What do you think?
Rate this book
Minu... #169
Minu Malaisia. Kanavarbad ja kotijook
Panustades kahekümneviieselt täispangale, satun justkui teisele planeedile. Maandun kriiskavalt kirevas Malaisias – rasside, kultuuride ja usundite sulatusahjus. Minu esimeseks koduks saab islamiriigi metropol Kuala Lumpur.
Asudes tööle iluettevõttesse, mille asutaja tahab ehitada ilukummardajate sekti, ümbritsevad mind tööl üksnes kaunid hiinlannad. Värban Eestisse jäänud tüdruksõbra endale kolleegiks, kuid enne veel, kui ta kohale jõuab, saab mulle saatuslikuks kohtumine neiuga, kes röövib mu südame, ja nii leian end armukolmnurgast.
Pärast üles-alla tõusu karjääriredelil jõuan malaislannast elukaaslasega tagasi kodusesse Eestisse – meie rollid on nüüd vahetunud ja ühtäkki näen kõike endale tuttavat uuest perspektiivist.
Siin võikski mu lugu õnnelikult lõppeda, kuid tegelikult on pool sellest alles ees, sest pärast paari vaheaastat naasen Malaisiasse ja mu seiklused saavad sisse uue hoo, uues kuues. Seekord on kõik teisiti. Alustan taas nullist, proovin kätt suures meediaäris ja pakun kodu Kagu-Aasiat avastama tulnud seiklejatele.
Asudes tööle iluettevõttesse, mille asutaja tahab ehitada ilukummardajate sekti, ümbritsevad mind tööl üksnes kaunid hiinlannad. Värban Eestisse jäänud tüdruksõbra endale kolleegiks, kuid enne veel, kui ta kohale jõuab, saab mulle saatuslikuks kohtumine neiuga, kes röövib mu südame, ja nii leian end armukolmnurgast.
Pärast üles-alla tõusu karjääriredelil jõuan malaislannast elukaaslasega tagasi kodusesse Eestisse – meie rollid on nüüd vahetunud ja ühtäkki näen kõike endale tuttavat uuest perspektiivist.
Siin võikski mu lugu õnnelikult lõppeda, kuid tegelikult on pool sellest alles ees, sest pärast paari vaheaastat naasen Malaisiasse ja mu seiklused saavad sisse uue hoo, uues kuues. Seekord on kõik teisiti. Alustan taas nullist, proovin kätt suures meediaäris ja pakun kodu Kagu-Aasiat avastama tulnud seiklejatele.
192 pages, Paperback
Published October 30, 2023
1 person is currently reading
24 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
November 3, 2023
“Minu Malaisia” on positiivsusest pakatav ja sama värvikirev nagu selle kaaski.
Mulle väga meeldis, kuidas raamat oli jagatud kolme osasse ja kõik oli üheselt arusaadav, mis aastatel mingid sündmused toimusid. Cristo kirjutab siin raamatus nii oma tööst kui ka isiklikust elust. Lugeja saab põhjalikumalt tuttavaks Kuala Lumpuri metropoliga ning põgusamalt ka teiste Malaisia piirkondadega. Hõrgud (ja kohati ka vähem ahvatlevamad) toidukirjeldused on igaljuhul põnevad lugeda ning annavad aimu riigi mitmekesisusest. Sekka muidugi ka kohalike töökultuurist, arhitektuurist ja loodusest. Omapärane oli lugeda ka Cristo kaaslase, Malaisiast pärit Maria, kogemustest siin Eestis.
“Vahel emaga Skype’is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!”
Mulle väga meeldis, kuidas raamat oli jagatud kolme osasse ja kõik oli üheselt arusaadav, mis aastatel mingid sündmused toimusid. Cristo kirjutab siin raamatus nii oma tööst kui ka isiklikust elust. Lugeja saab põhjalikumalt tuttavaks Kuala Lumpuri metropoliga ning põgusamalt ka teiste Malaisia piirkondadega. Hõrgud (ja kohati ka vähem ahvatlevamad) toidukirjeldused on igaljuhul põnevad lugeda ning annavad aimu riigi mitmekesisusest. Sekka muidugi ka kohalike töökultuurist, arhitektuurist ja loodusest. Omapärane oli lugeda ka Cristo kaaslase, Malaisiast pärit Maria, kogemustest siin Eestis.
“Vahel emaga Skype’is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!”
January 7, 2024
✨Aitäh raamatu eest, Petrone Print!✨
•
See oli täitsa tore raamat ja üldse ei tasu ennast häirida lasta, et ma sellele “ainult” 3* panin. Tegelikult oli see kiire lugu (lugesin ühe päevaga läbi) sellest, kuidas autor ühel päeval oma asjad kokku pakkis, Malaisiasse kolis ja seal ennast üles töötas.
Mulle meeldis, et raamat oli jagatud osadeks ja seega ei tekkinud kordagi küsimust, et oot-oot, millal ja mitu korda ta seal käis ja kõik see, mis mind mõnikord mõne Minu-sarja raamatu juures häirinud on.
Mis oli eriti põnev, oli see, kuidas malaisialanna kirjeldab hoopis Eestit 😀
Raamatus on ka palju vaatamisväärsuste soovitusi, et kui plaanis Malaisiasse minna, siis tasub ehk see raamat läbi lugeda.
•
See oli täitsa tore raamat ja üldse ei tasu ennast häirida lasta, et ma sellele “ainult” 3* panin. Tegelikult oli see kiire lugu (lugesin ühe päevaga läbi) sellest, kuidas autor ühel päeval oma asjad kokku pakkis, Malaisiasse kolis ja seal ennast üles töötas.
Mulle meeldis, et raamat oli jagatud osadeks ja seega ei tekkinud kordagi küsimust, et oot-oot, millal ja mitu korda ta seal käis ja kõik see, mis mind mõnikord mõne Minu-sarja raamatu juures häirinud on.
Mis oli eriti põnev, oli see, kuidas malaisialanna kirjeldab hoopis Eestit 😀
Raamatus on ka palju vaatamisväärsuste soovitusi, et kui plaanis Malaisiasse minna, siis tasub ehk see raamat läbi lugeda.
November 27, 2023
Kuigi ma väga nautisin raamatu lugemist, selle tekst oli väga sujuv ja haakuv, siiski ma tundsin, et ma ei loe Malaisiast endast justkui eriti palju. Cristo asus Malaisiasse tööle ning kirjeldas rohkelt seiklustest töörinde ümber, kaasa arvatud sellele eelnev ja vahepealne, veel eestis olles asjade paika loksumine ja kõik muu selline. Kogu Malaisias olek oli pigem Kuala Lumpuris ning enamik jutt ringles tööst ja tornmajadest. Pikalt jäi mulle mulje, et Cristo ainult seal oma aja veetiski, välja arvatud see üks reis maagilisele saarele, mis lõpuks enam nii maagiline polnudki, sest keegi varastas tal tossud ära. Kuid saare külastusega tuli mulle endale meenutused Taimaa saartel viibitud ajast, kus rannaliiv on valge kui lumi ja vesi nii soe, kuid andis mõnusat kosutust kuuma päikese eest.
Alles lõpus tõi Cristo lühidalt välja ka muud reisid Malaisias, mida ma väga ootasin
Alles lõpus tõi Cristo lühidalt välja ka muud reisid Malaisias, mida ma väga ootasin
December 26, 2023
Väga konkreetne ja asjalikult kirjutatud raamat.
January 11, 2024
Lihtne lugemine, mis tekitab isu Aasia toite järgi. Malaisia inimestest ja pealinna väljasest riigist oleks küll võimalik olnud rohkem rääkida, aga kindlasti tean nüüd, missugune atmosfäär Kuala Lumpuris ootab. Soovitan Minu Malaisia inimestele, kes Kuala Lumpurisse tahavad minna, või "digital nomad"i elust rohkem teada saada (Kuigi Cristo alguses kindlasti seda pole, siis raamatu jooksul muutub elustiil selliseks).
December 1, 2023
Minu sarja kohta suht hea lugemine. Ühe õhtu raamat.
November 25, 2023
Raamat on kaanele vastav. Kaas on kirev ja sisu on huvitav. Raamat on hästi kirjutatud ja lugemine läheb ladusalt. Eks pole ka lehekülgi ülipalju, kuid siiski vabalt päev kuni paar võttev lugemine.
Ühe asja kallal siiski nurisen. Pildid. Kus on pilt tollest kotijoogist, mis ka pealkirjas mainitud on? See oleks võinud ka raamatus olla minusuguste jaoks, kes ei tea sellest tavalisest asjast Malaisias midagi 🤭. Okei, autori Instagramist leidsin ka selle pildi, kuid võiks siiski raamatus olemas olla.
