Suurlinna Innovaatiline Kool on õppeasutus, millest räägitakse legende. Siin olevat parimad õpilased, pedagoogid lahkuvat siit vaid jalad ees ning šarmantse koolidirektori värvikas isiksus olla suurem kui elu. Mõni ime siis, et sinna tööle asudes heliseb kolkakohast pärit Ulrika hing puhtast vaimustusest! Selles õppeasutuses ei ole kohta vanameelsetele ning naises kohub uhkus ja rõõm kuuluda teerajajate sekka. Kui ta tajub oma uutes kolleegides rahulolematust ja hirmu, näib see talle esiotsa täiesti arusaamatu. Kuid ega pedagoogki ainult vaimutoidust ela … Hing ihkab ka tunda armastust ja ihu kirglisi elamusi. Nii leiab Ulrika end tutvumissaitidelt globaalset kavaleriküllust avastamast. Elumerelainetel hoogsalt sõudes ja kooli juhtkonna aina uute „rangelt soovituslike“ innovaatiliste projektide tuules lenneldes kaovad ööd ja päevad kosmilise kiirusega. Peagi on õpetajanna sunnitud oma uuendusmeelsuse ja väärtused ümber mõtestama ning tõdema, et ka parimatest parimate seas näikse mõni olevat parem kui teised. „Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis“ on vaimukas paroodia ühe suurlinna innovaatilise kooli telgitagustes toimuvast ja väljakutsetest, mida esitab kaasaotsing elu küpsetes aastates.
Ulrika seikluste kohta ühes "eliitkoolis" tahaks kasutada meie filmiklassika üht kuulsamat tsitaati: "Einoh, kui Te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali." Aga kahjuks tean, et kui ma loeks raamatust "Kassikuld" nii mõnegi lõigu või peatüki ette, siis mitmed mu kunagised kursakaaslased või hilisemad kolleegid ütleks kohe, et see on ju nende elust maha kirjutatud stseen.
Muidugi on autor keeranud kunstilise võttena paar (mõnes kohas ehk isegi paarkümmend) vinti mõnuga peale ning ka raamatututvustus ütleb selgelt, et tegemist on paroodiaga. Aga samas tuleb endale tunnistada, et oma õpetajakarjääri jooksul olen tegelikult kuulnud veel ajuvabamaid lugusid meie haridusasutustes toimuvast ja inimestest, kes neid juhivad (kummalisel kombel on need peaasjalikult puudutanud just "eliitkoole" ja Ida-Virumaa koole).
Kahjuks piirdus"Kassikulla" kui raamatu väärtus minu jaoks peaasjalikult mõne naeruturtsatuse ja hinge tekkinud tänutundega, et mul on õnnestunud koolides töötada kõik need aastad nõnda toredate ja toetavate kolleegide keskel. Mõni päev enne esimese veerandi lõppu ja keset suuri sügistorme oli see tõele au andes täiesti piisav, mis Ulrika seiklustest kaasa võtta.
Olles pisut rohkem kursis koolide nn "köögipoolega", siis on raamatus omajagu tõeteri ja irooniat sees tänapäeva koolielu ja õpetajatöö kohta. Täpselt nii ongi! Sama arvab mulle seda raamatut soovitanud endine õpetaja. Samas häiris väga autori keelekasutus ja stiil, ei olnud üldse minu maitse! Tundus, et kõigi ümbritsevate inimeste kohta oli vaja alati esmalt välja tuua (ja raamatu jooksul korduvalt samade inimeste kohta) tema välimus ja kehamõõdud, mitte aga tema eriala, oskused, isikuomadused vms. Lisaks ei haakunud minu jaoks piisavalt sujuvalt peategelase meheotsingud jooksva kooliteemaga, olid kuidagi liiga jõuliselt muu tegevuse vahele hakitud.
Maakooli õpetaja Ulrika otsustab minna suurlinna innovatsioonilise kooli õpetajaks. Ta on entusiasmi täis, kuid põrkub vastu ignorantsuse seina: kolleegid ei tervita uut töökaaslast erilise vaimustusega. Peagi selgub, et innovaatilisel koolil on õpetajatele väga suured nõudmised. Õpetajad lähevad nõudmistega kaasa, sest vastasel korral ootab neid vallandamine. Mida rohkem lugeda, seda selgemini tuleb välja, et ainuke nn normaalne inimene on Ulrika ise, kõik teised on mingid veidrikud. Ulrika suhtumine teistesse tuleb välja ka kolleegide kirjeldustest: munapea, kopsakas jms. Ulrikal on loomulikult ka eraelu, tegelikult see algul puudub, kuid siis otsustab ta hakata tutvumisportaali kaudu endale meest otsima. Otse loomulikult satuvad Ulrika teele kõik veidrikud ja napakad mehed. Isegi kui algul tundub mõni normaalne, siis peagi selgub, et see nii ei ole. Nagu algus viitab, on siiski olemas Lars, kes Ulrikale sobib. Kahju küll, aga tõenäosus, et ma loen ka järge, on väga väike.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Plusspunktid ideaalse pildi ja pealkirja eest, sest kõik pole kuld, mis hiilgab. Paroodia ja komöödia koha pealt väga hea, nalja sai. Kahjuks aga oli see veidi liiga sürr, kui oleks natukene reaalsem, oleks võinud seda kõike lausa uskuda ning see oleks suured boonused raamatule toonud. Tundub, et kirjanik on neid seiklusi oma eluga kokku põiminud ning tema meheotsingud internetis on olnud kriipid ja ka koomilised. Kõik, kes natukenegi on internetis üritanud võõraste inimestega suhelda, mõistavad ilmselt väga hästi millised ainulaadsed isiksused on sinna kokku kogunenud.
Kui peaksin ühesõnaliselt kirjeldama, siis kargas pähe sõna kontoriromaan. Kuigi tegevus toimub koolis, on kõikides ettevõtetes oma sisekultuur ja väliskuvand. Retoorika, kuidas peaks käituma, millised on ootused ja kuidas näeb välja reaalsus ja sellega hakkamasaamine. Vahelduseks kooli elule oli ka veidi kohtinguvaibi, mida oleks võinud palju rohkem arendada.
Kuigi väljamõeldis ja parodiseeriv, läks see lugu mulle hinge, ise õpetaja olles. See näitab väga hästi kui jaburaks võib haridussüsteemis minna, et olla uuenduslikud. Raamatus tuli suurepäraselt välja kui väga mõjutavad inimest suhted kolleegidega. Jääb vaid kinnitus, et kala mädaneb ikka peast. Minu arust raamatut veidi rikkus peategelase suhteotsingud.
No on alles hea raamat! Nii kade lausa, väga hea kiirelt voolav ja endaga kaasahaarav tekst, mistõttu lugesin kahe istumisega läbi! Kasutab muhedaid murdesõnu siin-seal, keerab mõnuga üle vindi, on haavatav ja nii "päris" inimene see peategelane, et kohe tahad teada, mis tast saab! VEEL VEEL VEEL!
Raamat tekitas minus kahetisi tundeid - eliitkooliteema on huvitav, aga tunne oli nagu loeks kollast ajakirjandust. Ilmselt õpetajad ehk suhestuks sellega rohkem. Segaseks jäi kooli ja Tinderi teema ühendamine. Kaanekujundus super.