What do you think?
Rate this book
Magushapu
See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari.
*
Paljud ütlesid – armastan Eestimaad, aga vihkan Eesti riiki, armastan inimkonda, aga vihkan inimesi, armastan raha, aga vihkan rikkaid, teised ütlesid, mul on ükskõik, kolmandad – tõmban lihtsalt minema, olen maailmakodanik, elu on elamiseks, mitte raiskamiseks, milleks kannatada külmas Eesti vihmas, sügispimeduses, mujal paistab kogu aeg päike, lõpetan sandikopikate teenimise, aitab taatide vihakõnest, poliitikute kukekõnnist, eliidi teeseldud tagasihoidlikkusest, maailmas oodatakse avasüli au pair´e, siniseid põhjamaa silmi, noored kehad on igal pool hinnas, tol korral vastasin, minge, aga immigrandi-staatus kestab samuti igavesti, ei muutu elu lõpuni millekski muuks...
*
Ja nii rassisingi rõõmsalt väikeses Vietnami restoranis.
Omanik nägi välja nagu vana merekaru, kes on pardalt maha loksunud, purjuspäi laevast maha jäänud, üle reelingu kukkunud või midagi sellesarnast, jõi ta korralikult, alustas sageli juba hommikul, selle kohta püsis ta hästi jalul, kuigi kõikus natuke nagu tormi käes, ma ei tea, mis seos tal üldse Vietnamiga oli, ta oli ühtlasi restorani peakokk ja mina aitasin teda, olgem ausad, ta teadis tegelikult toidutegemisest mõndagi, igatahes rohkem kui mina, aga ta oleks pidanud tihedamini ajalehti lugema, siis oleks talle pärale jõudnud, et maailma keemiatööstus uhab vinge vaardiga, saja aastaga on keemikud hügieeni vallas kanna kõvasti maha saanud, Hans Schwarzkopf oli leiutanud šampooni, olin seda meelt, et meie peakokal oleks viimane aeg selle leiutisega tutvust teha.
*
Meile sadas selga brunch´i sööjate ja varajaste lõunatajate taldrikulaviin, kõik varises ja kõmises, põiklesime ründavate klaasimägede ja taldrikujõgede vahel, võitlesime veerevate kausikeste, ümber kukkuvate tassidega, andsime tõelise lahingu, selg kangestus, tassisin reste, sortisin nuge ja kahvleid, ladusin taldrikuid hoidjatesse, tubli, karjus mees üle kolina, nii juba läheb, sulle jääb kõik hästi meelde, olid sul geograafia ja mata koolis viied, ei, koolis olin täielik tainas, karjusin vastu, koolis mulle õppida ei meeldinud, õppima hakkasin alles pärast kooliaega nagu paljud poisid, mees naeris, õhtu lõpuks tahad kõik crema catalana topsid vastu seina puruks visata, kuidas nii, kõik nõudepesijad vihkavad crème brûlée kausse, varsti saad aru, miks, ma pole kohanud ühtegi nõudepesijat, kes armastaks brüleekausse kraapida või nuge ja kahvleid sorteerida, ütles ta.
Sverre Lasn (s 1968) on Eesti autor, kelle eelmine romaan „Risti vägi“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel II koha.
*
Paljud ütlesid – armastan Eestimaad, aga vihkan Eesti riiki, armastan inimkonda, aga vihkan inimesi, armastan raha, aga vihkan rikkaid, teised ütlesid, mul on ükskõik, kolmandad – tõmban lihtsalt minema, olen maailmakodanik, elu on elamiseks, mitte raiskamiseks, milleks kannatada külmas Eesti vihmas, sügispimeduses, mujal paistab kogu aeg päike, lõpetan sandikopikate teenimise, aitab taatide vihakõnest, poliitikute kukekõnnist, eliidi teeseldud tagasihoidlikkusest, maailmas oodatakse avasüli au pair´e, siniseid põhjamaa silmi, noored kehad on igal pool hinnas, tol korral vastasin, minge, aga immigrandi-staatus kestab samuti igavesti, ei muutu elu lõpuni millekski muuks...
*
Ja nii rassisingi rõõmsalt väikeses Vietnami restoranis.
Omanik nägi välja nagu vana merekaru, kes on pardalt maha loksunud, purjuspäi laevast maha jäänud, üle reelingu kukkunud või midagi sellesarnast, jõi ta korralikult, alustas sageli juba hommikul, selle kohta püsis ta hästi jalul, kuigi kõikus natuke nagu tormi käes, ma ei tea, mis seos tal üldse Vietnamiga oli, ta oli ühtlasi restorani peakokk ja mina aitasin teda, olgem ausad, ta teadis tegelikult toidutegemisest mõndagi, igatahes rohkem kui mina, aga ta oleks pidanud tihedamini ajalehti lugema, siis oleks talle pärale jõudnud, et maailma keemiatööstus uhab vinge vaardiga, saja aastaga on keemikud hügieeni vallas kanna kõvasti maha saanud, Hans Schwarzkopf oli leiutanud šampooni, olin seda meelt, et meie peakokal oleks viimane aeg selle leiutisega tutvust teha.
