What do you think?
Rate this book
Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg
See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest.
472 pages, Paperback
Published January 1, 2023
8 people are currently reading
166 people want to read
About the author
Mihkel Mutt
53 books19 followersMihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 23 of 23 reviews
October 18, 2023
Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).
Mäletan, et keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast.
Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.
Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).
Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"
PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Mäletan, et keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast.
Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.
Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).
Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"
PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 26, 2024
Mihkel Mutt on enam-vähem geniaalne memuarist. Kindlasti kõige parem, keda ma eesti kirjanduses tean. Tal on väga hea mälu, ta eritleb väga hästi olnud aegade ja situatsioonide atmosfääri, tema arutlused on minu meelest äärmiselt targad, ta on suurepärane inimeste psühholoogiliste portreede looja ja ta pole mitte kunagi pahatahtlik või õel. Mati Unti suhtub ta suure sümpaatia ja lugupidamisega.
Jätan viis tähte andmata üksnes põhjusel, et Muti enda "Mälestuste" 4.–6. osa on veel tunduvalt paremad. Nood on toredamad lugeda, sest koosnevad põhiliselt autori kaasteeliste pikast ja väga värvikast galeriist. Undi raamatus ta keskendub peamiselt ühele inimesele ja see vist paratamatult pole nii põnev. Vahest olnuks huvitav, kui Mutt oleks kirjutanud ka oma sõprusest Undiga, kuid ta on iseenda suhtes äärmiselt tagasihoidlik ja napisõnaline. Kes on lugenud Unti ennast, Vahingu "Noort Unti" ja "Päevaraamatuid", "Undi-jutte" ja Muti mälestusi, ei saa "Liblikast" Undi kohta tingimata väga palju uut teada. Ma ei ole ka päris kindel, et Mutt Undi fenomeni lõplikult ära lahendas (liblika nõela otsa torkas). Lugedes tekkis vahepeal tunne, et seletustest ja kirjeldustest enam veenab Undi erilisuses Muti kui targa inimese jäägitu austus ja imetlus tema vastu.
Jätan viis tähte andmata üksnes põhjusel, et Muti enda "Mälestuste" 4.–6. osa on veel tunduvalt paremad. Nood on toredamad lugeda, sest koosnevad põhiliselt autori kaasteeliste pikast ja väga värvikast galeriist. Undi raamatus ta keskendub peamiselt ühele inimesele ja see vist paratamatult pole nii põnev. Vahest olnuks huvitav, kui Mutt oleks kirjutanud ka oma sõprusest Undiga, kuid ta on iseenda suhtes äärmiselt tagasihoidlik ja napisõnaline. Kes on lugenud Unti ennast, Vahingu "Noort Unti" ja "Päevaraamatuid", "Undi-jutte" ja Muti mälestusi, ei saa "Liblikast" Undi kohta tingimata väga palju uut teada. Ma ei ole ka päris kindel, et Mutt Undi fenomeni lõplikult ära lahendas (liblika nõela otsa torkas). Lugedes tekkis vahepeal tunne, et seletustest ja kirjeldustest enam veenab Undi erilisuses Muti kui targa inimese jäägitu austus ja imetlus tema vastu.
August 23, 2024
Raamatut lõpetades tekib paratamatu soov panna selga nahkpintsak, istuda kinnisesse ruumi ja tõmmata sigaretti. Kohe mitu tükki järjest.
February 8, 2024
"Mäletad, Mati, kuidas me maa peal inimeseks olime? Täitsa põnev, kas polnud!"
October 26, 2023
Teine kord Hannes Kaljujärve pool palus ta kõikidel toast lahkuda, sest “peab telefoneerima”. Kõik väljusid viisakalt. Mati sulges ukse, aga jättis selle irvakile, nii et kõik kuuleksid, kuidas ta räägib … oma kassidega!
Mõnigi vana tuttav on sellest ajast meenutanud, et Mati on nende radariekraanilt enam-vähem kadunud, ainsateks kontaktideks üksikud helistamised (enamast väsinud ja emotsionaalses seisundis) ja SMS-id (Saaremäe järgi oli Mati suhe moodsa tehnikaga nagu inimestega: omaks võttis väga halvasti ja aegamisi, aga kui kord oli võetud, siis ka päriselt.)
Ain Mäeots on meenutanud, et kuna tema ja Mati prooviajad langesid kokku, kohtusid nad pärast proovi Irdi vanas kabinetis. "Kõige kihvtimad hetked," ütleb Mäeots. "Pikutasime, üks ühel ja teine teisel diivanil, jalad seinal, ja lobisesime tunnikese [- -]. Rääkisime kõigest, alates Darwinist ja naistest, lõpetades Vahingu kurkidega.” Vahing nimelt taris Undile seeni, moose ja kurke. Siesta aegu neid siis prooviti - jutu kõrvale. Hüvasti jättes oli neil kombeks öelda: "Jääme moodsaks!"
MU on üks nendest, kelle elukäiku võiks teoste mõtestamiseks tunda. Seega lugege.
Mõnigi vana tuttav on sellest ajast meenutanud, et Mati on nende radariekraanilt enam-vähem kadunud, ainsateks kontaktideks üksikud helistamised (enamast väsinud ja emotsionaalses seisundis) ja SMS-id (Saaremäe järgi oli Mati suhe moodsa tehnikaga nagu inimestega: omaks võttis väga halvasti ja aegamisi, aga kui kord oli võetud, siis ka päriselt.)
Ain Mäeots on meenutanud, et kuna tema ja Mati prooviajad langesid kokku, kohtusid nad pärast proovi Irdi vanas kabinetis. "Kõige kihvtimad hetked," ütleb Mäeots. "Pikutasime, üks ühel ja teine teisel diivanil, jalad seinal, ja lobisesime tunnikese [- -]. Rääkisime kõigest, alates Darwinist ja naistest, lõpetades Vahingu kurkidega.” Vahing nimelt taris Undile seeni, moose ja kurke. Siesta aegu neid siis prooviti - jutu kõrvale. Hüvasti jättes oli neil kombeks öelda: "Jääme moodsaks!"
MU on üks nendest, kelle elukäiku võiks teoste mõtestamiseks tunda. Seega lugege.
February 23, 2024
Muti ladus ja elav tekst teeb lugemise lendlevaks. Kuigi pidev kellegi geeniuseks tõstmine on mu filosoofiale veidi võõras, on Muti lähenemine siiski piisavalt tasakaalukas ja mitteromantiseeriv Undi kui inimese suhtes. Seega Undi kõrgvaimsust ja selle loomingulisi vilju peab Mutt valdavalt geniaalseks, aga näeb Matit inimesena läbi ega silu tema inimlikke eksimusi sellepärast. Üllatas, kuidas Mutt suutis kirjutades hoiduda isegi liigsest isiklikkusest ja ei uppunud Matisse sõprusest kantuna – stiil oli uuriv, uudishimulik ja mitmekülgne.
Veidi meelevaldne tundus paralleel Goethe ja Wildega, need autorid olid lihtsalt nii kaugel ja teistes kontekstides, et osad seosed näisid pingutatud.
Väga huvitav elolooraamat just teatud ajajärkudesse tagasivaatena, aga tagasivaatena ka läbi Mutile omaste silmade.
Veidi meelevaldne tundus paralleel Goethe ja Wildega, need autorid olid lihtsalt nii kaugel ja teistes kontekstides, et osad seosed näisid pingutatud.
Väga huvitav elolooraamat just teatud ajajärkudesse tagasivaatena, aga tagasivaatena ka läbi Mutile omaste silmade.