Ühe asja kallal siiski nurisen. Pildid. Kus on pilt tollest kotijoogist, mis ka pealkirjas mainitud on? See oleks võinud ka raamatus olla minusuguste jaoks, kes ei tea sellest tavalisest asjast Malaisias midagi 🤭. Okei, autori Instagramist leidsin ka selle pildi, kuid võiks siiski raamatus olemas olla.
March 3, 2024
Jätkan projekti "rändamine paberil", et raha ja loodust kokku hoida ja mitte mingitesse kohutavatesse pommiaukudesse reisida ilma olulise põhjuseta. Jõudsin järeldusele, et Malaisia võib rahumeeli vahele jätta.
Märkmeid noore autori karjäärist ja elust kaugel maal. Lühike lugemine. Rõhuga tema isiklikule elule ja päevikule, kuid sain ka mõningaid üldkultuurilisi noppeid.
Graafik on suhteline, kui reedel on usklikel vaja hullult palvetada, siis tulevad ametnikud vabalt tund aega hiljem tööle. Isegi kui sul on kokku lepitud kalendrijärgne kohtumine.
Sotsiaalne töökoht. Kombluspolitsei katab kinos erootilised stseenid paberiga. Kuulda on vaid hääli.
Brittide ülemvõimust on maha jäetud mälestuseks rool ja liiklus valel pool.
Väikesed sisalikud on igal pool pragudes, seinas, laes ja soolatopsi taga. Öösel matsutavad kusagil nurgas ja häirivad und.
Paaritunnine teekond kontorisse. Ja siis tõenäoliselt ka tagasi. Suure maa skaalad.
Siseruumid ja rongid-bussid on tugevalt ACga jahutatud, õues on aga lämbe palav.
Kaardimakset ei aktsepteerita, vahetusraha bussijuhile ei usaldata, vaid sõitjad peavad omavahel vahetusraha vahetama.
Juua ja suppi antakse, mitte plastiktopsis, vaid kotis. Sealt ka pealkiri.
Märkmeid noore autori karjäärist ja elust kaugel maal. Lühike lugemine. Rõhuga tema isiklikule elule ja päevikule, kuid sain ka mõningaid üldkultuurilisi noppeid.
Graafik on suhteline, kui reedel on usklikel vaja hullult palvetada, siis tulevad ametnikud vabalt tund aega hiljem tööle. Isegi kui sul on kokku lepitud kalendrijärgne kohtumine.
Sotsiaalne töökoht. Kombluspolitsei katab kinos erootilised stseenid paberiga. Kuulda on vaid hääli.
Brittide ülemvõimust on maha jäetud mälestuseks rool ja liiklus valel pool.
Väikesed sisalikud on igal pool pragudes, seinas, laes ja soolatopsi taga. Öösel matsutavad kusagil nurgas ja häirivad und.
Paaritunnine teekond kontorisse. Ja siis tõenäoliselt ka tagasi. Suure maa skaalad.
Siseruumid ja rongid-bussid on tugevalt ACga jahutatud, õues on aga lämbe palav.
Kaardimakset ei aktsepteerita, vahetusraha bussijuhile ei usaldata, vaid sõitjad peavad omavahel vahetusraha vahetama.
Juua ja suppi antakse, mitte plastiktopsis, vaid kotis. Sealt ka pealkiri.
March 3, 2024
Soovitan. Väga hoogsalt kirjutatud hoogne lugu.
Cameron Highlands võiks seal reisisoovitustena lisada.
Kuna ka minu elus on KL-ist alanud positiivsema mina loomine, ilmselt isegi täpselt samal ajal ning ühtlasi avastasin, et olen raamatus mainitud Livia hispaania keele kursustel osalenud, elasin jutustusele eriti kaasa.
Tallinnas muidu ei saanud aastal 2023 enam Malaisia toitu, siis Nasi Lemakit saab kodus ise teha ostes sambali kastet Umamist ja anšoovised saab asendada kalakastmes praetud sprottidega :):)
Cameron Highlands võiks seal reisisoovitustena lisada.
Kuna ka minu elus on KL-ist alanud positiivsema mina loomine, ilmselt isegi täpselt samal ajal ning ühtlasi avastasin, et olen raamatus mainitud Livia hispaania keele kursustel osalenud, elasin jutustusele eriti kaasa.
