Kas Eesti PISA on viltu?

by Kaire Põder, Triin Lauri, Andre Veski

„Kas Eesti PISA on viltu?“ võtab kokku autorite enam kui 10 aastat kestnud haridusuuringud ja on teetähiseks viimaste kümnendite Eesti PISA testide põhisele haridusedule. Põhjalikele andmetele toetudes tuuakse lugejate enne võrdlev ülevaade kohaliku hariduse võlu- ja valupunktidest nii alushariduse ehk lasteaedade kui ka põhi-, kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasanditel. Raamatu teravik on suunatud poliitikasoovitustele, millest mitmed on hariduspoliitika kujundamise või elluviimisega seotud, aga mitte ainult. Lisaks pakub raamat sissevaadet nii õpetajatele, õppejõududele kui ka vanematele ning otsib vastust küsimusele, mis teeks Eesti koolisüsteemi paremaks. Muidugi juba see tõdemus, mida pidada heaks või paremaks koolisüsteemiks, on ise tähendustest, eri distsipliinide ütlustest ja maailmavaadetest tulvil.

340 pages, Hardcover

Published January 1, 2023

Reviews

[Sandra Fomotškin · Rating 3 out of 5]

Väga tänuväärne, et selline raamat on ilmunud ja haridusliku ebavõrdsuse teema seeläbi ehk rohkem avalikku tähelepanu saab. Autorite vaade haridusele on värskendav, sest haridusökonoomia on seni Eesti haridusuuringute “peavoolust” (kasvatusteadlased) ja “moevoolust” (hariduspsühholoogid) veidi kõrvale jäänud. Lugedes tekkis hästi palju mõtteid ja tegin seitse lehekülge märkmeid, nii et ainuüksi selle järgi võiks öelda, et tegemist on igati väärt raamatuga. Olen loetut juba oma töös kasutanud ja arvestades teemade aktuaalsust, teen seda kindlasti ka edaspidi. Samuti sain siit mitmeid allikaviiteid, mida edasi lugeda ja uurida, et veelgi sügavamale tõstatatud probleemidesse kaevuda. Mõnevõrra üllatavalt oli minu jaoks kõige huvitavam lugeda teemadest, millega mul puudub igapäevane tööalane kokkupuude, nt perepoliitika peatükk. Meeldis, et lisaks põnevatele uuringutulemustele ja informatiivsetele graafikutele oli ka filosoofilisemat laadi mõtteid, mis panid kaasa noogutama. Näiteks:

Looduses väärtustame me näiteks suuri taimi rohkem kui väikeseid taimi - me protestime saja-aastase tamme maharaiumise pärast. Miks me käitume inimestega vastupidi - me väärtustame noori ega pea ratsionaalseks vanadesse investeerida? (lk 133)

Paraku jäi häirima, et liialt sageli on joonistel skaalad arusaamatud või paigast ära (lk 138, lk 166), mõned andmed kaduma läinud (lk 134, lk 146), värvid ei lähe kokku sellega, millele tekstis või joonise pealkirjas viidatakse (lk 110, lk 112) või on värvid läinud omavahel vahetusse (lk 125). Kasutatud kirjanduse loetelust on mõni tekstis viidatud allikas puudu (nt Sootla et al. 2021, viidatud lk 244). Korduvalt esines trükivigu, mis muutsid lause mõtet (nt haridusõiglusest oli saanud haridusõigus, mis on teise tähendusega mõiste).

Veelgi suuremaks probleemiks olid minu jaoks aga mitmed faktivead, näiteks valeviide enam kui kümme aastat tagasi kehtivuse kaotanud PGSile (lk 24), vale osakaal õppijaid, kes pärast põhikooli õpinguid ei jätka (lk 102), ekslik kutsehariduse ja üldkeskhariduse lõpetajate võrdlus (lk 103), suurusjärgu võrra tegelikkusest väiksem gümnaasiumiastmega koolide arv (lk 287) jne. Sellele lisaks esines eksimusi mõnedes eeldustes, kus autorid püüavad n-ö sisse murda lahtisest uksest (st nende ettepanekud on kehtivas süsteemis juba olemas) või tehti liiga suuri üldistusi (Tallinna näidet laiendatakse kogu Eestile) või kasutati eri tähendusväljaga mõisteid läbisegi kui samatähenduslikke. Kokkuvõttes panin kirja 30 kriitilist märkust. Isegi kui hinnata, et seda polegi väga palju, arvestades raamatu faktitihedust ja mahtu, siis minu jaoks need õõnestavad esitatud järelduste usaldusväärsust, millest on kahju.

Üldmulje raamatust jäi siiski hea ja soovitan seda kindlasti kõigil hariduspoliitikast huvitatutel lugeda. Samuti nõustun autorite peamise järeldusega, et kui tahame suurenenud mitmekesisuse tingimustes ühtluskooli põhimõtetele kindlaks jääda, peame poliitikakujundamises senisest rohkem haridusõiglusele tähelepanu pöörama.

Kes tahab kõiki mu väljakirjutatud märkmeid ja detailsemaid kommentaare lugeda, siis neid näeb siin: https://docs.google.com/document/d/1j...

[Joosep · Rating 5 out of 5]

Kirjutasin hiljuti arvamusloo, mis osutus ühtlasi selle raamatu tutvustuseks: https://www.muurileht.ee/haridus-ei-s...

Raamatu sisu: 5/5
Korrektuur: 2/5

[Helene Uppin · Rating 4 out of 5]

Huvitav ja vajalik raamat ennekõike seetõttu, et ta eesti keeles ja parimas mõttes aimekirjanduslikult hästi loetavas vormis käsitleb haridussotsioloogilisi küsimusi kaasaja Eestis. Põhiküsimus on see, kas meie haridussüsteem tagab hea hariduse (ehkki seda autorid otseselt ei defineeri, sest nad pole haridus/kasvatusteadlased) kõigile, olenemata kodusest keelest, vanemate sissetulekutest, soost, kodu asukohast jms. Autorid järeldavad, et meil on haridusega võrdlevas vaates üsna hästi, kuid siiski on see PISA torn pisut viltu ka.

Väga soovitan kõigile haridusest huvitatule, ka neile, kes nt muretsevad, millisesse kooli oma laps panna vms. Tõesti loetav ja põnev raamat, mõnusateks ampsudeks jaotatult (ei ole megapikkasid peatükke, aga on palju-palju graafikuid).

Tekkis toredaid sisemisi paralleele raamatuga "Haridussotsioloogia". Keda teema rohkem huvitab ja pole kätte võtnud, siis see on huvitav aga raskepärasem järgmine lugemine :P

Loodan, et lisaks kasvatusteadlastele ja valdkonna tippspetsialistidele loevad raamatut ka poliitikud.

NB! Sandra Fomotškini arvustusele 5* ja kummardus! Seal on kirjas ka põhjused (minu jaoks peamiselt jampsid graafikute näpukatega ning mõned üldistavat laadi lähenemised või nüansid, kus kasvatusteadlase kõrvalpilk oleks aidanud ehk paremini asju esitada), miks minagi raamatu üldhinnangus piirdun 4,5 tärniga.

[Toomas Tuul · Rating 5 out of 5]

Suurepärane raamat alustavale õpetajale: selgitab selgelt ja paljude graafikutega, mis on Eesti hariduse olulisimad probleemid.