Suur ja sügav armastusromaan „Viimse hingetõmbeni“ on Eesti menukirjaniku Helene Mossi kolmas lugu, mis kaasab lugejad Kuressaares armukolmnurka, kus armastus ei tunnista mitte üksnes loo peategelaste vanusevahet, vaid ka isa ja poja vahelist sugulussuhet. Küsimus, kui võimalik või võimatu on püsida Mariel truu naisena armastatud vähihaige abikaasa kõrval tema viimse hingetõmbeni, võideldes samaaegselt vastu viimase poja tugevale tahtele saada kasuema enda omaks, leiab Helenele omaselt ootamatu vastuse.
Raamat oli esimesest peatükist juba kaasahaarav, aga mida edasi läks, seda kurvemaks Marie ja Georgi muutus. Minu jaoks on kord juba nii, et kui Helene raamatud kätte võttan, siis ei saa enne pidama, kui lõpuni loen ja nii läks ka selle raamatuga.
Kahtlustan, et autor on 40+, kuna 20-30-aastased kasutasid kohati liiga vanamoodsaid väljendeid ja üleüldse oli kõnepruuk nagu 90ndate täiskasvanutel. Paljude kirjanike raskus on see.
Näpuvigu oli ka, raamatu peale natuke liiga palju.
Üldiselt meeldiv lugemine. Tuletas meelde hetkes elamist ja ümbritsevate väärtustamist.
Ma ei tea, mis autori fenomeniks on, et ta on pannud mind kõiki enda raamatuid lugema. Antud raamatu puhul tundsin suurt sarnasust eelnevatega. Kui esialgu kurvastasin, et autor ütles, et tegemist on tema viimase raamatuga, siis nüüd tunnen, et ehk nüüd ongi õige aeg.
Selle kirjaniku teostega tundub mul olevat huvitav suhe. "Cougar" on muidugi lugemata, ei välista, et sellegi mõnel eluhetkel kätte võtan, kuid üldiselt kipub olema nii - raamatu temaatika paelub, lugedes mõtlen, miks ma seda küll teen, kuid järgmist teost nähes haarab käsi jälle selle järele. Uudishimu? Masohhism? Mingi lahendamata jäänud kompleks? Mida iganes, kuid see raamat isegi üllatas meeldivalt. Peateema on taas see, mis juba eelmisest romaanist tuttav - küpse naise ja noore mehe vahel tärkavad tunded. Ainult sel korral on asi veelgi keerulisem, sest noor mees armub oma isa abikaasasse ja peagi selgub, et isa on raskesti haige. Au autorile, et romaan lahenes just nii, nagu ta lahenes. Kohati läks mul lugemine küll igavaks ja osad pikad kirjeldused jätsin vahele. Samas ei saa öelda, et teema poleks südamesoppe liigutanud. Ja mulle meeldib autori eessõna selle kohta, miks ta kõiki neid raamatuid kirjutab. Pärast selle põhjuse teadasaamist eelmisena loetud raamatu lõpus suudan ka kõiki neid teoseid veidi teise pilguga vaadata.