What do you think?
Rate this book
Liivimaa kroonika 1556–1562
Saksa ordu ametniku Johann Renneri kirjatöö on Vene-Liivimaa sõja tähtsamaid allikaid, mille on paberile pannud sündmuste vahetu pealtnägija ja kaasaelaja. Alamsaksakeelne kroonika, mis algselt valmis 1562. aastal, jäi ligi neljaks sajandiks käsikirja, kuni Peter Karstedt selle 1953. aastal Saksamaal trükis avaldas. Kroonikat polnud tõlgitud ühtegi kaasaegsesse keelde, enne kui 1995. aastal ilmus selle eestindus Peter Karstedtilt laenatud pealkirjaga „Liivimaa ajalugu 1556–1561“. Käesolevaga jõuab lugeja kätte tõlke juba kolmas, kommenteeritud ja mõnevõrra kohendatud trükk, krooniku enda sõnul „hoiatuseks kõikidele vagadele inimestele.“
Tõlkija ajaloodoktor Ivar Leimus on Eesti ajaloomuuseumi mündikogu hoidja ja Tallinna ülikooli vanemteadur. Ta on uurinud mündi- ja rahaajalugu alates viikingiajast, eestindanud ja publitseerinud vanu tekste, tegelenud kesk- ja varauusaja majandus- ning kultuurilooga.
Tõlkija ajaloodoktor Ivar Leimus on Eesti ajaloomuuseumi mündikogu hoidja ja Tallinna ülikooli vanemteadur. Ta on uurinud mündi- ja rahaajalugu alates viikingiajast, eestindanud ja publitseerinud vanu tekste, tegelenud kesk- ja varauusaja majandus- ning kultuurilooga.
264 pages, Hardcover
First published January 1, 1995
6 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
May 31, 2022
Ikka on huvitav avada raamatu leheküljed ning selle sammuga liikuda viis sajandit ajas tagasi. Johann Renneri kroonika on Liivimaa keskaja lõpu kirjeldus; kroonik räägib perioodist, mil viiest piiskopist ning ordu maameistrist jäi alles üks vasallvürst (Kettler) kui teised maad läksid naaberriikide otsese võimu alla. Täpsemalt öeldes ei jõua Renner küll seda kõike ära kirjeldada aga esimese viie aastaga on näha nii ordumeistri otsus end Poola-Leedu alla anda kui ka Tartu piiskopi hukkumine. Kirjeldus enamasti ei jõua Saare-Läände ega Kuramaale, kus toimusid teised sündmused, mis viisid ka nende territooriumite lõppemiseni, kuigi mõned aastad hiljem.
Krooniku silmade all olid seega toimumas suured sündmused. Nende sündmuste kirjeldamisel on tihti tegu “pärusvaenlase” ehk moskoviidi loomuse kirjeldustega, sest oli see ju Moskva suurvürst, kes otsustas pea viis kümnendit kestnud rahuaja lõpetada ning rünnata Liivimaad. Liivimaa enda poolel oli aga samuti vigu tehtud: nendeks võib lugeda nii Tartu saadikute kergemeelsust kui ka Ordu ja Riia tülisid, mis ei soodustanud vägede koondumist Liivimaa kaitseks. Nii jäeti Tartu täiesti üksi kui Ordul oli vähemalt teoreetiline võimalus seda linna ja territooriumi aidata kaitsta. Renneri sõnades toimuvad need sündmused vägagi vahvasti, sest ta on teksti pannud sisse mitmeid kirju, mis valitsejad omavahel vahetasid, ning ka muidu ei kohku kirjeldamast omade puudujääke ning lüüasaamisi. Nendest valitsejate vahelistest kirjadest arusaamine on vahepeal küll keeruline aga mõne korra lugemisega saab ikka hakkama.
Selle raamatu kõige halvem külg ongi vast kujundus. Kuigi on tunne, et taheti olla võimalikult originaalilähedased, siis võiks arvestada ka seda, et praegusel ajal peaks olema kujundamine märkimisväärselt lihtsam protsess kui 16. sajandil. Seega oleks võinud kirjad eraldada muust tekstist, liigendada neid kuidagi ja üldiselt muuta teksti loetavamaks. Mingil põhjusel kordub ka üks lehekülg raamatu vasakul poolel kaks korda. Neid asju nähes on kahju tõlkija Ivar Leimuse tööst, sest tema pani selle alla kindlasti tunduvalt rohkem mõttetööd kui kujundaja, kuigi võib-olla läks midagi muud sassi (vale fail trükki?). Aga eks selliseid asju juhtub; iseenesest oleks aeg sel kroonikal läbi minna uuest trükist ning loodetavasti saaks seal need vead parandatud.
Kokkuvõttes väga huvitav ning ilmekas tekst, mis kirjeldab väga hästi Liivimaa kannatusi 16. sajandi keskpaigas.
Postitasin arvustuse algselt enda blogis.
Krooniku silmade all olid seega toimumas suured sündmused. Nende sündmuste kirjeldamisel on tihti tegu “pärusvaenlase” ehk moskoviidi loomuse kirjeldustega, sest oli see ju Moskva suurvürst, kes otsustas pea viis kümnendit kestnud rahuaja lõpetada ning rünnata Liivimaad. Liivimaa enda poolel oli aga samuti vigu tehtud: nendeks võib lugeda nii Tartu saadikute kergemeelsust kui ka Ordu ja Riia tülisid, mis ei soodustanud vägede koondumist Liivimaa kaitseks. Nii jäeti Tartu täiesti üksi kui Ordul oli vähemalt teoreetiline võimalus seda linna ja territooriumi aidata kaitsta. Renneri sõnades toimuvad need sündmused vägagi vahvasti, sest ta on teksti pannud sisse mitmeid kirju, mis valitsejad omavahel vahetasid, ning ka muidu ei kohku kirjeldamast omade puudujääke ning lüüasaamisi. Nendest valitsejate vahelistest kirjadest arusaamine on vahepeal küll keeruline aga mõne korra lugemisega saab ikka hakkama.
Selle raamatu kõige halvem külg ongi vast kujundus. Kuigi on tunne, et taheti olla võimalikult originaalilähedased, siis võiks arvestada ka seda, et praegusel ajal peaks olema kujundamine märkimisväärselt lihtsam protsess kui 16. sajandil. Seega oleks võinud kirjad eraldada muust tekstist, liigendada neid kuidagi ja üldiselt muuta teksti loetavamaks. Mingil põhjusel kordub ka üks lehekülg raamatu vasakul poolel kaks korda. Neid asju nähes on kahju tõlkija Ivar Leimuse tööst, sest tema pani selle alla kindlasti tunduvalt rohkem mõttetööd kui kujundaja, kuigi võib-olla läks midagi muud sassi (vale fail trükki?). Aga eks selliseid asju juhtub; iseenesest oleks aeg sel kroonikal läbi minna uuest trükist ning loodetavasti saaks seal need vead parandatud.
Kokkuvõttes väga huvitav ning ilmekas tekst, mis kirjeldab väga hästi Liivimaa kannatusi 16. sajandi keskpaigas.
Postitasin arvustuse algselt enda blogis.
Displaying 1 of 1 review