November 30, 2023
Nagu erudeeritud klatš. Mutt eeldab, et Sa juba tead kõike, ta lihtsalt täiendab ja kommenteerib. Lugemisel tundsin enda teadmislünki. Mida tegi siis Mati Unt Juhan Viidingu matustel? Milline oli õieti legendaarne Vahingu ja Undi špiilimine? Umbes loengutest mäletan, aga lootsin siit saada põhjalikku ülevaadet. See ja palju muud jäi ikkagi saladuseks mu eest.
Võtsin raamatu, lootes saada siit hääd abimaterjali ettekande koostamiseks kirjandustunnis. Huvitavaid nupukesi sai, täiendasin oma muljet ühest kirjanduse suurkujust. Aga päris seda ei saanud, mida lootsin.
Autori kaitseks möönan, et autor loetles alguses abimaterjali ja Undi-raamatuid ja millegi kohta ütles ka, et kui see või too on olemas, siis polegi nagu muud vaja. Vist eeldas, et olen ka neid lugenud. Aga polnud.
Stiil siiski hea, on põnevaid mõtisklusi ilusas sõnastuses. Aadellikus pruugis. Kindlasti retseptsioon saab olema üleüldiselt kiitev. Ja kuidas saakski teisiti. UNT! MUTT! Oleks ka igati arusaadav, et mõnele inimesele on sellest ülivõrdeliseks kiituseks enam kui küll.
Võtsin raamatu, lootes saada siit hääd abimaterjali ettekande koostamiseks kirjandustunnis. Huvitavaid nupukesi sai, täiendasin oma muljet ühest kirjanduse suurkujust. Aga päris seda ei saanud, mida lootsin.
Autori kaitseks möönan, et autor loetles alguses abimaterjali ja Undi-raamatuid ja millegi kohta ütles ka, et kui see või too on olemas, siis polegi nagu muud vaja. Vist eeldas, et olen ka neid lugenud. Aga polnud.
Stiil siiski hea, on põnevaid mõtisklusi ilusas sõnastuses. Aadellikus pruugis. Kindlasti retseptsioon saab olema üleüldiselt kiitev. Ja kuidas saakski teisiti. UNT! MUTT! Oleks ka igati arusaadav, et mõnele inimesele on sellest ülivõrdeliseks kiituseks enam kui küll.
June 17, 2024
See oli vist parim eluloo ja ühe ajastu mõtestus, mida lugenud olen. Mutt on lugeja viinud mitte ainult Mati Undi omailma, vaid pakkunud erinevate vinjettide ja ilmekate kirjelduste (mis mõnel juhul võib-olla ei annagi midagi) kaudu intensiivse rännaku Tartust Tallinnasse või elu kuldajast küpsemiseni.
Kuni "Viimase vaatuseni" oli teos huvitav – uued ideed, mõtted, kirjeldused tundusid mulle nii värskendavad, nii elulised ja samas nii ebaolulised. "Viimane vaatus" oli minu nägemist mööda justkui heietus: seal ei ilmnenud enam midagi uut; kibestumus, valu ja igatsus noorusaja vastu, tbh oli igav.
Siiski ääretult huvitav ja äratundmisrõõmu pakkuv lugemine. Peatükk "Tallinn ja Tartu" ja mõtisklus vastava teema üle on nii tähenduslik minu jaoks. Kõik sotsiaalsed suhted, sõbrad, kaaslased jäävad mõneks ajaks Tartu rüppe ja ise lähen (taas)avastan Tallinnat.
Kuni "Viimase vaatuseni" oli teos huvitav – uued ideed, mõtted, kirjeldused tundusid mulle nii värskendavad, nii elulised ja samas nii ebaolulised. "Viimane vaatus" oli minu nägemist mööda justkui heietus: seal ei ilmnenud enam midagi uut; kibestumus, valu ja igatsus noorusaja vastu, tbh oli igav.
Siiski ääretult huvitav ja äratundmisrõõmu pakkuv lugemine. Peatükk "Tallinn ja Tartu" ja mõtisklus vastava teema üle on nii tähenduslik minu jaoks. Kõik sotsiaalsed suhted, sõbrad, kaaslased jäävad mõneks ajaks Tartu rüppe ja ise lähen (taas)avastan Tallinnat.
May 11, 2025
Nii põnev ja kergesti loetav. Ilusalt kirjutatud nii positiivsest kui ka vastuolulisemast. Tahaks lausa öelda, et nagu armastusega kirjutatud.
November 3, 2025
Ei jää midagi muud üle, kui panna “La Cumparsita” mängima ja vahtida tühja seina mõned päevad😔
September 4, 2024
See on nüüd see raamat, milles ilmnevad kõik Muti kirjutamise kõige paremad jooned ja siis veel mõned, mida ei osanud oodatagi. Pealkiri annab lugejale hea vihje, et lisaks Mati Undile on selle raamatu oluline tegelane aeg, milles Unt elas. Muidugi saab üht-teist teada ka Undi kui kirjaniku, lavastaja ja inimese kohta, aga kellegi jaoks, kes ise tol ajal elanud ei ole, on hoopis põnevam see, mis ja kuidas kõik toimus. Nii et siit saab kõvasti teada selle kohta, kuidas sõjajärgsel ajal ülikoolis käidi (linna koristamine ja taastamine ja kohustuslikud kõrvalerialad) ja mis siis ikkagi oli see tollane teatriuuendus.
Kõvasti saab teha märkmeid selle kohta, mida veel ja edasi lugeda, aga kõige meeldivam oli ikkagi see, kuidas Muti kirjutamine siin särab - analüüsivõime ja teadmised. Natuke veidrat ja ootamatut huumorit (autoparandajate kõnepruugi või sportlaste raske eluga kursis olek ei oleks tundunud olema Muti heinakuhi, aga vaata nüüd!). Ja iroonia asemel võiks öelda lausa, et teatav... soojus.
Kõvasti saab teha märkmeid selle kohta, mida veel ja edasi lugeda, aga kõige meeldivam oli ikkagi see, kuidas Muti kirjutamine siin särab - analüüsivõime ja teadmised. Natuke veidrat ja ootamatut huumorit (autoparandajate kõnepruugi või sportlaste raske eluga kursis olek ei oleks tundunud olema Muti heinakuhi, aga vaata nüüd!). Ja iroonia asemel võiks öelda lausa, et teatav... soojus.
January 12, 2024
Mutt mängib Undiga pingpongi, alguses Tartu-Undiga, siis Tallinna-Undiga, Unt servib vastu, päris kätte ei anna ennast justkui kunagi, aga nauditav on mängu vaadata ikka - juhul kui lugeja suudab lasta Mutil olla Mutt, st ei hakka kurtma autori enda hoiakute ega nende välja näitamise üle. See raamat kohtub Undiga natuke nagu Muti kujutatud Unt kohtub maailmaga - tempo on pidevalt üleval, asjad juhtuvad ruttu, kiiruga on armastust ja pidu, aga kõik saab tehtud, vaim on alati kindlalt üle võimu ja see 400 lehekülge kestev kokkupuude on samas õrn ja põgus. Keerad viimase lehe ja nagu oleks tõusnud kohvikulauast. Keha ei ole raske, meel on natuke melanhoolne aga samas kerge. Mutt näitab Unti kui ühte inimeseks olemise võimalust - ta enda väljend kusagilt raamatu viimastelt lehekülgedelt, kuigi Goethe kohta, ja see vist pole tsitaat kusagilt mujalt?
Mis mind kraapis: umbes pooled “špiilid” tundusid liiast, just sõna enda mõttes, mitte mängulisusele osutamise enda poolest. Ja kogu Undi võimaliku viimase suure armastuse osa tundus ebaõiglaselt avalik spekuleerimine kellegi nimega, kes, mulle tundub, ei pruukinud küll ise tahta end nii raamatust leida. Aga võimalik, et see on ainult minu mulje.