Tallinnas muidu ei saanud aastal 2023 enam Malaisia toitu, siis Nasi Lemakit saab kodus ise teha ostes sambali kastet Umamist ja anšoovised saab asendada kalakastmes praetud sprottidega :):)
February 12, 2024
Materjali oleks ilmselt palju mahukama raamatu jaoks, aga kahjuks on piirdutud ainult kiire ülevaatega stiilis "käisin seal ja oli tore".
September 23, 2025
Kui ma 2023. aastal esimest korda „Minu Malaisiat“ lugesin, vahetult enne esitlusvestlust, siis jäi mulle sisse tunne, et mul vist jäi kogemata üks peatükk vahele. Nüüd uuesti lugedes tuli see mulle meelde, sest mind valdas täpselt seesama tunne. Lappasin isegi raamatu läbi: kus see koht on?
Nimelt on autor kaanetekstis lubanud, et „leiab end armukolmnurgast“. Nüüdseks olen juba päris kindel, et sellist kohta raamatus polegi. Ei ole korralikult komponeeritud see, mismoodi tuleb sisse uus tegelane, Malaisia hiinlanna Maria. Kusagil raamatu alguses on mainitud ühel basseinipeol temaga tutvumist. Ja siis, kui olen ta lugejana täiesti unustanud, tuleb ta järsku uuesti tugevalt sisse ja lihtsalt on. Vahepeal aga tegutseb tegelasena rumeenlanna Liivia. Ei mingit suhtedraamat. Lugu, see toimus kusagil mujal, mitte lugeja nägemisulatuses. Nojah. Mina olen lojaalne loo loogikale, mitte aga viisakusele, et teatud asjadest ei ole ilus kõnelda. (Pealegi, kordan, see on ju kaanel välja lubatud kompositsioon.) Ja lõppkokkuvõttes on endal imelik tunne: kas mina olen kõmujanuline, kas see on minu kui lugeja viga? Veidike eneseteraapiat ja mõistmine: ei, see on ikkagi suur küsimus, LOO jutustamise küsimus, millest siin vajaka jäi.
Aga heake küll, kõnelgem sellest, mida „Minu Malaisia“ on, mitte sellest, mida pole.
Cristo lugu on kindlasti enese ülestöötamise lugu. Alguspunkt Tallinna korporatiivsses maailmas, sees sügelemas vajadus mujale minna, ja kuna majandustudengite organisatsioon AIESEC on natuke rahvusvahelise kogemuse maiku suhu andnud, hakkabki Cristo otsima midagi eksootilist, peamine mõõdupuu, et Euroopast väljaspool. Nii saab ta pakkumise ja maandub ilutööstuse marketingiosakonnas Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Ja hiljem jätkab samas linnas toidukullerteenuse üles ehitamisega.
Detaile on siin lehekülgedel täitsa palju. Ahjaa, meenub, oli see nuppudega Blackberry-ajastu, mida ma Ameerikas kogesin, Eestis jäi see vidina-faas pigem vahele. Ahjaa, rikastes ekvatoriaalkliimaga kultuurides tuleb inimesel siseruumides kanda kampsunit ja isegi salli, sest kõikjal on lõdisema ajavalt külma puhuvad õhukonditsioneerid. Raamatus on ka uusi harivaid kultuurikilde. Ma pole kunagi moslemiriigis kinno sattunud ega teadnud, et seal kaetakse erootiliste stseenide ajaks pilt (aga hääl jääb kuulda, ja minu meelest see hoopis kasvatab erootilist laenugut... küllap on kombluspolitsei nüüdseks midagi kavalamat välja mõelnud, Cristo raamatus toimuvad kinostseenid on juba enam kui tosina aasta tagused). Ja ma ei teadnud, et kinkida sobib ainult tuttuusi rahatähti, nii et koolilõpuperioodil on pankade juures „uue raha“ järjekorrad. Mõned stseenid on ehk ka üle paisutatud, aga tore lugeda ikka. Kuidas pidi, vaene Cristo, ootama viisasaamise järjekorras „nagu Hiina piinas“ või kuidas toimus tema korteris „saatuslik öö“, sest keegi tegi kusagil nurgas või akna taga imelikku häält, mis see oli, ei saanudki teada. Äkki kilk?
