What do you think?
Rate this book
Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573. Kõige rikkam territoorium
„...Liivimaa on polaarala: ilmad on külmad ja märjad, õhk paks, kuid Teid kasvatati mõõdukas kliimas ning olete kogenud ainult sealseid ohtusid ja haigusi. Ka Saaremaa toidud on erinevad Teie kodukoha toitudest ning halvemad kui toidud ja joogid, millega olete noorusest peale harjunud. Need oleks Teile juba nooruses katsumuseks olnud, kuid eriti siis, kui olete juba vanuse poolt hapraks tehtud ja nõrga tervise juures....“
Nende sõnadega keeldus Heinrich von Langenstein 1381. aastal Saare-Lääne piiskopi ametist. Pariisi ülikooli õpetlase arvates külma ja kõledat piiskopkonda nimetas kroonik Christian Kelch aga Liivimaa kõige rikkamaks territooriumiks.
Teoses kajastatakse piiskopkonna ajalugu selle rajamisest 1227. aastal, mil tsistertslane Gottfried määrati esimeseks piiskopiks, kuni 1573. aastani, mil Saaremaa vasallid ja kodanikud andisid truudusvande Taani kuningale. Kolm ja pool sajandit kestnud võimkonna juhid – piiskopid – pidid olema tegusad nii sõjas kui diplomaatias, kuna keskaegset vürsti ei ohustanud mitte ainult välisvaenlased, vaid ka sisetülid, sealjuures oma privileege kaitsta ja suurendada püüdvad vasallid.
Piiskopkonna ajaloole lisaks on raamatus kõne all ka territooriumi võimukeskuste arengulugu. Piiskopilinnu Vana-Pärnus ja Haapsalus, piiskopilinnuseid Kuressaares ja Koluveres, piiskopi ja Saksa ordu poolt jagatud Lihulat ning ordu võimukeskusi Pöides ja Maasis kirjeldavad artiklid, mida toetavad värskeimatel arheoloogistel uuringutel põhinevad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid. Samuti on esitatud piiskopkonna väikelinnuste lühikirjeldused.
Nende sõnadega keeldus Heinrich von Langenstein 1381. aastal Saare-Lääne piiskopi ametist. Pariisi ülikooli õpetlase arvates külma ja kõledat piiskopkonda nimetas kroonik Christian Kelch aga Liivimaa kõige rikkamaks territooriumiks.
Teoses kajastatakse piiskopkonna ajalugu selle rajamisest 1227. aastal, mil tsistertslane Gottfried määrati esimeseks piiskopiks, kuni 1573. aastani, mil Saaremaa vasallid ja kodanikud andisid truudusvande Taani kuningale. Kolm ja pool sajandit kestnud võimkonna juhid – piiskopid – pidid olema tegusad nii sõjas kui diplomaatias, kuna keskaegset vürsti ei ohustanud mitte ainult välisvaenlased, vaid ka sisetülid, sealjuures oma privileege kaitsta ja suurendada püüdvad vasallid.
Piiskopkonna ajaloole lisaks on raamatus kõne all ka territooriumi võimukeskuste arengulugu. Piiskopilinnu Vana-Pärnus ja Haapsalus, piiskopilinnuseid Kuressaares ja Koluveres, piiskopi ja Saksa ordu poolt jagatud Lihulat ning ordu võimukeskusi Pöides ja Maasis kirjeldavad artiklid, mida toetavad värskeimatel arheoloogistel uuringutel põhinevad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid. Samuti on esitatud piiskopkonna väikelinnuste lühikirjeldused.
194 pages, Paperback
Published October 1, 2023
4 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
November 11, 2024
Huvitavalt kirjutatud ja eri autorite artiklid hästi tervikuks kokku sulatatud aga kahjuks raske lugeda erakordselt väikese kirjasuuruse tõttu, kohati tekib tunne et tuleks luup appi võtta. Ka joonised on liiga väikesed, millest on kahju sest visuaalne materjal on raamatus väga hea.
April 29, 2024
Esiteks pean mainima, et kuna tegu on osaliselt minu enda tööga ja suuremas osas minu nägemusega, siis olen kindlasti kuigivõrd kallutatud. Aga mida õieti kujutab endast see teos?
Keskaegse Liivimaa ehk tänapäevase Eesti ja Läti ajalugu kirjeldatakse liiga tihti läbi emotsioonide („head“ muinaseestlased, „halvad“ sakslased) või tänaseks vananenud arusaamadele tuginedes (enamasti lähtudes baltisaksa uurijate töödest 19. sajandil). Siin üritasime nendest traditsioonidest lahkuda ja võtta käsitlusse üks Liivimaal eksisteerinud riike, Saare-Lääne piiskopkond, mis kestis kauem kui kolm sajandit.
Eestikeelne Saare-Lääne piiskopkonna terviklik üldajalugu esineb siin teoses esmakordselt, kuigi paljusid üksikuid aspekte on mujal kajastatud. Sealhulgas tuli välja mitmeid teemasid, mille kohta me veel ei oska väga palju öelda nt stiftifoogti ja piiskopi prokuratoori amet. Omal ajal olid sellised küsimused kindlasti olulised ning (hetkel) võib ainult oletada, millised dialoogid või konfliktid esinesid vasallide vahel, kes arvasid, et just nemad sobivad ametisse kõige paremini.
Raamatu teise osa moodustavad piiskopkonna keskuste ülevaated. Kuigi osadest linnustest on ilmunud teoseid (nt Kuressaare, Lihula ja Koluvere), siis enamasti ei ole need teosed suutnud keskenduda oma teemale, kuna nad on pidanud seletama keskaja kontekstis ka maa üldist võimukorraldust, mis siin on õnneks raamatu alguses põhjalikult käsitletud. Mõne koha (nt Kuressaare) ülevaade on suhteliselt standardne, kuid kasvõi Vana-Pärnu ja Vigala ajalugu pole varem nii põhjalikult ja selgelt esitatud. Siin lisan veel, et ka tõenäoliselt ajaloohuvilisele lugejale tuttava keskaegse keskuse (nagu seesama Kuressaare) puhul on mul põhjust siiski arvata, et lugeja ei ole tuttav kõigi esitatud faktidega.
Mida oleks võinud paremini teha? Peamine probleem on see, et trükiversiooni kaardid on enamasti natuke väikese tähesuurusega. See mure saab lahendatud järgmises, Tartut käsitlevas raamatus. Olen kuulnud nurinat ka formaadi üle, kuid siin võib arvestada, et seda on võimalik hoida tugitoolis ühes käes, erinevalt paljust Eesti ajalookirjandusest, mida on võimalik lehitseda vaid kirjutuslaua taga.
Ühtegi sisulist kommentaari ei ole minuni jõudnud, kuid olen teinud kaks tähelepanekut: 1) Läänemaa Teenuse mõisa võib ka välja tuua kui tõenäolise väikelinnuse ehk kindlustatud kivimõisa ja 2) Kuressaare kaardil esinev Suuremõisa on tegelikult seesama Püha kihelkonna ametimõis, mis ametkondade kaardil asub Kaarma ligidal.
Soovitan igati! Kui on mure formaadi pärast, siis raamatu elektroonilised versioonid võiksid sobida trükiversiooni asemel.
Postitasin arvustuse algselt enda blogis.
Keskaegse Liivimaa ehk tänapäevase Eesti ja Läti ajalugu kirjeldatakse liiga tihti läbi emotsioonide („head“ muinaseestlased, „halvad“ sakslased) või tänaseks vananenud arusaamadele tuginedes (enamasti lähtudes baltisaksa uurijate töödest 19. sajandil). Siin üritasime nendest traditsioonidest lahkuda ja võtta käsitlusse üks Liivimaal eksisteerinud riike, Saare-Lääne piiskopkond, mis kestis kauem kui kolm sajandit.
Eestikeelne Saare-Lääne piiskopkonna terviklik üldajalugu esineb siin teoses esmakordselt, kuigi paljusid üksikuid aspekte on mujal kajastatud. Sealhulgas tuli välja mitmeid teemasid, mille kohta me veel ei oska väga palju öelda nt stiftifoogti ja piiskopi prokuratoori amet. Omal ajal olid sellised küsimused kindlasti olulised ning (hetkel) võib ainult oletada, millised dialoogid või konfliktid esinesid vasallide vahel, kes arvasid, et just nemad sobivad ametisse kõige paremini.
Raamatu teise osa moodustavad piiskopkonna keskuste ülevaated. Kuigi osadest linnustest on ilmunud teoseid (nt Kuressaare, Lihula ja Koluvere), siis enamasti ei ole need teosed suutnud keskenduda oma teemale, kuna nad on pidanud seletama keskaja kontekstis ka maa üldist võimukorraldust, mis siin on õnneks raamatu alguses põhjalikult käsitletud. Mõne koha (nt Kuressaare) ülevaade on suhteliselt standardne, kuid kasvõi Vana-Pärnu ja Vigala ajalugu pole varem nii põhjalikult ja selgelt esitatud. Siin lisan veel, et ka tõenäoliselt ajaloohuvilisele lugejale tuttava keskaegse keskuse (nagu seesama Kuressaare) puhul on mul põhjust siiski arvata, et lugeja ei ole tuttav kõigi esitatud faktidega.
Mida oleks võinud paremini teha? Peamine probleem on see, et trükiversiooni kaardid on enamasti natuke väikese tähesuurusega. See mure saab lahendatud järgmises, Tartut käsitlevas raamatus. Olen kuulnud nurinat ka formaadi üle, kuid siin võib arvestada, et seda on võimalik hoida tugitoolis ühes käes, erinevalt paljust Eesti ajalookirjandusest, mida on võimalik lehitseda vaid kirjutuslaua taga.
Ühtegi sisulist kommentaari ei ole minuni jõudnud, kuid olen teinud kaks tähelepanekut: 1) Läänemaa Teenuse mõisa võib ka välja tuua kui tõenäolise väikelinnuse ehk kindlustatud kivimõisa ja 2) Kuressaare kaardil esinev Suuremõisa on tegelikult seesama Püha kihelkonna ametimõis, mis ametkondade kaardil asub Kaarma ligidal.
Soovitan igati! Kui on mure formaadi pärast, siis raamatu elektroonilised versioonid võiksid sobida trükiversiooni asemel.
Postitasin arvustuse algselt enda blogis.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews