neid karaktereid lahti ega suutnud nautida kogu pillerkaari, millega autor mind üle valas.

"Jakub Mackiewiczi kadunud aeg" peatükk tekitas tunde, et see raamat võiks olla äraspidine lugu ZA/UM'ist ja seotud inimestest ning juhtumistest, konkreetsest peatükist jäid mulle Kaur Kenderi kõrvad pihku. Üldse jäi mulle raamatust, st loetud viiendikust, mulje, et kui tõesti see on allegooria, siis nendel, kes seda keelt räägivad, on väga lõbus. Vaadates netti täitvat kiidulaulu, siis on nautlejaid teisigi. Mina nende hulka ei kuulu. Oli äratundmismomente, oli pulle kirjeldusi - see on ilmselgelt minu kiiks, aga Elleni ja Elviira raamatutega suutsin samastuda, tegelased läksid korda, kogu see värk oli nauding kuubis. "Poola poisid" on mu jaoks "ilus aga loll" - ning ilmselgelt olen mina, lugeja, see, kes ei oska raamatule hinge sisse puhuda. St seda nautida.

Kusjuures ma pole kuidagipidi ei kurb ega pettunud. Mõni raamat lihtsalt ei haagi, no on nii siis on nii. Asjad lihtsalt on teinekord nagu on.

[Joonas · Rating 5 out of 5]

ärge uskuge loba et
energia ei teki ega kao
vaid kandub mida iganes

nii raamat kui ka selle aluseks
olev lugu tõestavad vastupidist

energia tekib
aga ei kao

selline vennaskonna põlvkond
siniseks suitsetatud toad
ämbrisuurused kohvitassid
mahajäetud poisid
mahajäetud tüdrukud
isata emata perekonnata
kõrged ideaalid madalad instniktid
sädemed sädemed sädemed
ja leek mis aina tungivamalt nõuab
et saaks ta juba kustuda

saab-saab
aga energia jääb

mudlum on täielik a-kategooria

[Ingrid]

Tuleb tunnistada, et jäi pooleli.

[Sandra Fomotškin · Rating 5 out of 5]

Minu esimene kohtumine Mudlumiga ja olen lummatud. Esiti, kui tundus, et raamat räägib mingite noorte Poola boheemide maailmavalust, nautisin ennekõike iroonilist jutustavat stiili ja rikast keelt, mis pani mitmel korral guugeldama termineid ja müütidest pärit kujundeid, mille tähenduses ma kindel polnud. Siis aga tundsin ära kooli, kus isegi kunagi lühikest aega töötasin, taipasin, et Varssavi on tegelikult Tallinn ja olin ka loost kaasa haaratud.

"Kool, kuhu ema Adami sokutas, oli tuntud kui liberaalne asutus, mis võttis mõningase lunimise peale vastu kõik need äpardunud isendid, kes mujal koolisüsteemis hakkama ei saanud. Direktoriks oli seal üks markantne isik, lõvilaka ja rõugearmilise näoga biitnik, kes mängis aktustel kitra ja jõi regulaarselt keemiakabineti piirituse ära. /---/ (Aastaid hiljem usaldati muide sellesama kooli juhtimine pan direktori tütre kätesse. On ju tuntud arstide dünastiad, miks siis mitte ka koolijuhtide omad? Direktor pan Supinski IV!)" (lk 65)

Mõned kirjanduslik-filosoofilised arutelud muutusid pikapeale tüütavaks ning osad kõrvallood, kuigi hästi kirjutatud, jäid tervikuga vähe seotuks. Õnneks just siis, kui olin raamatuga jõudnud umbes viimase neljandikuni ja see juba väsitama hakkas, sattusin arvustusi lugema ja minuni jõudis teadmine, et Płaszcze (eesti keeles Mantlid, muide) on ZA/UM. Raamat sai uue kihi juurde ja kui muidu oleks Żytot (e.k. Rukis) puudutav sündmustik vist õlgu kehitama pannud, siis nüüd tuli vana Sirbi-skandaal mälusoppidest meelde ja lugemine muutus taas huvitavaks.

Kindlasti loen Mudlumit veel.

"Tore on hukka mõista kõike, mis minevikus tehtud, et üks mees teise peale kadedusest keelt kandis, aga ega meie ei tea, mida me ise teeksime, kui ajad oleksid meile needsamad, mis nad olid neile. Sellepärast ära iialgi mõista kohut, sest igasugune maailma paremaks tegemine on alati kuidagi valus. Nagu ka see, kui jääb nii, nagu on." (lk 54)

"Noorus! Milline valu selles on! Kõik on temas lõplik, traagiline, ülepaisutatud, hingest viimseid niite väljakiskuvalt valus. Ja õnn ning rõõm nii säravad, nii päikeselised, teise keha lähedus nii taevalik, nii võimas ja ühtki oma tunnet ei osatud mõista, pidurdada, ohjes hoida, lihtsalt jube!" (lk 80)

"Kunst, mille keskel inimesed üles kasvavad, mida nad näevad iga päev, kasvab nende teadvusega läbi nagu naadijuurikad." (lk 170)

"/---/ kui sa kaotad halva, labase, vigase keele, /---/ mida räägiksid siis halvad ja labased inimesed? Keel on tagajärg, mitte põhjus. Kõigel, mis on olemas, on vaja end väljendada neile omasel viisil." (lk 192)

"Emal on õnn oma lapse esimesed eluaastad kaasa teha peaaegu temaga samas tempos, see tähendab, normaalsete inimeste aeg lakkab tema jaoks olemast ja ta siseneb vastsündinu täiesti teistsugusesse, piiritlemata aega, kus minutitel, tundidel ja päevadel ei ole mingit tähendust. Kõik on vaid puhas olemine, just siin ja praegu." (lk 226)

"Oskus eraldi võetuna on ainult komplekt kätteõpitud liigutusi. Inimliku tähenduse saab ta põhjusest ja ideaalist, sellest, mille jaoks. Räägitakse, et psühhopaadid on väga head suhtlejad." (lk 329)

"Selleks, et siin maailmas ülepea midagi teha, saati siis veel midagi suuremat kui harilikult, tuleb omaks võtta poolidioodi meeleseisund, kes peab kõike võimalikuks, kuid samas suhtub kõigesse teatava eemalviibiva kergemeelsusega, et end ebaõnnestumise löökide eest kaitsta. Isegi kui sa midagi väga lolli teed, mäletab seda kolme aasta pärast ehk vaid ainult sina ja siis veel mõni inimene, ja needki ilmselt mitte eriti halva sõnaga. /---/ Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge." (lk 366)

[K.P.M. Snell · Rating 4 out of 5]

Vahetult enne “Sirbi” ja ZAUMi kohtumise lugu oli minu elus periood, mil ma olin kogu oma meediatarbimise taandanud “Sirbile”. Olin eriliselt küllastunud ja tüdinenud nii poliitikast kui igasugusest kiiresti koostatud ja korratult esitatud informatsioonist, eeskätt kõhust ja tunnetest aetud, nö otse südamest tulevast filtreerimata ekspressiivsusest. Ehk siis kõigest sellest, mis ZAUMi näol justkui millegi erakordselt elulise ja värskena “Sirbi” vallutas. Samast vaimust on olnud kantud ka need paar arvustust, mida ma “Poola poiste” autorilt lugema olen sattunud. Romaani juurde asusin niisiis kõige suuremate eelarvamuste ja madalaimate ootustega, kõrge valmisolekuga raamat esimesel-teisel võimalusel pooleli jätta. Kõlab halvasti, aga see on ühe raamatu alustamisel õieti vaat et soodsaim lähtepunkt, sest nii saab kõik tõesti ainult paremaks minna. Nii läinudki – ei protesteeri, et teost on hinnatud aasta-auhinna vääriliseks. Nautisin lugemist ja sain seda, mida ma kunstilt võibolla kõige enam saada tahan – arutlemisainet ja tunnet, et ma mõistan maailma ja inimesi ja iseennast jälle pisut rohkem kui enne. Mh ka seda zaumi ja sirbi asja.

“Poola poiste” algus tundus tõesti justkui Poolas asuvat ning selles oli õhustik teistsugune kui suuremas osas, mil kõik toimus nii selgelt Tallinnas, et ma sattusin lausa segadusse, kui ühe tegelase kohta seisis, et see elab kusagil maakolkas peaaegu Leedu piiri ääres. Olin segaduses kuni järgmise korrani, mil mainiti Varssavit – siis tuli meelde. See Poolast välja vajumine oli selgelt tuntav, aga ei häirinud. Vahepeal guugeldamine oli selles ka kindlasti omajagu süüdi, et ma aina enam seda lugu zaumiloona lugesin, aga mul oli nii võibolla isegi huvitavam. Üldistusjõud on kõigis neis episoodides, kohtade ja tegelaste kirjeldustes olemas nii ehk naa – sellele järeldusele jõudsin alates peatükist “Dispuut perekonna üle” (enamvähem siis oli selge, et loen ikka lõpuni). Lisaks muudele ühistele inimkogemustele pole ka sellised ‘majad’ – sõprustutvuskonnad, keda mingi tunne ja idee või olustik mõneks ajaks kommuunilaadselt toimivasse paralleelreaalsusse kokku seob – midagi ülearu erandlikku (ühes sellises sai isegi 90ndatel elatud). Rääkides ühest, saab midagi teada ka teiste kohta ning igal juhul nii mõndagi selle vanuse 17-27 kohta.

Ma olen viimastel kuudel sattunud lugema õige mitut üht või teistpidi sarnast teost – selge paralleel on Sergei Žadani “Depeche Mode” (maja ja noorte poiste veelgi hoogsam elupõletamine, episoodides tuleb juttu ka marksismist ja kommunismist), natuke kaugemaid, teisi ja erinevaid nurki pidi seostuvad mul ka Salnikovi “Petrovid gripi küüsis” (Petrovi enda osa), Akunini “Ei jäta hüvasti” (ühiskonna muutmise plaanid) ja leedu autori Gabija Grušaite inglise keelde tõlgitud “Cold East” (noorus ja elupõletamine, ilma ühiskonnakriitikata). Selles mõttes tulid “Poola poisid” minu jaoks nagu mingi komplekti osana, täiendades seda (konkreetsel juhtumil põhineva) Eesti ainesega koos kohalike eripäradega. Mis mulle ka jälle meeldis.

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Pärast Mudlumi “Ellenit” olid ootused väga kõrged… Aga ausalt öeldes “Poola poisid” ei meeldinud eriti. Peamiselt vist selle pärast, et liiga pikk - 400 lk. Ja ega seal ju ka midagi eriti ei toimu, peamiselt on kirjas ikkagi kirjeldused asjadest või siis filosoofilisemad arutelud. Kahjuks osalt segas suhestumist ka see, et kõik nimed olid Poola nimed ja asi justkui toimuski Poolas (kuigi see oli kõik “fake”, sest tegelikult kirjanik pole väidetavalt Poolas käinudki ja need teemad pigem on universaalsed - seega ilmselt tegelikult räägib Eestist). Aga see pikk filosofeerimine ja isikliku suhte puudumine paratamatult viib selleni, et lugedes hakkab igav - uni tikkus õhtuti juba pärast 3-4 lk lugemist peale. Nii et pidin ikka kõvasti pingutama, et lõpuni jõuda. Kohati tekkis isegi tunne, et see pikkus on punnitatud. Ilmselt oleks olnud kogu asi parem, kui maht oleks olnud ca 150 lk nagu “Elleni” raamatu puhul. Tõsi - kohati paneb imestama, kui palju kirjanikul on kogemusi ja kui hästi ta suudab need kokku võtta - nt sellest, kuidas laulmisel peab pea kaasa kumisema... - et jah, mina ju ka tean selliseid trikke, aga ma tean neid 2-3 tükki, kuid kirjanik kirjutab eri teemadel neid “teadmisi” 400 lk ja see on vägev.

[Jane · Rating 5 out of 5]

Ma ei oska isegi vist kirjeldada, miks mulle see raamat nii väga meeldis - aga vaieldamatu, ainulaadne detaile kirjeldav stiil, mis on nii elus, et raamatukaante vahel tuleb vaheldumisi vana maja ja värske rohu ning eileõhtuse peo lõhna...
Samas, ma ei tea, kas ma oskaks seda lugu nii palju hinnata, kui ma poleks aastaid lugenud ZA/UMi, ja siis pisut ka nihilisti, ning lõpuks kuulanud kunagi palju hiljem ühes Tallinna ammu hingusele läinud muusikakuulamistoas mere ääres British Sea Poweri plaati, mis mängib kuulsa arvutimängu taustaks. Aga kuidagi tuleb see kõik siia raamatusse minu jaoks kokku, ja see on täiesti okei.