Mis mind kraapis: umbes pooled “špiilid” tundusid liiast, just sõna enda mõttes, mitte mängulisusele osutamise enda poolest. Ja kogu Undi võimaliku viimase suure armastuse osa tundus ebaõiglaselt avalik spekuleerimine kellegi nimega, kes, mulle tundub, ei pruukinud küll ise tahta end nii raamatust leida. Aga võimalik, et see on ainult minu mulje.
February 29, 2024
Omapärane lähenemine kellegi eluloo kirjutamisele. Mingi hetk tundsin, kuidas silm hakkab üle libisema pidevast jutustuse ja autori karakteri võrdlusest. Kusjuures ühte intervjuud lugedes lausub Mihkel Mutt, et ta ei keskendunud raamatus mitte loomingule vaid eelkätt isiksusele. Sellest hoolimata sai seda loomingut sinna sisse südamest.
Kirjapandu on väga aus peegeldus Undist, mitte aga kaotades lugupidamist kirjutatava vastu.
Undist pole loodud mingit ülijumalat, vaid kogu selle andekuse kõrval saab aimu, kes oli Unt inimesena - persona, kes oli kiitustest sõltuvuses ja janunes pideva uudsuse järgi, seda nii loomingus kui eraelus. Ikkagi inimene!
Kiidusõnad suure ja põhjaliku uurimistöö eest. Selliste raamatute puhul tekib alati tunne, et autor kaob mingiks ajaks loodud teose sisse ja lugejana tajud vahel lehte keerates, et kuskil su kõrval sosistab Mihkel Mutt "kas sa siit ikka lugesid hoolega, sa ju näed kui palju ma selle peatükiga vaeva nägin!" :)
Kirjapandu on väga aus peegeldus Undist, mitte aga kaotades lugupidamist kirjutatava vastu.
Undist pole loodud mingit ülijumalat, vaid kogu selle andekuse kõrval saab aimu, kes oli Unt inimesena - persona, kes oli kiitustest sõltuvuses ja janunes pideva uudsuse järgi, seda nii loomingus kui eraelus. Ikkagi inimene!
Kiidusõnad suure ja põhjaliku uurimistöö eest. Selliste raamatute puhul tekib alati tunne, et autor kaob mingiks ajaks loodud teose sisse ja lugejana tajud vahel lehte keerates, et kuskil su kõrval sosistab Mihkel Mutt "kas sa siit ikka lugesid hoolega, sa ju näed kui palju ma selle peatükiga vaeva nägin!" :)
February 20, 2024
Olen Mihkel Undi teoste ja eluga väga vähe kursis olnud. Ta meenutas kogu aeg veidrikku boheemlast, kelle lavastustest olen näinud ainult mõnda, ja needki tundusid nagu teiselt planeedilt. Mutt on tema elu ja tegemised kokku võtnud, toetudes Undi lähikondlastele ning ka oma mälestustele. Igatahes tekkis soov läbi lugeda taas "Hüvasti, kollane kass", mille koht Mutt väidab:" Raske on leida eesti kirjanduses teist nii autobiograafilist teost. See ületab Lutsu "Kevade", ehk ainult "Väike Illimar" on samas mõõdus. Undi elu pihustus ta loomingus täiesti tuntavalt kuni "Sügisballini" välja" (lk 261). Sügisballi filmi käisin kinos omal ajal vaatamas, lugesin ka raamatu. Oli kuidagi rusuv emotsioon...
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 29, 2024
Mäletan, et käisin keskkoolis Vanemuises “Meister ja Margaritat“ vaatamas. Sellest on mul siiani sürr mälestused. Elulooraamatud mind ei köida, kuid kui nägin, et Mihkel Mutt on püüdnud seda kõike mõtestada, tahtsin seda lugeda. Oli väga hea lugemine, otsisin vahepeal lisainfot juurde, et mõttekäikudega kaasas püsida, aga midagi jäi siiski saladuslikuks (või siis kes teavad, need teavad) ja nii ongi ehk hea. Raamatuid ma pole lugenud, veel pole kindel, kas plaanin. Filmid on mind samuti külmaks jätnud - kuigi ilmselt nüüd vaataksin uue pilguga. Sest ta pole ikkagi minu masti autor. Aga ta on legend ning sissevaadet elusse oli nii põnev lugeda. Jääme moodsaks!