Nii et stseene justkui on, aga miskipärast on kohati selles raamatus ikkagi... justkui midagi puudu, midagi peidus. Tundub, et põhjuseks on just inimestevahelistest suhetest kirjutamise vältimine, sellest liiga kiire raportlik üle libisemine. Show, don’t tell, õpetavad ameerikalikud kirjutamisõpikud, mõnel kirjutajal on see veres, mõni peab teadlikult pingutama. Mulle meenuvad mõnest muust raamatust mahlakad kinnisvaraotsingute või korporatiivsete intriigide stseenid, silmade ees ellu ärganud maaklerid ja kolleegid... Aga samas, on nagu on. Iga raamat on oma looja peegeldus. Ja kindlasti saab siit raamatust troopilise suurlinna Kuala Lumpuri atmosfääri kätte, saab ka reise saartele ja mujale Malaisiasse. Saab Malaisia neiu Maria elu ja kogemuste kirjelduse Eestist, see läks küll kohati monoloogiks, oleks võinud samast materjalist pigem stseene tekitada... Kultuurikonfliktid on selleks tänuväärne materjal. Aga igatahes on Marial Tallinnast nii mõnigi huvitav tähelepanek. Näiteks et seksi- ja alkoholipoed paistavad linnapildis liiga hästi silma! Ja talvine õueminek-riidessepanek on omaette tööprojekt.
Nimelt on autor kaanetekstis lubanud, et „leiab end armukolmnurgast“. Nüüdseks olen juba päris kindel, et sellist kohta raamatus polegi. Ei ole korralikult komponeeritud see, mismoodi tuleb sisse uus tegelane, Malaisia hiinlanna Maria. Kusagil raamatu alguses on mainitud ühel basseinipeol temaga tutvumist. Ja siis, kui olen ta lugejana täiesti unustanud, tuleb ta järsku uuesti tugevalt sisse ja lihtsalt on. Vahepeal aga tegutseb tegelasena rumeenlanna Liivia. Ei mingit suhtedraamat. Lugu, see toimus kusagil mujal, mitte lugeja nägemisulatuses. Nojah. Mina olen lojaalne loo loogikale, mitte aga viisakusele, et teatud asjadest ei ole ilus kõnelda. (Pealegi, kordan, see on ju kaanel välja lubatud kompositsioon.) Ja lõppkokkuvõttes on endal imelik tunne: kas mina olen kõmujanuline, kas see on minu kui lugeja viga? Veidike eneseteraapiat ja mõistmine: ei, see on ikkagi suur küsimus, LOO jutustamise küsimus, millest siin vajaka jäi.
Aga heake küll, kõnelgem sellest, mida „Minu Malaisia“ on, mitte sellest, mida pole.
Cristo lugu on kindlasti enese ülestöötamise lugu. Alguspunkt Tallinna korporatiivsses maailmas, sees sügelemas vajadus mujale minna, ja kuna majandustudengite organisatsioon AIESEC on natuke rahvusvahelise kogemuse maiku suhu andnud, hakkabki Cristo otsima midagi eksootilist, peamine mõõdupuu, et Euroopast väljaspool. Nii saab ta pakkumise ja maandub ilutööstuse marketingiosakonnas Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Ja hiljem jätkab samas linnas toidukullerteenuse üles ehitamisega.
Detaile on siin lehekülgedel täitsa palju. Ahjaa, meenub, oli see nuppudega Blackberry-ajastu, mida ma Ameerikas kogesin, Eestis jäi see vidina-faas pigem vahele. Ahjaa, rikastes ekvatoriaalkliimaga kultuurides tuleb inimesel siseruumides kanda kampsunit ja isegi salli, sest kõikjal on lõdisema ajavalt külma puhuvad õhukonditsioneerid. Raamatus on ka uusi harivaid kultuurikilde. Ma pole kunagi moslemiriigis kinno sattunud ega teadnud, et seal kaetakse erootiliste stseenide ajaks pilt (aga hääl jääb kuulda, ja minu meelest see hoopis kasvatab erootilist laenugut... küllap on kombluspolitsei nüüdseks midagi kavalamat välja mõelnud, Cristo raamatus toimuvad kinostseenid on juba enam kui tosina aasta tagused). Ja ma ei teadnud, et kinkida sobib ainult tuttuusi rahatähti, nii et koolilõpuperioodil on pankade juures „uue raha“ järjekorrad. Mõned stseenid on ehk ka üle paisutatud, aga tore lugeda ikka. Kuidas pidi, vaene Cristo, ootama viisasaamise järjekorras „nagu Hiina piinas“ või kuidas toimus tema korteris „saatuslik öö“, sest keegi tegi kusagil nurgas või akna taga imelikku häält, mis see oli, ei saanudki teada. Äkki kilk?
Nii et stseene justkui on, aga miskipärast on kohati selles raamatus ikkagi... justkui midagi puudu, midagi peidus. Tundub, et põhjuseks on just inimestevahelistest suhetest kirjutamise vältimine, sellest liiga kiire raportlik üle libisemine. Show, don’t tell, õpetavad ameerikalikud kirjutamisõpikud, mõnel kirjutajal on see veres, mõni peab teadlikult pingutama. Mulle meenuvad mõnest muust raamatust mahlakad kinnisvaraotsingute või korporatiivsete intriigide stseenid, silmade ees ellu ärganud maaklerid ja kolleegid... Aga samas, on nagu on. Iga raamat on oma looja peegeldus. Ja kindlasti saab siit raamatust troopilise suurlinna Kuala Lumpuri atmosfääri kätte, saab ka reise saartele ja mujale Malaisiasse. Saab Malaisia neiu Maria elu ja kogemuste kirjelduse Eestist, see läks küll kohati monoloogiks, oleks võinud samast materjalist pigem stseene tekitada... Kultuurikonfliktid on selleks tänuväärne materjal. Aga igatahes on Marial Tallinnast nii mõnigi huvitav tähelepanek. Näiteks et seksi- ja alkoholipoed paistavad linnapildis liiga hästi silma! Ja talvine õueminek-riidessepanek on omaette tööprojekt.
August 5, 2024
🎏Kellele see raamat meeldiks:
- Pilvelõhkujate nautlejatele
- Lühikeste peatükkide lembestele
- Kellele meeldib, kui alguses on kaart
- Keeleõppest loobujatele (te pole üksi!)
- Basseiniinimestele
- Malaisia kinnisvarast ja kontoripindadest huvitujatele
- Kel meeldib, et kinos kaetakse erootilised stseenid paberiga.
- Kuala Lumpuri töökultuuri huvilistele
- Nendele, kes tahavad teada, mida üks malaislane Eestist arvab.
🎏Kellele see raamat ei meeldiks:
- kes soovivad lugeda kohalike eluolust;
- kes soovivad lugeda külaskäikudest malaislaste juurde;
- keda huvitab rohkem metropoliväline elu;
- keda huvitavad malaislaste mõtted ja vaated
- Kes loevad lauseid nagu "Uue sõbra Alexi perspektiiv on värske ja osalt ka jahmatav" ja keda häirib, kui sellest värskest ja jahmatavast perspektiivist midagi kuulda ei saa.
- Kes loevad, et malaislasest elukaaslane "käib autoga perel külas" ja keda häirib, et ei kuule külaskäikudest endist. Autor kas ise ei käinud kordagi kaasas või siis ei pidanud vajalikuks seda kirjeldama.
🎏 Parim nali 🎏
Malaislane Maria saab autori elukaaslaseks. Autor kutsub Mariat Mariks, sest see on "lühem ja eestipärasem" (😂). Marial aka Maril on kaksikõde. Kaksikõe nimi on... Mary.
June 21, 2024
*Minu Malaisia" on tagasivaat mu viiele seal elatud aastale. Teoses panen pearõhu valdavalt toimunule pealinnas, Kuala Lumpuris aga puudu ei jää ka soovitused reisimaks mujal Malaisias.
Raamatus keskendun oma kogemustele ses eksootilises riigis - kuidas end täiesti "uuel planeedil" nullist üles töötan, oma eluarmastust kohtan ja peale paariaastast vaheelu mujal, taas suure pauguga naasen. Saad lugeda ka, Malaislanna nägemust Eestist ja vastuse küsimusele, miks on elu Malaisias kui elamine kolmes riigis korraga.
P.S. Personaalse pühenduse saamiseks raamatusse kirjuta mulle otse: cristo@pajust.ee
Hääd nautimist!
C
Raamatus keskendun oma kogemustele ses eksootilises riigis - kuidas end täiesti "uuel planeedil" nullist üles töötan, oma eluarmastust kohtan ja peale paariaastast vaheelu mujal, taas suure pauguga naasen. Saad lugeda ka, Malaislanna nägemust Eestist ja vastuse küsimusele, miks on elu Malaisias kui elamine kolmes riigis korraga.
P.S. Personaalse pühenduse saamiseks raamatusse kirjuta mulle otse: cristo@pajust.ee
Hääd nautimist!
C
Displaying 1 - 14 of 14 reviews