Varjukeha

by Mirjam Parve

Mirjam Parve debüütkogu “varjukeha" moodustab temaatiliselt ühtlase kogu, mida läbivateks joonteks on pidevalt kuskilt servast hargneva või hajuva enesesamasuse küsimused, elutunne, mis mõnikord on tühja kraanikausi või lössis rehvi kujuline, aga üritab siiski otsida usku inimlikkusesse eneses ja maailmas, ja lootus, et ka vaikse häälega öeldu võib vajalik olla.
Algupäraste tekstidega on dialoogis tõlked ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest.

Genres: Poetry

95 pages, Paperback

Published September 1, 2023

Reviews

[Kaarel Aadli]

Väga keeruline, jaa-jaa…

Ega vist ei jäägi muud üle, kui öelda, et Mirjami luule on mind enim puudutanud luule. Üldiselt pole varem tundnud neid tundeid, mis mind seda kogu lugedes valdasid. Iga kord, kui silme ette võtsin, juba tundsin kuidas luuüdi mu kontidest välja hakatakse imema ja sinna poeesiat asemele pannakse: rahulikult, järjepidevalt, sundimatult.

Kõik.

[Hanna Stiina Kangur]

Mulle tundub, et “Varjukehas” peitub parim luule, mida seni sel aastal olen lugenud (Dante, Carsoni ja Sikeni kõrval — heas seltsis). Egas muud kui soovitan palavalt <3.

[Hanneleele]

Ma ei ole kunagi varem nii palju hüatsintidest mõelnud.

[lisete]

see kogu jõudis hirmuäratavalt lähedale. mu ihurakud polegi end veel niiviisi tundnud..

”saladusi räägivad ainult / sõrmed”

[Gregor Kulla]

eladki ju kogu elu kukkuva tiibklaveri all

[hella]

soe peopesa külmal nahal. jooksed läbi närvirakkude jooksed närvi- /
rakkudena enda pehme pinna all, tuled pinnale sulad pinnaks, /
seisad enese avali uksel, ustel, akendel, kõõlud nagu laps üle /
haljendava aia värava sirutades tulijale käed vastu.

[Eva-Stina]

ilu õhkub isegi kogu pealt nopitud lemmikridadest kokkupandult:

ei või veel alustada siivsat vestlust
aga ilu on suveräänne
õhtusel majaseinal

mina maniakaalselt riisun
söön sireliõisi ja palun elamisjulgust
südamest kostab kiiss-kooss

ja sügisöhe sööstev supikulp kuuna mustjas taevas
aga ainult mõttes
ma olen mõistlik tüdruk

millal ma ükskord lakkan
puude ilu isiklikult võtmast
kõik ongi kogu aeg võimatuse piiri peal

kuigi lugemislambid enam ei sütti
kõnnin pimedas raamatukogus
panen oma laternas põlema
peotäis igatsusi olemata elude järele

vastasmaja punane plekk-katus tõmbub helesiniseks
see sobib nii kuidagi väga hästi

[Rebekka]

Mirjam Parve oskab ebareaalselt hästi kirjutada, lihtsalt i-me-li-ne.

“Kui ta nartsissivälude tuhattuulise seeliku välkudes
ülepeakaela mäest alla me süngesse orgu tormaks,
me ju pimedaks jääksime.”

[Leelo]

loen iseendale jäetud kirju
miks ma alati usun
et suudan end
välja mõtelda
et suudan end
kõigest välja mõtelda
lk 7

lähenedes kolmekümnendale eluaastale
tunnen end lõpuks esimest korda
kuuluvat
noorte naiste hulka
lk 21

kõik mis ma teen on imitatsioon.
kõik mis mulle rõõmu teeb on
õnnestunud imitatsioon. peaaegu
nagu päris inimene! peaaegu nagu
päris luuletus.
lk 71

[Meribel Leppik]

ma vist mõistsin rohkem kui ootasin, et mõistan. oli kodune ja lähedane ja õige. jõudis kohale ja pani tundma nagu õige raamat teeb.

[darja]

aa kui õige oli seda lugeda nendel soojadel hubastel paevadel paikese kaes, nuud vist selle raamatu lõpetamisega lähevad ka soojad ilmad ulehomme lubab 2 kraadi… jalle

[Oskar]

Hea segu erinevatest katsetustest. Kuigi sõna katsetus võib kõlada nii, nagu autor alles alustaks, ent Parve sõnad mõjuvad põhjalikult läbi tunnetatuna.

Siin tekstides on kohati nii meeldiv otsing, mida on hea rahustav jälgida, sest vahel tundub, et ma olen olnud samas kohas – võib-olla isegi praegu. Ühesõnaga – kõnetab. Nii tore.

Ja võime kõik nõustuda, et vanaemad on kallid ja täiesti erakordsed inimesed.

[Maris]

Minu jaoks sellise vihmase ilma luulekogu, kus sajab ja näitab päikest vaheldumisi. Võtab rännakule kaasa, kus päikese käes sätendab muru, kusagil kaugel on õrn vikerkaar ja uue sajupahvaku saabudes loobud vihmavarju otsimast. 

"...ja ometi on kõik alles ometi kõik alles on"

[Diana]

Imeilus raamat!!! Aitäh, Mirjam!

[Marta Grünvald]

Inimene mulle pole naadist ülem
aga vanaema, teate, on.

[Geret]

mõttes tirin juhtmeid ja tapeeti seinast
võib-olla löön isegi jalaga täiesti süütut sohvapatja
lükkan ümber need riiulid, mis olid ennegi pitoreskselt viltu
aga ainult mõttes
ma ei viitsiks pärast koristada
ma olen mõistlik tüdruk
ja laisk
ja kuradima väsinud

(33)

[Pille-Riin]

see jõudis minuni kuidagi eriti õigel ajal

[Kitty]

mulle meeldis, kuigi need tõlked oleksid võinud olemata ka olla, need mind ei kõnetanud kuigivõrd. aga muidu, noh, mis sa luulet, teise inimese südameverd, ikka arvustad. väga ilusaid kujundeid igatahes oli. ohtralt hüatsinte ja süda, mis sõbra majast möödudes saba liputab ja pai ootab.

[Sirly-Ann Meriküll]

Imeilus! Neid luueletusi lugedes on tunne, nagu liugleks tasa üle vaikselt sillerdava järvevee, ohakaõis hambus — selline maailmatunnetus õhkab sest raamatust. :)

[Elisa-Johanna Liiv]

Ma ei ole erapooletu, aga krt kui hea kogu!

[Joosep]

kõik see oli nii arbitraarne
mingid suvalised helid häälitsused
juhtumisi moodustasid eesti keele
leksikasse kuuluvaid kooslusi

[Katri-Helena Allas]

Ma ei hakka teesklema, et suudan luulet mõista, veel enam, seda arvustada, loem seda ju nii vähe. Aga see teos oli nii ilus ja kõnetav.

[Helena]

nii vahe ja õrn, oma õrnusega aga sisendusjõuline ja tugev. see kogu kõnetab täielikult ja kaitseb „maailma kuradi maailmasuse seest”!

[Kristel Rebane]

Oli keni hetki. Tõlked häirisid. Sogasid süvenemist autori omailma.