[Mirt Vissak · Rating 3 out of 5]

Ma väga fännan Mudlumi ja tema stiili, puhtalt tema lausete ahmimise mõnust aga seekord ei piisanud, eriti kui tahes-tahtmata võrdlesin seda kogemusega, mille sain „Mitte ainult minu tädi Elleni“ lugemisest. Peategelastest ja sellest, kuidas see kõik tegelikult päriseluga võib seotud olla, enam paelusid mind romaanis vilksatavad Poola „tüdrukud“, nende (sageli meeste tõttu) luhtunud saatused – nende naiste elukäik ja argimaailm haarasid mind kui lugejat tükk maad rohkem kui nonde Poola poiste lakkamatu uue maailma ehitamine... Meeldis Mudlumi hell iroonia, tema lapsevanemlikult soe pilk loo peategelastele, niisamuti nostalgia mässumeelse nooruse järele. Siiski midagi jäi puudu.

[Heidi · Rating 4 out of 5]

See on lugu ühest sõpruskonnast, nende ambitsioonidest, nende päritoluperedest, sõprusest, armastusest, elupõletamisest, elujanust. Loos on värvikaid karaktereid nii noorte "Poola poiste" ja nende pruutide hulgast kui nende emade jt vananevate elutarkade daamide seas. Lisaks kustumatud kirjeldused boheemlaslikust olmest, elust-olust, kus need "Poola poisid" pesitsevad: pesemata kohvitassid, konisid täis aknaalused, kopitanud raamatute virnad, riidekuhilad, vanade majade rõskus ja ahjuküte. Taustana voolab rahuliku jõena ZA/UM loomis- ja kulgemislugu.

[Гергана Гълъбова · Rating 5 out of 5]

Полски момчета е носталгична книга за порастването, приятелството и промените в света около нас. Стилът е семпъл, но поетичен. Героите са искрени и автентични, а описанията на природата и малките детайли на ежедневието добавят уют и дълбочина. История е едновременно лична и колективна, предизвикваща размисли у читателя. Препоръчвам на всички поддръжници на авангардното, на културата, на вярващите в "Силата на вкуса".

[M van Someren · Rating 3 out of 5]

Kahjuks ei meeldinud see raamat mulle nii, nagu on meeldinud teised Mudlumi teosed. Pidevad kirjeldused oma elude äraviskamisest, lagastamisest ja teiste inimeste ärakasutamisest ei pakkunud mulle huvi. Filosoofilised kirjeldused olid kohati huvitavad, samuti Adami ühe tüdruksõbra ja tema lapse lugu.

[Aurora · Rating 4 out of 5]

Hea stiiliga kirjutatud, aga sihitus ja hüplemine hakkasid kohati häirima. Raamatu alguses oli tunda ilukirjanduslikku ambitsiooni, aga lõpupoole hakkas võimust võtma kergelt looritatud dokumentaaljutustus. Mulle tundub, et Mudlum oli sellest viimases oluliselt tugevam.

[Tintsic · Rating 1 out of 5]

Kuulasin. Hästi loetud (Maarja Mitt-Pichen). Lugemiseks ma ei oleks sellist raamatut valinud. Mudlum pälvis oma teose "Poola poisid" eest 2020 aastal kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. Mudlumi sõnul on see koodiga kirjutatud raamat. Aga seda koodi lahti muukima ei pea. "Seda, kes selle lõpuni lahti muugivad, on niivõrd käputäis inimesi."
Mina ei kuulu selle käputäi hulka. Ainuke muugitud kood oli see, et raamat on kirjutatud noortest.

[Siret · Rating 3 out of 5]

no jah, need poolakad ei köitnud mind eriti

lõpu poole oli parem, aga algus ja keskosa jätsid mind suht külmaks; selline tunne et see sisu kordas ennast liiga palju ja mingit erilist mõtet sellel kõigel nagu polnudki

sama loo oleks suutnud, kui mitte 200, siis vähemalt 300lk peale ära mahutada

[Linda Morel · Rating 4 out of 5]

paar aastat tagasi jäi ta mul pooleli, väsitas ära, aga nüüd uuel katsel läks lupsti ja ludinal. eks oskan praegu ridade vahelt rohkem välja lugeda ja ehk oli ka lihtsalt õige tuju, õige suvi, kus päevad üheks palavaks supiks sulavad nagu poola poistel endilgi.