*
Meile sadas selga brunch´i sööjate ja varajaste lõunatajate taldrikulaviin, kõik varises ja kõmises, põiklesime ründavate klaasimägede ja taldrikujõgede vahel, võitlesime veerevate kausikeste, ümber kukkuvate tassidega, andsime tõelise lahingu, selg kangestus, tassisin reste, sortisin nuge ja kahvleid, ladusin taldrikuid hoidjatesse, tubli, karjus mees üle kolina, nii juba läheb, sulle jääb kõik hästi meelde, olid sul geograafia ja mata koolis viied, ei, koolis olin täielik tainas, karjusin vastu, koolis mulle õppida ei meeldinud, õppima hakkasin alles pärast kooliaega nagu paljud poisid, mees naeris, õhtu lõpuks tahad kõik crema catalana topsid vastu seina puruks visata, kuidas nii, kõik nõudepesijad vihkavad crème brûlée kausse, varsti saad aru, miks, ma pole kohanud ühtegi nõudepesijat, kes armastaks brüleekausse kraapida või nuge ja kahvleid sorteerida, ütles ta.
Sverre Lasn (s 1968) on Eesti autor, kelle eelmine romaan „Risti vägi“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel II koha.
180 pages, Paperback
Published January 1, 2023
1 person is currently reading
11 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
October 15, 2023
Kui siin juba veidrate raamatute lugemiseks läks...
See raamat, tundub mulle, võiks nii mõnelegi lugejale meeldida... kui nad selle üles leiaksid. Isekirjastaja (vist) ja võrdlemisi tundmatu (vabandan, kui eksin) autori kombo ei suuda püünele trügides suurte tegijatega konkureerida, nagu ikka.
Tutvustus:
"See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari."
Niimoodi lugedes võib veidi kuivalt mõjuda, aga tegelikult on tekst muhedalt sõnakas, kohati ninakas, kujundirikas, tõsi, ka loetelulembene, mis vahel võib lugejat väsitada, mulle seekord passis. Kes seksi pelgavad, siis igaks juhuks mainin, et selle esinemissagedus võrreldes muude seikadega on suurem raamatu alguses, hiljem, kinnitan, väheneb.
Õrnalt meenutab ühe teise kokapoisi mõne aasta eest ilmunud "Köögikuratit". Meeldis siis ja meeldib nüüdki, et sellised raamatud annavad meile võimaluse heita pilk ühele ametile, mis muidu nii "kaadritagune". Ikka säravad ju vaid üksikud staarkokad, keda näeme meedias alati sirgeselgselt, roosa ja rõõsa olemisega, aga proosaline argipäev jääb meil varju.
PS. Terve Eestimaa vohmib aina Caesari salatit süüa, aga kurja küll, õigesti ei saa ega saa kirjutatud. Kuigi jah, mingite nimede ja kaubamärkidega olidki siin lood kohati keerulised.
PPS. Sauteri näol rullub me ees põgusalt lahti ka kirjaniku argipäev, oleks võinud pikemaltki.
See raamat, tundub mulle, võiks nii mõnelegi lugejale meeldida... kui nad selle üles leiaksid. Isekirjastaja (vist) ja võrdlemisi tundmatu (vabandan, kui eksin) autori kombo ei suuda püünele trügides suurte tegijatega konkureerida, nagu ikka.
Tutvustus:
"See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari."
Niimoodi lugedes võib veidi kuivalt mõjuda, aga tegelikult on tekst muhedalt sõnakas, kohati ninakas, kujundirikas, tõsi, ka loetelulembene, mis vahel võib lugejat väsitada, mulle seekord passis. Kes seksi pelgavad, siis igaks juhuks mainin, et selle esinemissagedus võrreldes muude seikadega on suurem raamatu alguses, hiljem, kinnitan, väheneb.
Õrnalt meenutab ühe teise kokapoisi mõne aasta eest ilmunud "Köögikuratit". Meeldis siis ja meeldib nüüdki, et sellised raamatud annavad meile võimaluse heita pilk ühele ametile, mis muidu nii "kaadritagune". Ikka säravad ju vaid üksikud staarkokad, keda näeme meedias alati sirgeselgselt, roosa ja rõõsa olemisega, aga proosaline argipäev jääb meil varju.
PS. Terve Eestimaa vohmib aina Caesari salatit süüa, aga kurja küll, õigesti ei saa ega saa kirjutatud. Kuigi jah, mingite nimede ja kaubamärkidega olidki siin lood kohati keerulised.
PPS. Sauteri näol rullub me ees põgusalt lahti ka kirjaniku argipäev, oleks võinud pikemaltki.
Displaying 1 of 1 review