What do you think?
Rate this book
Lenda, vaba lind
Muremõtetes Marta põgeneb metsa, kus kaalub võimalust oma elu lõpetada. Sel hetkel kohtub ta tundmatu noormehega, kellega hakkab suhtlema. Kes on see salapärane Joonatan, miks elab ta metsas ja mis on tema lugu?
Liina Vagula töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana Põlvamaal Tilsi põhikoolis. Varem on temalt ilmunud kogumikud „Kirjad emale“ (2009), „Kirjad isale“ (2009), luulekogu „100 tundevarjundit“ (2017) ning noorteromaanid „Keegi teine“ (2018) ning „Täiusliku elu hind“ (2021). „Lenda, vaba lind“ sai kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva korraldatud noorteromaanivõistlusel.
Liina Vagula töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana Põlvamaal Tilsi põhikoolis. Varem on temalt ilmunud kogumikud „Kirjad emale“ (2009), „Kirjad isale“ (2009), luulekogu „100 tundevarjundit“ (2017) ning noorteromaanid „Keegi teine“ (2018) ning „Täiusliku elu hind“ (2021). „Lenda, vaba lind“ sai kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva korraldatud noorteromaanivõistlusel.
202 pages, Paperback
Published January 1, 2023
1 person is currently reading
24 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 14, 2025
Raamat kannatab eesti noorteraamatu tüüpprobleemi all ehk kõik maailma probleemid on ühte raamatusse kokku pressitud (okei suguhaigusi ja soovimatut rasedust seekord polnud) ja siis õhku rippuma jäetud. Mulle tundus, et lugesin pigem esimest mustandit, kui läbikirjutatud tervikteost. Potentsiaali ju tegelikult oli. Mõtlesin lugedes kogu aeg paralleelselt, kuidss mina oleksin kirjutanud.
Also 16-aastane läbipõlenud ja depressioonis Mart(h)a, kes lubab viiuli põlema panna? Appi kes lubas minust raamatu kirjutada 😭 😭 😭
Also 16-aastane läbipõlenud ja depressioonis Mart(h)a, kes lubab viiuli põlema panna? Appi kes lubas minust raamatu kirjutada 😭 😭 😭
August 24, 2024
1,5 tärnikest
See raamat pakkus mulle alguses huvi oma sisututvustusega ning otsustasin talle võimaluse anda. Mind tõmbas kõige rohkem see, et tegevus tundus peamiselt aset leidvat metsas ning ma olin too päev väga nostalgilises tujus, igatsedes oma maamaja ja metsa. Lisaks tundus ka, et raamat käsitleb natuke tõsisemalt depressiooni ja enesetapu mõtteid. Ega mul suured ootused ei olnud, sest ma olen üsna kibestunud mutike, aga mõtlesin, et äkki tore on ikka.
Kahjuks osutus peamiseks häirivaks faktoriks viis kuidas dialoogid olid kirjutatud. Vahepeal olid vestlustes kohad, kus tegelased oleks mingeid asju võinud pigem mõelda, sest nende dialoogi panemine tegi dialoogid väga masinlikuks, nagu õpetaks AI-d rääkima inimestega. Üleüldiselt andis raamat mulle sellise tunde, nagu oleks luustik paigas aga oleks olnud vaja veel tagasi minna ja natuke liha ka luudele panna – ma pean silmas siis just teksti enda osas, mitte loo sisu mõttes. Kogu kirjutusstiil oli lihtsalt väga puine minu jaoks, mis tegi lugemise raskeks, sest ma ei uskunud kuidas tegelased käitusid ja suhtlesid üksteisega, pigem tekkis sihuke koomiline tunne. Sellest kõigest tulenes ka see, et Marta ja Joonatani suhe tundus väga pinnapealne ja kuigi Ilona ja Angela kõrvalliin on olukord, millest noortel teismelistel on vaja lugeda, siis tundus see ka natuke liiga klišee ja õpetlik viisil, mis on tiba eemalelükkav (väga 'in your face'). Eks iga inimene selline ei ole nagu mina, aga mul oleks teismelisena lugedes küll just trots tekkinud, sest oli tunne nagu loeks mingit õpikut. Nüansid puudusid.
Seoses depressiooni ja enesetapu mõtetega (okei see viimane oli ainult alguses põhimõtteliselt) häiris mind see, et millest see kõik tulenes. See, et ülitihti antakse tegelastele mingi suur trauma nt pereliikme surma näol tekitab tunde, et ainult siis on depressioon "põhjendatud". Kuigi Martal oli muresid läbipõlemisega ka enne tema tragöödiat, siis on põhikooliealised ja ka keskkooli õpilased väga tundlikud selle suhtes, et kas nende tunded on "õigustatud". Kuigi ilmselgelt on lähedase surm üks päästikuid depressioonile, siis võib inimesel absoluutselt kõik elus korras olla nn sotsiaalsete standardite mõttes, kuid ta on ikkagi sügavas depressioonis. Vaimne tervis ei põhine loogikal ning iga negatiivse tunde taga ei ole mingi tragöödia. Ma ise lihtsalt tahaksin näha rohkem ka tegelasi, kelle pereliikmed on elus, kuid nad on ikka vaimselt kehvas seisus ning siis saaks autor seda käsitleda ja Eesti noortekirjanduse maastik oleks juba mitmekülgsem! Päris paljud noored on hetkel antidepressantide peal ning tunnevad, et neil on miskit viga seetõttu. Igatahes, see puudutab juba suuremat teemat ning ei ole otseselt kriitika ainult selle raamatu suhtes.
Mis mulle aga tohutult meeldis, oli see metsa keskkond ning see tiik? järv? seal metsas. Mul endal on maakodu metsas üks tiik, kuhu ma alati läksin ning mille ümber ma samamoodi marju korjasin.
Viimaseks tuletaksin ka meelde, et Goodreadsi arvustused on suunatud lugejatele ning kui autorid neid loevad, siis teevad nad seda enda vastutusel. Arvamused on okeid ja ei kritiseeri autoreid kui inimesi. :)
See raamat pakkus mulle alguses huvi oma sisututvustusega ning otsustasin talle võimaluse anda. Mind tõmbas kõige rohkem see, et tegevus tundus peamiselt aset leidvat metsas ning ma olin too päev väga nostalgilises tujus, igatsedes oma maamaja ja metsa. Lisaks tundus ka, et raamat käsitleb natuke tõsisemalt depressiooni ja enesetapu mõtteid. Ega mul suured ootused ei olnud, sest ma olen üsna kibestunud mutike, aga mõtlesin, et äkki tore on ikka.
Kahjuks osutus peamiseks häirivaks faktoriks viis kuidas dialoogid olid kirjutatud. Vahepeal olid vestlustes kohad, kus tegelased oleks mingeid asju võinud pigem mõelda, sest nende dialoogi panemine tegi dialoogid väga masinlikuks, nagu õpetaks AI-d rääkima inimestega. Üleüldiselt andis raamat mulle sellise tunde, nagu oleks luustik paigas aga oleks olnud vaja veel tagasi minna ja natuke liha ka luudele panna – ma pean silmas siis just teksti enda osas, mitte loo sisu mõttes. Kogu kirjutusstiil oli lihtsalt väga puine minu jaoks, mis tegi lugemise raskeks, sest ma ei uskunud kuidas tegelased käitusid ja suhtlesid üksteisega, pigem tekkis sihuke koomiline tunne. Sellest kõigest tulenes ka see, et Marta ja Joonatani suhe tundus väga pinnapealne ja kuigi Ilona ja Angela kõrvalliin on olukord, millest noortel teismelistel on vaja lugeda, siis tundus see ka natuke liiga klišee ja õpetlik viisil, mis on tiba eemalelükkav (väga 'in your face'). Eks iga inimene selline ei ole nagu mina, aga mul oleks teismelisena lugedes küll just trots tekkinud, sest oli tunne nagu loeks mingit õpikut. Nüansid puudusid.
Seoses depressiooni ja enesetapu mõtetega (okei see viimane oli ainult alguses põhimõtteliselt) häiris mind see, et millest see kõik tulenes. See, et ülitihti antakse tegelastele mingi suur trauma nt pereliikme surma näol tekitab tunde, et ainult siis on depressioon "põhjendatud". Kuigi Martal oli muresid läbipõlemisega ka enne tema tragöödiat, siis on põhikooliealised ja ka keskkooli õpilased väga tundlikud selle suhtes, et kas nende tunded on "õigustatud". Kuigi ilmselgelt on lähedase surm üks päästikuid depressioonile, siis võib inimesel absoluutselt kõik elus korras olla nn sotsiaalsete standardite mõttes, kuid ta on ikkagi sügavas depressioonis. Vaimne tervis ei põhine loogikal ning iga negatiivse tunde taga ei ole mingi tragöödia. Ma ise lihtsalt tahaksin näha rohkem ka tegelasi, kelle pereliikmed on elus, kuid nad on ikka vaimselt kehvas seisus ning siis saaks autor seda käsitleda ja Eesti noortekirjanduse maastik oleks juba mitmekülgsem! Päris paljud noored on hetkel antidepressantide peal ning tunnevad, et neil on miskit viga seetõttu. Igatahes, see puudutab juba suuremat teemat ning ei ole otseselt kriitika ainult selle raamatu suhtes.
Mis mulle aga tohutult meeldis, oli see metsa keskkond ning see tiik? järv? seal metsas. Mul endal on maakodu metsas üks tiik, kuhu ma alati läksin ning mille ümber ma samamoodi marju korjasin.
Viimaseks tuletaksin ka meelde, et Goodreadsi arvustused on suunatud lugejatele ning kui autorid neid loevad, siis teevad nad seda enda vastutusel. Arvamused on okeid ja ei kritiseeri autoreid kui inimesi. :)
December 16, 2023
Põnev ja lihtne lugemine, huvitavalt üles ehitatud raamat. Tõsised teemad vaheldumisi noorte omavahelise keemiaga. Lõpp tundus veidi konstrueeritud ja kiire, aga kokkuvõttes meeldis väga.
November 6, 2023
Oeh, ootasin kuidagi müstilisemat lugu. Kõikide tegelaste mõtted ja valikud olid aga üksipulgi lahti seletatud; isegi kui peatükk oli parasjagu ühe kindla tegelase vaatepunktist, sai järsku paar lauset teise stseenis olnud tegelase mööduvatest mõtetest lugeda. Võte ise pole halb, aga selle põhjendus jäi mulle arusaamatuks. Mis puudutab lugu ennast, siis minu meelest röövis kogu see Angela ja Ilona teema selle aja, mille oleks võinud pühendada Marta ja Joonatani suhte arendamisele. Oli muidugi oodata, et Marta ja Joonatani vahel hakkab midagi susisema, aga mingit erilist keemiat ma ei tajunud. (Ükskõik kui väga ma ka ei hinnanud viiteid "Vendadele Lõvisüdametele" – ausalt öeldes tekkis nüüd tohutu soov seda uuesti lugeda – ei saa öelda, et esialgu suur-vend-ja-väike-vend dünaamika püstitamine oleks kuidagi romantiline olnud.) Ja ma tean, et ma just ütlesin, et oleksin tahtnud "müstilisemat lugu", aga no see lõpp jäi ikka eriti õhku rippuma. 😭
November 11, 2023
Mõnusaid kodumaiseid noortekaid ei ole kunagi liiga palju, sestap proovin iga uue ilmuva raamatu kenasti läbi lugeda. Sisututvustus on taas noortekatele omaselt süngevõitu probleemi kütkeis. Teismeline Marta, kes süüdistab end oma emaga juhtunus, põgeneb metsa ja otsustab kahlata sügavale järve. Ootamatult ilmub kuskilt välja noormees, kes takistab tal seda teha. Kes see müstiline noormees aga on ja milliseks kujuneb noorte omavaheline suhe?
Lugu on selline, mille puhul algul päris hästi aru ei saagi, toimub see siis nüüd läbinisti realistlikus või kohati kuskil teises maailmas. Lõpplahendus mulle täitsa meeldis, kuigi usutavuse koha pealt tekitab sellises loo olemasolu võimalikkus tänapäeva maailmas hulganisti küsimusi. Samas meeldis mulle loo juures see, kuidas näidatakse väljapääsu olemasolu mis tahes olukorrast. Kui värskelt pärast lõpetamist ei hinnanudki seda raamatut niivõrd kõrgelt, siis järele mõeldes on hoolimata kohatistest ebausutavustest täitsa korralik lugemine.
Lugu on selline, mille puhul algul päris hästi aru ei saagi, toimub see siis nüüd läbinisti realistlikus või kohati kuskil teises maailmas. Lõpplahendus mulle täitsa meeldis, kuigi usutavuse koha pealt tekitab sellises loo olemasolu võimalikkus tänapäeva maailmas hulganisti küsimusi. Samas meeldis mulle loo juures see, kuidas näidatakse väljapääsu olemasolu mis tahes olukorrast. Kui värskelt pärast lõpetamist ei hinnanudki seda raamatut niivõrd kõrgelt, siis järele mõeldes on hoolimata kohatistest ebausutavustest täitsa korralik lugemine.
December 11, 2023
okei algselt arvasin ma et joonatan literally ei eksisteeri ja et marta kasutab teda imaginary friendina et paremaks saada aga see polnud tosi ja tosi oli rohkem fucked up mis mulle EI MEELDINUD maitea kinda smuttiks laks hetkeks ja eesti keeles oli see awkward aga paar pointi minu poolt
- kohustuslik kirjandus
- perevagivald
- mismottes see angela pidi vape ostma et lahe olla stfu
- kole cover
palun
- kohustuslik kirjandus
- perevagivald
- mismottes see angela pidi vape ostma et lahe olla stfu
- kole cover
palun
July 30, 2024
Kui hakkasin raamatut lugema, sain kohe alguses aru, et lõpus peab midagi head juhtuma. Mida lehekülg edasi, seda rohkem olin raamatusse süvenenud, mingi aeg sain aru, et raamatus mõned tegelased meenutavad mulle mu päris elus tuttavaid, mis muutis raamatu huvitavamaks. Vahel oli minu jaoks ootamatud kurvad sündmused aga lõpp oli minu jaoks hea. Tore et see raamat näitab, et elu pole nii ilus koguaeg.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews