What do you think?
Rate this book
Vihmakass
Tõlkijana töötav Marleen kolib koos mehega maale, et looduse rüpes anda elule uus hingamine. Alguses läheb kõik hästi ja Marleenile meenub siiras rõõm ja vabadus, mida ta lapsena vanavanemate maakodus koges. Ühel hommikul pärast tugevat vihma avastab Marleen õunapuult kummalised kraapimisjäljed. Kui ta läheb kohaliku külaeide käest seletust küsima, saab ta vihjeks ühe sõna – Vihmakass. Piirkonna hämarast ajaloost vastuseid otsides ei märka Marleen, et temast endast võib saada tegelane selle viimases peatükis. Mets maja taga muutub iga päevaga aina tumedamaks ning kui sinna piisavalt kaua vaadata, vaatab see vastu.
Autor Mart Kuhi on omandanud Tallinna ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuse- ja kirjandusteaduse magistrikraadi. Alates 2018. aastast töötab ta Tallinna saksa gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Teose kirjutamisel ammutas ta inspiratsiooni oma maakohast Läänemaal ja vanavanemate jutustatud lugudest.
Autor Mart Kuhi on omandanud Tallinna ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuse- ja kirjandusteaduse magistrikraadi. Alates 2018. aastast töötab ta Tallinna saksa gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Teose kirjutamisel ammutas ta inspiratsiooni oma maakohast Läänemaal ja vanavanemate jutustatud lugudest.
392 pages, Hardcover
Published January 1, 2023
2 people are currently reading
62 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
January 2, 2024
Vägagi põnev ja haarav lugemine, mis ei andnud aimu sellest, kuidas raamat lõppeda võiks ja MIDA!? Kes jätab raamatu lõpetamata selliste teemaarenduste peale!? Okei, see on ka minu enda kiiks, et ma soovin, et raamatute lõpud ei jääks lahtiseks ja selliseks - võis minna niipidi ja võis minna naapidi ...
Kohati kõhe lugemine, samas väga põnevalt ja haaravalt kõhe. Mind muidugi köitis see kõik rohkem, sest äi elab suht salkandis, samamoodi metsa sees ja ma nüüd järgmine kord külla minnes ilmselt mõtlen sellest kohast teistmoodi :D
Long story short ... Marleen kolib oma elukaaslase Tambetiga Tallinnast maale elama, täpsemalt Haapsalu kanti väikesesse külakesse metsaveerele. Õige pea hakkab juhtuma kummalisi asju: küünejäljed puudel, Marleenil nägemused ja justkui vahepeal kaotsiolek kuskil millegi lummuses. Marleen hakkab vaikselt uurima, mis on selle koha lugu, kes on varem elanud seal majas ja mis on juhtunud ning külamemm Meeri tasapisi viib teda kurssi. Marleeni&Tambeti majaga käib kaasas Vihmakassi vanarahvajutt ning Marleen hakkab selle jälgi ajama ... mis see Vihmakass on? Mida ta teeb? ... kuniks ta avastab katusealusest ruumist ühe mahuka kirstu, mis on sel teemal vihjeid ja kirjutisi täis ... Marleen satub aina enam Vihmakassist lummusesse - see justkui kutsub teda edasi uurima, edasi lugema, edasi tegutsema, kuigi teised kõik juba tema pärast muret tunnevad ja tema vaimses seisundis kergelt kahtlevad.
Raamatu lõpuks aga ei selgu, mis/kes see Vihmakass lõpuks siiski oli - kas see oli reaalselt miskit üleloomulikku? Kas see oli pigem Marleeni ebastabiilne vaimne tervis? Samas jäi ka mulje, et Marleen on lapsest saati mõeldud sinna sattuma?
Kahju, et see Vihmakassi story jäi tegelikult meile lahti seletamata, ainult vihjed ja müüdid jms, kuid mis see päriselt siis oli? Ja, mis siis lõpuks Marleeniga juhtus? Kuhu ta põgenes? Hullus? Enesetapp? Muundumine Vihmakassiks (Seda ma just ei usu, haha).
1 möödapanek oli raamatus, mis mind väga häirima jäi, sest kant on vägagi tuttav ... kui Marleen&Tambet võtsid Haapsalu loomade varjupaigast koerakese Napa ja läksid sealt Ungru lossi varemeid vaatama. "...Kui nad olid veidi aega sõitnud ja teinud paar valepööret (????), mille eest GPS aelgase reageerimise tõttu Tambetilt natuke pahandada sai, jõudsid nad suure muruplatsi äärde, mille kaugemas servas asus Ungru loss ..." .... Hmm, loomade varjupaiga juurest Ungru lossini on 8 min võrdlemisi otse sõita mööda suurt maanteed ... et kuhu see GPS neid siis juhendas või kustkaudu nad sinna ringiga sõitsid, sest sinna ei saa muudmoodi? :D Aga see selleks, kes ei tea, seda ei häiri!
Üldiselt vägagi meeldiv lugemine!
#remark detsembrikuu raamat 2023
Kohati kõhe lugemine, samas väga põnevalt ja haaravalt kõhe. Mind muidugi köitis see kõik rohkem, sest äi elab suht salkandis, samamoodi metsa sees ja ma nüüd järgmine kord külla minnes ilmselt mõtlen sellest kohast teistmoodi :D
Long story short ... Marleen kolib oma elukaaslase Tambetiga Tallinnast maale elama, täpsemalt Haapsalu kanti väikesesse külakesse metsaveerele. Õige pea hakkab juhtuma kummalisi asju: küünejäljed puudel, Marleenil nägemused ja justkui vahepeal kaotsiolek kuskil millegi lummuses. Marleen hakkab vaikselt uurima, mis on selle koha lugu, kes on varem elanud seal majas ja mis on juhtunud ning külamemm Meeri tasapisi viib teda kurssi. Marleeni&Tambeti majaga käib kaasas Vihmakassi vanarahvajutt ning Marleen hakkab selle jälgi ajama ... mis see Vihmakass on? Mida ta teeb? ... kuniks ta avastab katusealusest ruumist ühe mahuka kirstu, mis on sel teemal vihjeid ja kirjutisi täis ... Marleen satub aina enam Vihmakassist lummusesse - see justkui kutsub teda edasi uurima, edasi lugema, edasi tegutsema, kuigi teised kõik juba tema pärast muret tunnevad ja tema vaimses seisundis kergelt kahtlevad.
Raamatu lõpuks aga ei selgu, mis/kes see Vihmakass lõpuks siiski oli - kas see oli reaalselt miskit üleloomulikku? Kas see oli pigem Marleeni ebastabiilne vaimne tervis? Samas jäi ka mulje, et Marleen on lapsest saati mõeldud sinna sattuma?
Kahju, et see Vihmakassi story jäi tegelikult meile lahti seletamata, ainult vihjed ja müüdid jms, kuid mis see päriselt siis oli? Ja, mis siis lõpuks Marleeniga juhtus? Kuhu ta põgenes? Hullus? Enesetapp? Muundumine Vihmakassiks (Seda ma just ei usu, haha).
1 möödapanek oli raamatus, mis mind väga häirima jäi, sest kant on vägagi tuttav ... kui Marleen&Tambet võtsid Haapsalu loomade varjupaigast koerakese Napa ja läksid sealt Ungru lossi varemeid vaatama. "...Kui nad olid veidi aega sõitnud ja teinud paar valepööret (????), mille eest GPS aelgase reageerimise tõttu Tambetilt natuke pahandada sai, jõudsid nad suure muruplatsi äärde, mille kaugemas servas asus Ungru loss ..." .... Hmm, loomade varjupaiga juurest Ungru lossini on 8 min võrdlemisi otse sõita mööda suurt maanteed ... et kuhu see GPS neid siis juhendas või kustkaudu nad sinna ringiga sõitsid, sest sinna ei saa muudmoodi? :D Aga see selleks, kes ei tea, seda ei häiri!
Üldiselt vägagi meeldiv lugemine!
#remark detsembrikuu raamat 2023
November 16, 2023
Lummav. Igati maitsekalt kirjutatud. Põnevik, hingedraama, õudus, pärandkultuur, lisaks rohkelt vihjeid ning viiteid klassikale, mis teadjale mõnusa äratundmise loovad, noores lugejas loodetavasti aga huvi äratavad. Lugu, mille võib kõhkluseta paigutada ka gümnasistide soovitusliku kirjanduse varasalve. Noortele on siin mõndagi üldharivat, mis nii muuseas läbi teksti libiseb. Teose peen mitmekihiline võrgustik kulgeb loogilises ja loomulikus seoses ning arengus. Reaalsus ja imeliselt kirjeldatud unenägemine põimuvad ehedana, mis vägagi omane hallutsinogeensele maailmale, kuid võimalik selletagi. Suurepärane (nais)peategelase siseelu kirjeldus teeb (mees)autorile au.