July 24, 2025
Esialgu tekkis tunne: milleks selline järjekordne mälestusraamat!? Undist on juba kirjutatud päris piisavalt. AGA Mutt kompenseerib selle "puuduse" või "ülearususe" oma suurepärase kirjutamisstiiliga ning Unt Undiks, aga teos on iseseisva raamatuna vägagi haarav. Olgugi, et pole eriline elulooraamatute austaja... Tubli esseistina on Mutt varustanud raamatu rohkete viidetega, mida võib leida igalt leheküljelt mitmete kaupa. Põhjalik koondteos, mis ajastuvaimu edasi annab. Pärast seda teost saab kaane kinni lüüa ja öelda, et rohkem Undi elulugusid poleks tarvis kirjutada.
October 16, 2024
Lavastaja Unt oli minu noorpõlve teatrimaailma absoluutne tipp. Kirjanik Unt pole mulle seni päriselt avanenud. Mutt on olnud kirjanikuna kõrgtasemeks, nüüd hakkan tema õhutusel uuesti Undi kui kirjanikuga suhteid looma.
June 9, 2025
Špiil - nagu ka mäng - ei tee vahet “play” ja “game” vahel. Kumba need liblikad siis ikkagi taga ajasid? Muud asjad, inimesed, ajaloo etapid ja isikuse kihistused on kirurgilise põhjalikkusega läbi võetud.
November 13, 2023
Seda peab kindlasti lugema, kui tahad aru saada eesti teatri (aja)loost ja Mati Undist kui kirevast ja vastuolulisest isiksusest.
February 8, 2024
Mihkel Muti austajatele rangelt soovituslik.
March 24, 2024
Siin on vähemalt sama palju Mutti kui Unti
March 31, 2024
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
September 3, 2025
Seda raamatut oli raske lugemiseks saada, ootasin suurtes raamatukogudes järjekorras, osta ei soovinud (koju soovin osta vaid neid, mida enne olen lugenud ja kindlalt tean, et üle soovin lugeda). Oi, kui rõõmus olin, kui lõpuks sattusin esinema ühte maaraamatukokku, kus Unt vaatas rõõmsalt uudiskirjanduse riiulilt vastu, ilma mingi järjekorrata! Nii saigi minust veel ühe raamatukogu tänulik lugeja.
Olgu öeldud, et ma olen nii Undi kui Muti fänn ja seda eelkõige nende kui isiksuste, kui inimtüüpide, kui kirjanduslike tegelaste fänn (kõik muu austus tuleb ka, aga mitte nii kirglikult.) Ja tegelikult meeldis mulle Undi kui tüübi kujutajana rohkem Kalev Kesküla koostatud kogumik „Undijutud“, see oli emotsionaalsem, pakkus palju erinevaid vaatenurki, osa neist nurkadest väga soojad ja isiklikud. Samas on Muti raamat vajalik monograafiana ja annab rohkem võimalusi edaspidiseks, kui keegi soovib kirjutada näiteks dokumentaalainetel romaani, mille peategelane on Mati Unt. (Ma arvan, et soovib! Kunagi, keegi. Sest Unt on nii huvitav kuju.) Igal juhul on aines fikseeritud.
See raamat on kultuurilooline, mitte ilukirjandus. Lugeda oli mõnes mõttes väga mugav, sest peatükid on autoril korralikult läbi hekseldatud, kohati on ta isegi peatüki pealkirjas viite pandud, kellele ta antud tükki soovitab ja kellele mitte: keda kirjandus ei huvita/keda eraelu ei huvita, see võib üle hüpata. Aga samas ei olnud mul mitte kõike seda teksti mugav lugeda, sest iga mõne aja tagant märkasin mingit mulku oma teadmistes, millest tuli kas üle hüpata või uurima asuda, et mis värk sellega siis on. Kui palju saab eeldada, et lugeja teab? „Ka Õpetaja tänaval arutati antud asja.“ Mida see tähendab? Mis seal Õpetaja tänaval asus ja mida see tähendab laiemas kontekstis, kui seal midagi arutati? Kui mina täna seda ei tea, on nadi... Aga raamat peab vastu pidama ajaproovile. Kümne ja kahekümne aasta pärast on neid lugejaid veel rohkem, kes ei tea, mida see vihje peaks tähendama. Selliseid väljakutseid oli raamatu peale kokku päris palju. Toimetajana oleksin ma palunud lisada üheti mõistetavaid, selgepiirilisi karkasse. Jah, ma tean, et igasugune kultuurilooliste raamatute toimetamine ongi keeruline, sest neid „täisharitlasi“, kes kõigist nest vihjetest aru saavad, ei tohi ju ka liigse nämmutamisega solvata J.
Ajastu(te) laiemal kirjeldamisel tekkis mulle siinseal uut perspektiivi ja olen selle eest tänulik. Mutt üldistab vahel üsna julgelt ja meeldejäävalt. Näiteks: „60ndate inimestel polnud pilgud enam nii sünged kui 50ndatel, aga ka mitte nii iroonilised kui 70ndatel.“ Tõestada neid pilke ei saa, aga meelde jääb see lause elu lõpuni. Samas raamatu lõpus on tema mõttevoog, kus ta jagab kultuuritegelasi legendideks ja mittelegendideks, see mulle ei meeldinud, ei tekkinud äratundmist.
Aga meeldisid üles loetud vanad kohtumispaigad, õllekad, veinikad, jutuained, jõujooned. Meenuvad ka Muti mälestused, mõneski mõttes on sarnane stiil (Üks asi, mida Mutt armastab, on suvalised kiilud sulgudes, nagu näiteks see siin.) Olgu ka öeldud, mis mulle üldse ei meeldinud: see, et Undi elu viimane armumine niimoodi nime ja spekulatsioonina kirja on pandud. Vaat see nimi oleks minu meelest võinud jääda pieteeditundeliselt peitu.
Raamatus on väga palju viidatud, millest iganes jutt, on kohe juures viitenumber, viide mõnele raamatule või ajakirjale. Mina ei viitsi lugemise käigus raamatu tagant viiteid otsida, see tundub liiga suur nn liikluskatkestus. Mulle meeldib, kui viited on kohe lehekülgede all, siis on suurem tõenäosus, et mu pilk korraks alla hüppab, ma haagin sellega ja need viidatud raamatud jäävad mu radarile.
Samas, kõige taga oleks võinud olla Undi täielik näidendite, lavastuste, romaanide ja juttude kokkuvõte, tõsi, siis oleks see raamat küll veel paksem olnud.
Üks killuke ajastust ka siia jutu lõppu. "Loomingus" ilmunud jutustuse eest sai kirjanik riigi poole aasta keskmise palga. Meie tänapäeva rahas oleks see 6x1904 eurot. Olid ajad...
Olgu öeldud, et ma olen nii Undi kui Muti fänn ja seda eelkõige nende kui isiksuste, kui inimtüüpide, kui kirjanduslike tegelaste fänn (kõik muu austus tuleb ka, aga mitte nii kirglikult.) Ja tegelikult meeldis mulle Undi kui tüübi kujutajana rohkem Kalev Kesküla koostatud kogumik „Undijutud“, see oli emotsionaalsem, pakkus palju erinevaid vaatenurki, osa neist nurkadest väga soojad ja isiklikud. Samas on Muti raamat vajalik monograafiana ja annab rohkem võimalusi edaspidiseks, kui keegi soovib kirjutada näiteks dokumentaalainetel romaani, mille peategelane on Mati Unt. (Ma arvan, et soovib! Kunagi, keegi. Sest Unt on nii huvitav kuju.) Igal juhul on aines fikseeritud.
See raamat on kultuurilooline, mitte ilukirjandus. Lugeda oli mõnes mõttes väga mugav, sest peatükid on autoril korralikult läbi hekseldatud, kohati on ta isegi peatüki pealkirjas viite pandud, kellele ta antud tükki soovitab ja kellele mitte: keda kirjandus ei huvita/keda eraelu ei huvita, see võib üle hüpata. Aga samas ei olnud mul mitte kõike seda teksti mugav lugeda, sest iga mõne aja tagant märkasin mingit mulku oma teadmistes, millest tuli kas üle hüpata või uurima asuda, et mis värk sellega siis on. Kui palju saab eeldada, et lugeja teab? „Ka Õpetaja tänaval arutati antud asja.“ Mida see tähendab? Mis seal Õpetaja tänaval asus ja mida see tähendab laiemas kontekstis, kui seal midagi arutati? Kui mina täna seda ei tea, on nadi... Aga raamat peab vastu pidama ajaproovile. Kümne ja kahekümne aasta pärast on neid lugejaid veel rohkem, kes ei tea, mida see vihje peaks tähendama. Selliseid väljakutseid oli raamatu peale kokku päris palju. Toimetajana oleksin ma palunud lisada üheti mõistetavaid, selgepiirilisi karkasse. Jah, ma tean, et igasugune kultuurilooliste raamatute toimetamine ongi keeruline, sest neid „täisharitlasi“, kes kõigist nest vihjetest aru saavad, ei tohi ju ka liigse nämmutamisega solvata J.
Ajastu(te) laiemal kirjeldamisel tekkis mulle siinseal uut perspektiivi ja olen selle eest tänulik. Mutt üldistab vahel üsna julgelt ja meeldejäävalt. Näiteks: „60ndate inimestel polnud pilgud enam nii sünged kui 50ndatel, aga ka mitte nii iroonilised kui 70ndatel.“ Tõestada neid pilke ei saa, aga meelde jääb see lause elu lõpuni. Samas raamatu lõpus on tema mõttevoog, kus ta jagab kultuuritegelasi legendideks ja mittelegendideks, see mulle ei meeldinud, ei tekkinud äratundmist.
Aga meeldisid üles loetud vanad kohtumispaigad, õllekad, veinikad, jutuained, jõujooned. Meenuvad ka Muti mälestused, mõneski mõttes on sarnane stiil (Üks asi, mida Mutt armastab, on suvalised kiilud sulgudes, nagu näiteks see siin.) Olgu ka öeldud, mis mulle üldse ei meeldinud: see, et Undi elu viimane armumine niimoodi nime ja spekulatsioonina kirja on pandud. Vaat see nimi oleks minu meelest võinud jääda pieteeditundeliselt peitu.
Raamatus on väga palju viidatud, millest iganes jutt, on kohe juures viitenumber, viide mõnele raamatule või ajakirjale. Mina ei viitsi lugemise käigus raamatu tagant viiteid otsida, see tundub liiga suur nn liikluskatkestus. Mulle meeldib, kui viited on kohe lehekülgede all, siis on suurem tõenäosus, et mu pilk korraks alla hüppab, ma haagin sellega ja need viidatud raamatud jäävad mu radarile.
Samas, kõige taga oleks võinud olla Undi täielik näidendite, lavastuste, romaanide ja juttude kokkuvõte, tõsi, siis oleks see raamat küll veel paksem olnud.
Üks killuke ajastust ka siia jutu lõppu. "Loomingus" ilmunud jutustuse eest sai kirjanik riigi poole aasta keskmise palga. Meie tänapäeva rahas oleks see 6x1904 eurot. Olid ajad...
Displaying 1 - 23 of 23 reviews