Imetlust väärib harmoonia ja tasakaal, mis läbib kõike 392 lehekülge nii-öelda põnevikku. Millegagi ei ole liialdatud, ka paljukirjutatud, -loetud teemad kulgevad vaoshoitult ja piirduvad pigem napi kirjeldusega. Lõpplahendus, mida hingevärinal oodatud, osutub kardetud banaalsuse asemel kirgastavaks tekstiks, millest lugeja saab raamatus kätte vaid killukese. Ülejäänu hakkab toimima peale raamatu käest panemist.
Imetlust väärib harmoonia ja tasakaal, mis läbib kõike 392 lehekülge nii-öelda põnevikku. Millegagi ei ole liialdatud, ka paljukirjutatud, -loetud teemad kulgevad vaoshoitult ja piirduvad pigem napi kirjeldusega. Lõpplahendus, mida hingevärinal oodatud, osutub kardetud banaalsuse asemel kirgastavaks tekstiks, millest lugeja saab raamatus kätte vaid killukese. Ülejäänu hakkab toimima peale raamatu käest panemist.
January 14, 2024
2,5⭐️
Marleen kolib koos oma mehe Tambetiga Läänemaa asuvasse vanasse talumajja. Tõlkijana kodus tööd tegev Marleen hakkab peagi märkama, et tugevate vihmasadude ajal on tal kummaline tunne, just kui keegi jälgiks teda. Kui lähedal asuvatele puudele tekivad seletamatud kraapimisjäljed otsustab Marleen veidi kohalikega juttu puhuda ning vanades rahvalugudes sobrada. Vanade juttude põhjal võib aimata, et piirkonnas on tegutsemas salapärane vihmakass. Seda teemat edasi uurides vajub Marleen aina sügavamale võrku, mis tema selget mõistust looritama hakkab. Siit-sealt olin kuulnud, et raamatu lõpp jääb lahtiseks (mis mulle tavapäraselt eriti ei meeldi), aga selle loo puhul üllatas mind lõpp pigem positiivselt (või olin ma lihtsalt rõõmus et see kõik läbi sai 😅). Minu jaoks oli tempo liiga aeglane, pikad kirjeldused, mis õhustiku loomise mõttes olid ilmselt vajalikud, tundusid mulle paraku kohati tüütutena ja no teate seda tunnet, kui keegi sulle hullu õhinaga oma unenägu püüab seletada, aga sind üldseee ei huvita - vot siin oli sama, lehtede pikkused unenägude kirjeldused, mis minu jaoks täitsa ebavajalikena näisid. Ja siis paar pisemat loogikaviga jäid mind ka häirima: miks Marleen ja Tambet üldse koos olid? Nad olid ju nii erinevad inimesed, mulle tundus, et Marleen lausa kartis oma meest ja tolle meelepaha, surudes sellega ennast koguaeg alla. Samas oli Marleen üldse nii iseloomutu ja naiivne, et mul kohe tekkis trots ta vastu. Samuti ei tundunud mulle loogiline see varjupaigast koera võtmine ja siis paar päeva hiljem koera sinna tagasi viimine, sest noh korraks oli vaja loom ära sokutada ja varjupaik tahab oma endiseid hoolealuseid ikka ju näha…hmm? Pigem vist ikka nii ei ole 😀
Positiivsemast küljest - pimeda ja vihmase metsa õudukalik kujutamine on siin ikka väga hästi õnnestunud.
Marleen kolib koos oma mehe Tambetiga Läänemaa asuvasse vanasse talumajja. Tõlkijana kodus tööd tegev Marleen hakkab peagi märkama, et tugevate vihmasadude ajal on tal kummaline tunne, just kui keegi jälgiks teda. Kui lähedal asuvatele puudele tekivad seletamatud kraapimisjäljed otsustab Marleen veidi kohalikega juttu puhuda ning vanades rahvalugudes sobrada. Vanade juttude põhjal võib aimata, et piirkonnas on tegutsemas salapärane vihmakass. Seda teemat edasi uurides vajub Marleen aina sügavamale võrku, mis tema selget mõistust looritama hakkab. Siit-sealt olin kuulnud, et raamatu lõpp jääb lahtiseks (mis mulle tavapäraselt eriti ei meeldi), aga selle loo puhul üllatas mind lõpp pigem positiivselt (või olin ma lihtsalt rõõmus et see kõik läbi sai 😅). Minu jaoks oli tempo liiga aeglane, pikad kirjeldused, mis õhustiku loomise mõttes olid ilmselt vajalikud, tundusid mulle paraku kohati tüütutena ja no teate seda tunnet, kui keegi sulle hullu õhinaga oma unenägu püüab seletada, aga sind üldseee ei huvita - vot siin oli sama, lehtede pikkused unenägude kirjeldused, mis minu jaoks täitsa ebavajalikena näisid. Ja siis paar pisemat loogikaviga jäid mind ka häirima: miks Marleen ja Tambet üldse koos olid? Nad olid ju nii erinevad inimesed, mulle tundus, et Marleen lausa kartis oma meest ja tolle meelepaha, surudes sellega ennast koguaeg alla. Samas oli Marleen üldse nii iseloomutu ja naiivne, et mul kohe tekkis trots ta vastu. Samuti ei tundunud mulle loogiline see varjupaigast koera võtmine ja siis paar päeva hiljem koera sinna tagasi viimine, sest noh korraks oli vaja loom ära sokutada ja varjupaik tahab oma endiseid hoolealuseid ikka ju näha…hmm? Pigem vist ikka nii ei ole 😀
Positiivsemast küljest - pimeda ja vihmase metsa õudukalik kujutamine on siin ikka väga hästi õnnestunud.
August 10, 2024
Esikteosena väga hästi välja kukkunud. Lõpp meeldis mulle väga, aga punkte võttis alla ebavajalike tekstide osakaal ( kirjeldused, lühikokkuvõtted Marleeni loetud raamatutest ja loogiliste asjade lahti seletamine). Õige müstika hakkas alles raamatu lõpus pihta, millest oleks soovinud rohkem lugeda. Närvidele käis ka Marleeni tegelaskuju ( no kamoon, miks mehed alati kirjutavad naised abituteks, naiivseteks ja kergelt hüsteerilisteks?!). Tambet ajas ka mind närvi aga see juba maitse küsimus.
Üleüldiselt soovitan teistelegi ja ootan uudishimuga autori edasisi tükke (mis loodetavasti oleks ka midagi etnohorrori sarnast).
Üleüldiselt soovitan teistelegi ja ootan uudishimuga autori edasisi tükke (mis loodetavasti oleks ka midagi etnohorrori sarnast).
Read
January 21, 2025Jätsin pooleli 35% juures.
Ma olen üsna pikalt tahtnud seda raamatut lugeda, aga kahjuks ei läinud lugu minu jaoks hästi käima. Sündmustiku kulg on aeglane, mis pole tingimata halb, ent kõige rohkem häiris mind, et kõik tegelaste mõtted ja tegemised on nii üksikasjalikult lahti seletatud, et enda tõlgenduseks ei jäänudki mingit ruumi. Ehkki mul oli kahju raamatut pooleli jätta, ei oleks ma suutnud end sellest ka läbi suruda.
Ma olen üsna pikalt tahtnud seda raamatut lugeda, aga kahjuks ei läinud lugu minu jaoks hästi käima. Sündmustiku kulg on aeglane, mis pole tingimata halb, ent kõige rohkem häiris mind, et kõik tegelaste mõtted ja tegemised on nii üksikasjalikult lahti seletatud, et enda tõlgenduseks ei jäänudki mingit ruumi. Ehkki mul oli kahju raamatut pooleli jätta, ei oleks ma suutnud end sellest ka läbi suruda.
November 22, 2023
Minu andmetel on see autori esimene raamat ja kui tavaliselt olen esikteoste lugema tõttamisega üsna kaalutlev, siis see teos läks küll kohe pärast sisututvustuse lugemist soovinimekirja. Lugu tundus pakkuvat ühtaegu nii folkloorset ainest, põnevust kui ka realistlikku olustikku. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda kõike ma sellest raamatust ka sain. Meeldis, et pinget kruviti üles järk-järgult ehk et täitsa tavalistes olukirjeldustes tiksus kogu aeg kuklas justkui viitsütikuga pomm, et varsti-varsti lihtsalt peab midagi juhtuma. Kena õudusromaani süžee tegelikult, kus noor perekond kolib vanasse maamajja ja vaikselt hakkab selguma selle maja naiste kummastav minevik ja sama kummastav olevik, kus keegi puudele küünejälgi kraabib. Autor on teinud minajutustajaks noore pere naispoole Marleeni ja ridade vahelt võib siin aimata ka erinevaid suhteprobleeme. Lõpplahendus mulle ka meeldis ja ketras pärast teose lõpetamist veel veidi aega peas edasi. Kui nuriseda, siis mõned heietused jäid minu jaoks liiga venima, kuid lõppkokkuvõttes on tegemist küllaltki kobeda romaanikesega.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews