What do you think?
Rate this book
Frankenstein
Sveta Grigorjeva kolmas luulekogu „Frankenstein” pöörab senistest enam tähelepanu avarama, mutantjama keha- ja maailmatunnetuse otsimisele. Ihuline ja poorne, lausa tselluliidine luule lõikub terava sotsiaalkriitika ning õrnusega kõigi sobitumatute ja tõrjutute suhtes. „Frankenstein” võib inspireerida otsima mustreid nii kehalt kui ka tähistaevast, lugema nii kirjandust kui ka kuud, tekitama enesele uusi närvilõpmeid ning asetama kahtluse alla kehtivaid võimusuhteid. Luulekogu pealkirja allikas Frankensteini koletis on eikuskile kuuluv ebard, Grigorjeva käsitluses aga jõustav näide, kelle sünd nõuab kehalisuse ümber mõtestamist ning kes on piirideülene eeskõneleja kõigile neile, keda on sunnitud mingil põhjusel ennast häbenema.
emake maa
vahel mõtlen mis asi see on
et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks
ja et kas ta on siis
üksikema
näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle
üksikema laps
üks paljudest ja kas sel juhul inimesed
on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad
kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära
mind ja sind kogu inimkonna –
lapsendamisele
või isale kasvatamiseks
aga kus isa üldse on
millal ta tagasi tuleb
miks pole teda nii kaua näinud
pole teda üldse näinud
millal ta tuleb tagasi töölt
taevast baarist
teise naise juurest
äri ja maailma juhtimast
teadusavastusi tegemast
sõda alustamast sõda lõpetamast
otsustamast sinu ja minu
emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide
kas maa tahtis üldse emaks saada
kas keegi üldse küsis talt
kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks
mulle tegelikult ei meeldi mõte ja
metafoor loodusest kui emast
arvan et loodus kui kallim
oleks palju parem
ja ega see kallim ei pea ju olema naine
mõtle kui loodus oleks su kallim
millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse
saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud
emake maa
vahel mõtlen mis asi see on
et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks
ja et kas ta on siis
üksikema
näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle
üksikema laps
üks paljudest ja kas sel juhul inimesed
on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad
kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära
mind ja sind kogu inimkonna –
lapsendamisele
või isale kasvatamiseks
aga kus isa üldse on
millal ta tagasi tuleb
miks pole teda nii kaua näinud
pole teda üldse näinud
millal ta tuleb tagasi töölt
taevast baarist
teise naise juurest
äri ja maailma juhtimast
teadusavastusi tegemast
sõda alustamast sõda lõpetamast
otsustamast sinu ja minu
emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide
kas maa tahtis üldse emaks saada
kas keegi üldse küsis talt
kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks
mulle tegelikult ei meeldi mõte ja
metafoor loodusest kui emast
arvan et loodus kui kallim
oleks palju parem
ja ega see kallim ei pea ju olema naine
mõtle kui loodus oleks su kallim
millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse
saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud
104 pages, Paperback
Published January 1, 2023
13 people are currently reading
188 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 48 reviews
November 23, 2024
Kui ma vaatan tagasi oma varasematele hinnangutele, siis võiks see tegelikult ju lausa viis olla. Aga...
Viimase aasta jooksul kuulan ma peaasjalikult täispikki albumeid. Korralik album, selline, millel nõel sujuvalt ühest loost teise jookseb, kus mõlemad pooled teineteisele juurde annavad ja mis mõjub tervikuna, on üks inimkultuuri tippsaavutsi. Enamus albumeid seda loomulikult ei ole. Enamasti on ka sellistel albumitel, mida loetakse erinevates tabelites verstapostideks, vaid mõni üksik hea lugu (see tõeline maamärk), kuid nende vahel laiutab mingi ebatihe tühermaa või lausa laadaplats. Mitte, et tühermaa iseenesest toitev poleks.
Näiteks suurem osa The Rolling Stonesi albumeid on selliseid. Vabandust, et ma need vanad valged peerud sellise raamatu kohta käivasse teksti sisse toon. Paar head või õigemini tõeliselt imelist lugu ja siis suht keskpärane või lausa tülgastav filler. Samas karjääri lõpus best of on ju sellisel juhul ikkagi hittide paraad. Õnneks "Frankenstein" nii hull ei ole, kuid minu jaoks on siiski sellist liigsena tunduvat lihakeha liiga palju.
Lugesin enne lõpu juurde liikumist keskkoha uuesti üle ja olin valmis koheselt seda totaalseks eesti kirjanduse tipuks kutsuma. Näiteks singlid "kõige hullem mida sõda", "mida sa teeks", "hannah arendt kuulas", "dekoloniaalne nelk", "kas nõrkus on uus tugevus uus" ja totaalse kirsina tordil "valgevene autor svetlana alesijevitš". Aga siis liikusin edasi lõpu poole ning tuli päris palju sellist ebatihedat, kuni lõpuks on nauditava väljajuhatusena "sa ei pea mitte kellelegi meeldima".
Seega ütleks mina, et viiekümne minutilise oopuse asemel oleks piisanud kahekümnekaheksa mintsasest sutsakast peale mida sa ei suuda ennast toolilt isegi püsti ajada, sest põlvekedrad on sõnade poolt pulbriks taotud. Ka sellisel juhul võib vahele mahtuda mõningaid mõnusalt lihtsaid mükse nagu "ei taha armuda" kui kõrvale on panna täiesti imelise kujundiga "jah".
Aga olgu, võib ka olla pikemaid ühtlaselt häid või kergete ebatasasustega albumeid. "OK Computer" näiteks oskab väga erinevate lähenemiste vahel laveerida. Või lausa ülipikk "The Miseducation of Lauryn Hill" näiteks (viimasele tehti muideks hiljuti just Literary Hubis korralik tagasivaade). Eks "Frankenstein" vist olegi rocki asemel pigem hiphop võimidagi. Algusträkina bänger nimilugu "aeg ilmuda jo ülim täis on tund" või siis "but they can't do nothin' to a G" ja roosade Miami flamingode kujund ühes kõige tugevamas palas "flamingod ja sõjad".
Igal juhul peaks ma andma nende hetkede eest, kui see raamat mind täielikult maha niitis, vaieldamatu viie ja eks see vist aus oleks, aga mul on tunne, et see raamat oleks võinud olla veelgi täiuslikum, veelgi tihedam. Alati on iga näituse kõige olulisem teos viimasena enne valminuks kuulutamist välja jäetud pilt ning igale tekstile annab kõige rohkem juurde lõpmisel ülelugemisel välja lõigatud lause. Hoolimata nende lõigete puudumisest on Grigorjeva praeguse eesti kirjanduse totaalne tipp.
küsitakse mult siis: miks sa EI tapnud?
vastan: ei tahtnud
keegi ei käse mind
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud
Viimase aasta jooksul kuulan ma peaasjalikult täispikki albumeid. Korralik album, selline, millel nõel sujuvalt ühest loost teise jookseb, kus mõlemad pooled teineteisele juurde annavad ja mis mõjub tervikuna, on üks inimkultuuri tippsaavutsi. Enamus albumeid seda loomulikult ei ole. Enamasti on ka sellistel albumitel, mida loetakse erinevates tabelites verstapostideks, vaid mõni üksik hea lugu (see tõeline maamärk), kuid nende vahel laiutab mingi ebatihe tühermaa või lausa laadaplats. Mitte, et tühermaa iseenesest toitev poleks.
Näiteks suurem osa The Rolling Stonesi albumeid on selliseid. Vabandust, et ma need vanad valged peerud sellise raamatu kohta käivasse teksti sisse toon. Paar head või õigemini tõeliselt imelist lugu ja siis suht keskpärane või lausa tülgastav filler. Samas karjääri lõpus best of on ju sellisel juhul ikkagi hittide paraad. Õnneks "Frankenstein" nii hull ei ole, kuid minu jaoks on siiski sellist liigsena tunduvat lihakeha liiga palju.
Lugesin enne lõpu juurde liikumist keskkoha uuesti üle ja olin valmis koheselt seda totaalseks eesti kirjanduse tipuks kutsuma. Näiteks singlid "kõige hullem mida sõda", "mida sa teeks", "hannah arendt kuulas", "dekoloniaalne nelk", "kas nõrkus on uus tugevus uus" ja totaalse kirsina tordil "valgevene autor svetlana alesijevitš". Aga siis liikusin edasi lõpu poole ning tuli päris palju sellist ebatihedat, kuni lõpuks on nauditava väljajuhatusena "sa ei pea mitte kellelegi meeldima".
Seega ütleks mina, et viiekümne minutilise oopuse asemel oleks piisanud kahekümnekaheksa mintsasest sutsakast peale mida sa ei suuda ennast toolilt isegi püsti ajada, sest põlvekedrad on sõnade poolt pulbriks taotud. Ka sellisel juhul võib vahele mahtuda mõningaid mõnusalt lihtsaid mükse nagu "ei taha armuda" kui kõrvale on panna täiesti imelise kujundiga "jah".
Aga olgu, võib ka olla pikemaid ühtlaselt häid või kergete ebatasasustega albumeid. "OK Computer" näiteks oskab väga erinevate lähenemiste vahel laveerida. Või lausa ülipikk "The Miseducation of Lauryn Hill" näiteks (viimasele tehti muideks hiljuti just Literary Hubis korralik tagasivaade). Eks "Frankenstein" vist olegi rocki asemel pigem hiphop võimidagi. Algusträkina bänger nimilugu "aeg ilmuda jo ülim täis on tund" või siis "but they can't do nothin' to a G" ja roosade Miami flamingode kujund ühes kõige tugevamas palas "flamingod ja sõjad".
Igal juhul peaks ma andma nende hetkede eest, kui see raamat mind täielikult maha niitis, vaieldamatu viie ja eks see vist aus oleks, aga mul on tunne, et see raamat oleks võinud olla veelgi täiuslikum, veelgi tihedam. Alati on iga näituse kõige olulisem teos viimasena enne valminuks kuulutamist välja jäetud pilt ning igale tekstile annab kõige rohkem juurde lõpmisel ülelugemisel välja lõigatud lause. Hoolimata nende lõigete puudumisest on Grigorjeva praeguse eesti kirjanduse totaalne tipp.
küsitakse mult siis: miks sa EI tapnud?
vastan: ei tahtnud
keegi ei käse mind
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud
October 19, 2023
Absoluutselt fantastiline!
November 6, 2023
liiga lähedale tuli see luulekogu. distants ei tekkinud autoriga, vaid endaga. mina tahan ka tahta tapeedist kirjutada selmet instagrami või veel hullem facebooki reele skrollida. ja nii tekkisid kogu lugedes samad tunded, mis siis, kui enda miskipärast alati poliitilisi sisuga tekste loen ja mille pärast end kogu aeg räbalalt tunnen, sest kus on tõed mis ei kustu, kus on armastus, kus on ilu? ja nii ma mõtlen, et 🤷♀️ selle peale meenub alati üks vähemalt minu peas kustumatu lause et ära ole pretensioonikas vaid ... seegi lause meelest läinud vahest tuleb meelde siis uuendan
November 6, 2023
!!!!!!!!!!!!!
May 28, 2024
See on nii intensiivne, kui vähegi lasta sel endale mõjuda, et ma ei saa aru, kuidas seda saabki ühekorraga läbi lugeda, isegi minu tehtud poole päevaga, jupikaupa oli veidi liiga palju. Grigorjeva ikka oskab tuua välja ühiskonna valupunkte, olles samas ka nii isiklik.
October 14, 2024
eks see on vist üks suur õnn ja õnnetus korraga, et kui sa oled kunagi 18-aastasena “american beauty’t” lugenud, siis ega sellest midagi väga paremat ei saagi olla
December 11, 2023
aga see oli geniaalne!!
“|…|
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud”
“|…|
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud”
October 27, 2023
armunud aga õnnetu
November 14, 2023
Sveta Grigorjeva, thank you for your service.
December 9, 2023
Muide palju parem kui Sveta teine kogumik.
libistaksid oma sõrme siis üle
mu keha nagu libistad praegu mööda oma puutetundlikku
seadeldist
skrolli hoopis mind
samal ajal kui vaatan
möödalibisevat maastikku
selle lendutõusvaid luiki
skrolli mind
lõppu
libistaksid oma sõrme siis üle
mu keha nagu libistad praegu mööda oma puutetundlikku
seadeldist
skrolli hoopis mind
samal ajal kui vaatan
möödalibisevat maastikku
selle lendutõusvaid luiki
skrolli mind
lõppu
August 21, 2024
See sobis praegu kuidagi erakordselt hästi
June 1, 2024
Olen alati olnud suur Sveta fänn ja hea feministliku kirjanduse austaja ning see teos tuletas mulle jälle meelde, miks… Asi ei ole ainult Sveta suurepärases sõnade ritta seadmise oskuses või käsitletud teemade olulisuses, vaid ka meisterlikus provokatsioonis ning hästi tekitatud läheduses teksti, autori ja lugeja vahel.
Sveta toob kokku palju vastandeid, toore mässu ja õrna helluse. Ta justkui hoiab sind sõnade lembes kaisus, sosistades samal ajal kõrva tugevaid poliitilisi tabuteemasid. Ta on loonud lugejale “Frankensteini” näol ühe sooja ja turvalise koha, kaitstud vaenu, diskriminatsiooni ja (vähemalt selline tunne jääb, et) kogu maailma kurja eest, samal ajal ise “ropult” rääkides. Ta kinnitab kõigile julgelt, et keegi siin ilmas pole üksi. Tuletab meelde, et jagame samu kogemusi: hirme, rõõme, kurbust, viha, süüd, haavatavust ja üldse kogut tunnetekompotti, mis meis peitub. Arvan, et tema luules võib ennast nii mõne või teise nurga alt vaadates ära tunda igaüks, isegi see, kes seda endale tunnistada ei taha.
Just Sveta suudab oma mõtted paberile kirja panna täpselt paraja doosi huumori ja tõsidusega ühtaegu, nii et sõnum ridade vahele kaotsi ei lähe. Naudin väga tema tagasihoidlikku mässu õigekirja vastu – sõnade kohati ebaloogiline paiknemine üksteise suhtes, tekitab tihti korraga eri tähendusi ning pakub veelgi mitmetahulisemat lugemiskogemust. Mulle on eriliselt eredalt meelde jäänud üks valusam luuletus leheküljelt 16 – “flamingod ja sõjad”, mis oma roosas, toob päris elu, päris kiirelt kohale.
Sveta toob kokku palju vastandeid, toore mässu ja õrna helluse. Ta justkui hoiab sind sõnade lembes kaisus, sosistades samal ajal kõrva tugevaid poliitilisi tabuteemasid. Ta on loonud lugejale “Frankensteini” näol ühe sooja ja turvalise koha, kaitstud vaenu, diskriminatsiooni ja (vähemalt selline tunne jääb, et) kogu maailma kurja eest, samal ajal ise “ropult” rääkides. Ta kinnitab kõigile julgelt, et keegi siin ilmas pole üksi. Tuletab meelde, et jagame samu kogemusi: hirme, rõõme, kurbust, viha, süüd, haavatavust ja üldse kogut tunnetekompotti, mis meis peitub. Arvan, et tema luules võib ennast nii mõne või teise nurga alt vaadates ära tunda igaüks, isegi see, kes seda endale tunnistada ei taha.
Just Sveta suudab oma mõtted paberile kirja panna täpselt paraja doosi huumori ja tõsidusega ühtaegu, nii et sõnum ridade vahele kaotsi ei lähe. Naudin väga tema tagasihoidlikku mässu õigekirja vastu – sõnade kohati ebaloogiline paiknemine üksteise suhtes, tekitab tihti korraga eri tähendusi ning pakub veelgi mitmetahulisemat lugemiskogemust. Mulle on eriliselt eredalt meelde jäänud üks valusam luuletus leheküljelt 16 – “flamingod ja sõjad”, mis oma roosas, toob päris elu, päris kiirelt kohale.
September 1, 2024
Aitäh võtmast kokku kogu seda 30le lähenevat naist, mis meil siin emamaal toimub.
Väga palju äratundmist, palju lemmikuid (nagu oleks ise kirjutanud! ei, päriselt, mul needsamad read kuskil!).
Väga ilusa lulla sai ka sisukorrast, kena katsumine.
Väga palju äratundmist, palju lemmikuid (nagu oleks ise kirjutanud! ei, päriselt, mul needsamad read kuskil!).
Väga ilusa lulla sai ka sisukorrast, kena katsumine.
Read
April 14, 2024Esimene Grigorjeva kogu, mida olen lugenud (teised arvustajad eesnimetavad; siis on selline "one and the only Sveta", nagu "Elvis" või "Adolf" - nagu ei saakski üldse kedagi teist olla selle nime taga. Või arvustamisel mõjub nii, nagu oleks sõber, ja tema luulekogu mõjub kuidagi nõnda vahetult, et seegi mõistetav.)
Siin on sellist retoorilist väge, et neid tekste saaks tänavanurgal skandeerida. Või rahvamassidele.
Mõnel luuletajal on laulud (a la "mina oma laulukestega"), tal pigem epistlid ja manifestid. Neile tekstidele ei lisaks meloodiat, vaid intensiivseid pilte (kuigi hiphopina saaks ehk esitada - kas hiphopparid esitavad ka leitud luulet?).
Lugesin ja mõtlesin, et see võiks olla õpilastelegi väravaks veenva vabavärsilise luule kirevasse maailma. Ent seesama teooriate ja feministliku namedroppimise tihedus, mis ilmselt paljudele lugejatele mõjub just täpselt sellena, mida veel vaja oli, võõritaks mu juntse. You win some, you lose some.
Meil on radikaalfeministist luuletaja, kes sõnastas Haraway küborgiks olemise manifestlikus luulevormis - ja see on lausa oivaline!
Lugedes mõtlesin ka aina sellele, et see oli viimase kulka üks nominente parima luulekogu kategoorias. Preemia sai hoopis Kolgi "Fuuga". Too oli ehk ühtlasem (ehkki selle helged hetked olid eredamad), ühtlasi tundus temaatiliselt mitmekesisem. Arvan, et kogu see "miks tänavu naised vähem said"-poleemika olnuks olemata, kui see kogu võitnuks. Mis ei tähenda, et nüüd peakski vaid sellest lähtuma.
Jagan üht, mis pole nii skandeeriv või manifesteeriv, on hoopis üsna tore lõpuluuletus...
sa ei pea mitte kellelegi meeldima
sulle ei pea mitte keegi meeldima
sa ei pea mitte kedagi armastama
sind ei pea mitte keegi armastama
normaalne luuletus lõppeks nüüd
reaga "aga hea oleks muidugi"
see luuletus on siin selleks et
näidata - see ei pea nii lõppema
///
Aga tahaks üht veel jagada, millel on kah omamoodi enesetutvustuse moment man
///
tahaks ka olla
selline luuletaja
kes magamatusest
või lihtsalt keset ööd
ärgates kööki läheb
keedab teed joob seda
vaatab tapeeti mõtleb elu
üle järele kirjutab
selle siis vahvaks ja
mõtlikuks luuletuseks
tahaks ka nii
aga ma lihtsalt ei suuda
ei suuda ei suuda ei suuda
skrollimist lõpetada
elu üle järele mõtlemine
peab jälle viibima sest
video sellest kuidas
sada merisiga läheb ühest
august välja ja siis samasse
auku tagasi vajab mingil
saladuslikul kombel
mu jäägitut tähelepanu
samas kes teab äkki see
on sarnane sellele mida teine
luuletaja keset ööd ärkamisega
vett keetes ja tapeeti vahtides teeb
äkki on isegi niii et see teed jiiv
luuletaja tahaks olla hoopis
sadat edasi tagasi kõndivat
merisiga vaatav
mina
Siin on sellist retoorilist väge, et neid tekste saaks tänavanurgal skandeerida. Või rahvamassidele.
Mõnel luuletajal on laulud (a la "mina oma laulukestega"), tal pigem epistlid ja manifestid. Neile tekstidele ei lisaks meloodiat, vaid intensiivseid pilte (kuigi hiphopina saaks ehk esitada - kas hiphopparid esitavad ka leitud luulet?).
Lugesin ja mõtlesin, et see võiks olla õpilastelegi väravaks veenva vabavärsilise luule kirevasse maailma. Ent seesama teooriate ja feministliku namedroppimise tihedus, mis ilmselt paljudele lugejatele mõjub just täpselt sellena, mida veel vaja oli, võõritaks mu juntse. You win some, you lose some.
Meil on radikaalfeministist luuletaja, kes sõnastas Haraway küborgiks olemise manifestlikus luulevormis - ja see on lausa oivaline!
Lugedes mõtlesin ka aina sellele, et see oli viimase kulka üks nominente parima luulekogu kategoorias. Preemia sai hoopis Kolgi "Fuuga". Too oli ehk ühtlasem (ehkki selle helged hetked olid eredamad), ühtlasi tundus temaatiliselt mitmekesisem. Arvan, et kogu see "miks tänavu naised vähem said"-poleemika olnuks olemata, kui see kogu võitnuks. Mis ei tähenda, et nüüd peakski vaid sellest lähtuma.
Jagan üht, mis pole nii skandeeriv või manifesteeriv, on hoopis üsna tore lõpuluuletus...
sa ei pea mitte kellelegi meeldima
sulle ei pea mitte keegi meeldima
sa ei pea mitte kedagi armastama
sind ei pea mitte keegi armastama
normaalne luuletus lõppeks nüüd
reaga "aga hea oleks muidugi"
see luuletus on siin selleks et
näidata - see ei pea nii lõppema
///
Aga tahaks üht veel jagada, millel on kah omamoodi enesetutvustuse moment man
///
tahaks ka olla
selline luuletaja
kes magamatusest
või lihtsalt keset ööd
ärgates kööki läheb
keedab teed joob seda
vaatab tapeeti mõtleb elu
üle järele kirjutab
selle siis vahvaks ja
mõtlikuks luuletuseks
tahaks ka nii
aga ma lihtsalt ei suuda
ei suuda ei suuda ei suuda
skrollimist lõpetada
elu üle järele mõtlemine
peab jälle viibima sest
video sellest kuidas
sada merisiga läheb ühest
august välja ja siis samasse
auku tagasi vajab mingil
saladuslikul kombel
mu jäägitut tähelepanu
samas kes teab äkki see
on sarnane sellele mida teine
luuletaja keset ööd ärkamisega
vett keetes ja tapeeti vahtides teeb
äkki on isegi niii et see teed jiiv
luuletaja tahaks olla hoopis
sadat edasi tagasi kõndivat
merisiga vaatav
mina
October 29, 2023
vaatame teineteise silmadele vahelduseks taevasse seal on droonid
mõnikord päike vahel harva tuleb anarhilist vihma
mõnikord päike vahel harva tuleb anarhilist vihma
December 24, 2024
sest keskpärasusele võiks alati midagi head järgneda
June 1, 2025
sveta on geenius
November 4, 2023
-kindlasti "favourites"-
March 4, 2025
Sest need tekstid annavad hääle nii paljudele neile, kel seda muidu ei pruugi olla. Ja lubavad olla ja elada.
December 7, 2023
[---] ja ma mõtlen et äkki me ei peakski olema suuremad kui sõjad
äkki me peaks olema väiksemad kui inimesed
ja ma otsustasin et ma räägin nüüdsest ainult oma kassiga
räägin nüüdsest ainult taimedega mu toas räägin ainult putukatega
mu rõdu all ja lilledega akna taga ma ei taha isegi enam raamatutega rääkida
sest
ma ei taha [---]
äkki me peaks olema väiksemad kui inimesed
ja ma otsustasin et ma räägin nüüdsest ainult oma kassiga
räägin nüüdsest ainult taimedega mu toas räägin ainult putukatega
mu rõdu all ja lilledega akna taga ma ei taha isegi enam raamatutega rääkida
sest
ma ei taha [---]
January 6, 2025
kui lady gaga oleks raamat
October 16, 2023
Kui ma meenutan Grigorjeva esikkogu "kes kardab sveta grigorjevat?" siis seal oli mälu järgi rohkem tähelepanu suunatud eesti-vene teljele, seda Svetale omaselt torkivhäirival moel, kus poetess mööda ühiskonan konnasilmi tallus. Nüüd on aeg läinud aastat kümme edasi ning mingis mõttes on teemavalik muutunud. Või ehk on lausa kardinaalselt muutunud, kuna ega ülemäära palju seekord eestiveneluse teematikat polegi (kuigi siin-seal kohtab), asemele on tulnud erinevad sugudejutud, eneseidentifitseerimised ning see, kuidas maailm on üles ehitatud soorollide vaatenurgast.
Autori pilk on endiselt vahe ja suskiv-lõikav, seega ilmselt nii mõnigi koer karjatab, kes pihta saab. Eks ma isegi sain nii kulmu kortsutada kui mõnuga kaasa muiata, mis teebki minu jaoks Grigorjeva loomingu meeldivaks, sest see, et ma ei pruugi alati kõigega nõus olla, ei muuda fakti, et tegelikult oleme me vägagi jäämäe samal serval, kus on muuhulgas ratastoolis inimesed või siis muud, kes ühiskondliku enamuse poolt passiv-agressiivselt normaalsete inimeste silme alt eemale juhatatakse, et mitte klantspilti rikkuda.
Minu jaoks on veel eraldi ühik see osa raamatust, kus Sveta Grigorjeva räägib oma elust, juhtumistest, inimsuhetest. Eks see on alati libe tee, et kas (luule)raamatus minavormis osa on ilmtingimata kohe üks-ühele autoriga seotav - aga ütleme kasvõi mängu ilu mõttes, et äkiste on. Minu jaoks muudab see raamatu igaljuhul veel kraadi võrra meeldivamaks, kuna hindan väga seda, kui autor julgeb tükikesi iseendaast teksti valada ning maailmaga jagada.
Kes raamatut osta tahavad, siis varsti jõuab see ka poelettidele. Kui aga julgete otse suhelda, siis saab ka autorilt osta, leiab ta siitsamas Facebookist.
Kokkuvõtvalt: mulle meeldib väga Sveta Grigorjeva otsekohene, kohati toores, teinekord otse-tänavalt keelepruugiga ilustamata ja aus luule. Seega kui vähegi pakub huvi, kuidas näeb maailmat luuletaja, koreograaf, näitleja, naine, inimene, eestlane, venelane, tantsija, unistaja (see nimekiri pole lõplik) siis palun, teie ees on Frankenstein - mingis mõttes ebard, kes ei sobi kuhugi, keda on raske armastada, kuid kes hoolimata kõigest räägib paljude teistsuguste ja imelike inimeseloomade eest.
Panen lõppu ka ühe luuletuse raamatust, kus on kõik autori head küljed koos - on maailmavalu, on päevakajalisust, on huvitavaid tähelepanekuid. Mulle selline olemus, toon ja olemus meeldivad, tohutult!
-----------------
emake maa
vahel mõtlen mis asi see on
et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks
ja et kas ta on siis
üksikema
näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle
üksikema laps
üks paljudest ja kas sel juhul inimesed
on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad
kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära
mind ja sind kogu inimkonna –
lapsendamisele
või isale kasvatamiseks
aga kus isa üldse on
millal ta tagasi tuleb
miks pole teda nii kaua näinud
pole teda üldse näinud
millal ta tuleb tagasi töölt
taevast baarist
teise naise juurest
äri ja maailma juhtimast
teadusavastusi tegemast
sõda alustamast sõda lõpetamast
otsustamast sinu ja minu
emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide
kas maa tahtis üldse emaks saada
kas keegi üldse küsis talt
kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks
mulle tegelikult ei meeldi mõte ja
metafoor loodusest kui emast
arvan et loodus kui kallim
oleks palju parem
ja ega see kallim ei pea ju olema naine
mõtle kui loodus oleks su kallim
millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse
saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud
millise mõnuga suruksid sa oma sõrmed ta niiskesse mulda
ja masseeriks jalgadega ta liivast pinda
millise hõõgumisega hõõruks sa end vastu ta kivist mateeriat
puudutaksid ta elunäinud krobedaid puude tüvesid
tantsiksid mõnele põõsale üldsegi mitte puist sületantsu
vabastame loodusest ema
ta ei ole kunagi tahtnud see olla
keegi meist muidugi ei tea mida ta üldse tahta võib võiks
aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet
kui võrdsega
Autori pilk on endiselt vahe ja suskiv-lõikav, seega ilmselt nii mõnigi koer karjatab, kes pihta saab. Eks ma isegi sain nii kulmu kortsutada kui mõnuga kaasa muiata, mis teebki minu jaoks Grigorjeva loomingu meeldivaks, sest see, et ma ei pruugi alati kõigega nõus olla, ei muuda fakti, et tegelikult oleme me vägagi jäämäe samal serval, kus on muuhulgas ratastoolis inimesed või siis muud, kes ühiskondliku enamuse poolt passiv-agressiivselt normaalsete inimeste silme alt eemale juhatatakse, et mitte klantspilti rikkuda.
Minu jaoks on veel eraldi ühik see osa raamatust, kus Sveta Grigorjeva räägib oma elust, juhtumistest, inimsuhetest. Eks see on alati libe tee, et kas (luule)raamatus minavormis osa on ilmtingimata kohe üks-ühele autoriga seotav - aga ütleme kasvõi mängu ilu mõttes, et äkiste on. Minu jaoks muudab see raamatu igaljuhul veel kraadi võrra meeldivamaks, kuna hindan väga seda, kui autor julgeb tükikesi iseendaast teksti valada ning maailmaga jagada.
Kes raamatut osta tahavad, siis varsti jõuab see ka poelettidele. Kui aga julgete otse suhelda, siis saab ka autorilt osta, leiab ta siitsamas Facebookist.
Kokkuvõtvalt: mulle meeldib väga Sveta Grigorjeva otsekohene, kohati toores, teinekord otse-tänavalt keelepruugiga ilustamata ja aus luule. Seega kui vähegi pakub huvi, kuidas näeb maailmat luuletaja, koreograaf, näitleja, naine, inimene, eestlane, venelane, tantsija, unistaja (see nimekiri pole lõplik) siis palun, teie ees on Frankenstein - mingis mõttes ebard, kes ei sobi kuhugi, keda on raske armastada, kuid kes hoolimata kõigest räägib paljude teistsuguste ja imelike inimeseloomade eest.
Panen lõppu ka ühe luuletuse raamatust, kus on kõik autori head küljed koos - on maailmavalu, on päevakajalisust, on huvitavaid tähelepanekuid. Mulle selline olemus, toon ja olemus meeldivad, tohutult!
-----------------
emake maa
vahel mõtlen mis asi see on
et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks
ja et kas ta on siis
üksikema
näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle
üksikema laps
üks paljudest ja kas sel juhul inimesed
on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad
kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära
mind ja sind kogu inimkonna –
lapsendamisele
või isale kasvatamiseks
aga kus isa üldse on
millal ta tagasi tuleb
miks pole teda nii kaua näinud
pole teda üldse näinud
millal ta tuleb tagasi töölt
taevast baarist
teise naise juurest
äri ja maailma juhtimast
teadusavastusi tegemast
sõda alustamast sõda lõpetamast
otsustamast sinu ja minu
emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide
kas maa tahtis üldse emaks saada
kas keegi üldse küsis talt
kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks
mulle tegelikult ei meeldi mõte ja
metafoor loodusest kui emast
arvan et loodus kui kallim
oleks palju parem
ja ega see kallim ei pea ju olema naine
mõtle kui loodus oleks su kallim
millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse
saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud
millise mõnuga suruksid sa oma sõrmed ta niiskesse mulda
ja masseeriks jalgadega ta liivast pinda
millise hõõgumisega hõõruks sa end vastu ta kivist mateeriat
puudutaksid ta elunäinud krobedaid puude tüvesid
tantsiksid mõnele põõsale üldsegi mitte puist sületantsu
vabastame loodusest ema
ta ei ole kunagi tahtnud see olla
keegi meist muidugi ei tea mida ta üldse tahta võib võiks
aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet
kui võrdsega
Read
June 6, 2025Ma saan aru küll. Aga nagu Bell Hooks ütleb, siis naistel ja meestel, kes ei näe end patriarhaalse võimu ohvritena, on raske võtta tõsiselt vajadust vaidlustada ja muuta patriarhaalset mõtteviisi. Mul on ka tunne, et ma olen ühes võrdõiguslikus mullis kasvanud ja tüürin tänagi sellistes vetes, seega see raamat ei kõnetanud mind paljudes kohtades nii väga. Jällegi tahaks sellest inimestega kõnelda, tahaks sellest raamatust meestega kõnelda, tahaks nendega kõnelda, kes tulevad hoopis teisest kohast, tahaks
Luule luuleks ja välja öelda on vaja ja hästi tehtud, aga minu küsimus on, et kuidas see raamat meid võrdõiguslikkusele aitab? See raamat aitab emantsipatsioonini, ärkamiseni, äratundmiseni ja see on tähtis! aga kuidas ärgitab see nüüd kõigi osapoolte koostööni? sest see on minu missioon olnud, et võtame siis kätest kinni taevas hoidku
Nii et kuidas me seda teeme, feminism, kuidas me maailma kokku õmbleme? mitte ainult ei kärista lastetult ja kõrgharitult
Jah, mul on tunne, et kunstina jah, aga sõnavõtuna on see natuke mehi ja lapsi materdav ja kaldu
Aga ma saan tegelikult ka nii hästi aru, päriselt! mulle meeldis lk 67-68
Lõpupoole meeldis rohkem kui algusepoole, algusepoole nt üldse ei meeldinud see emakese looduse luuletus, kuidagi no jah
Ja minu jaoks oli vähe uut ka siin raamatus, see vist oli ka põhjus
Igatahes aitäh, kunst massidesse!
Luule luuleks ja välja öelda on vaja ja hästi tehtud, aga minu küsimus on, et kuidas see raamat meid võrdõiguslikkusele aitab? See raamat aitab emantsipatsioonini, ärkamiseni, äratundmiseni ja see on tähtis! aga kuidas ärgitab see nüüd kõigi osapoolte koostööni? sest see on minu missioon olnud, et võtame siis kätest kinni taevas hoidku
Nii et kuidas me seda teeme, feminism, kuidas me maailma kokku õmbleme? mitte ainult ei kärista lastetult ja kõrgharitult
Jah, mul on tunne, et kunstina jah, aga sõnavõtuna on see natuke mehi ja lapsi materdav ja kaldu
Aga ma saan tegelikult ka nii hästi aru, päriselt! mulle meeldis lk 67-68
Lõpupoole meeldis rohkem kui algusepoole, algusepoole nt üldse ei meeldinud see emakese looduse luuletus, kuidagi no jah
Ja minu jaoks oli vähe uut ka siin raamatus, see vist oli ka põhjus
Igatahes aitäh, kunst massidesse!
April 25, 2024
ega nagu alla viie tärni ikkagi ei kannata panna. väga selge kurv joonistus lugemiskogemusest: tugev algus, peas hakkas käima eminemi without me ja lembitu kuuse hääl kuulutas, et "oodata on oi-kui-paljut!". see lahjenes kiirelt selliseks mõruks roheliseks teeks, kuna kogemata panid sitaks teed ja unustasid selle tassi ikkagi aknalauale tõmbama: kas tõesti? kas tõesti proovib sveta lihtsalt matkida (!??) varasemat ennast??!!? pardon the fuck out of my french aga did you just?? ja vanas eas oma noorema ea järeleaimamine on üks tohutu hulga persekukkumiste ema, seda ei eita. ei schwarzenegger ega stallone. aga mis järsku juhtub? siis tuleb selle kooriku alt ikkagi üks soe ja limane ja turvaline sveta välja, nina püsti ja laseb naelapüssiga jalga kõigile, kes otsustavad mitte hoolida, mitte märgata ning mitte sekkuda ning tõmbab oma embusse kõik, kes on jäänud ilma, keda on vähem, kes ei julge või ei saa, kes tunnevad vahest liiga palju või keda ennast ei tunne keegi. tõmbab enda ligi et aeglase muusika saatel tantsida ning uinuda, unistada, puhata ning koos vastupanu osutada. lõpp kui kõlav sõna, headuse koondumine
ja sära
ja sära
January 3, 2024
mulle väga meeldis, aga ma ei oska seletada, miks meeldis. vb sellepärast, et ma tean nii paljusid inimesi, keda sellised tekstid üsna endast välja ajaksid (vt ka: kes kardab sveta grigorjevat). siin on palju sõjast, aga siin on ka mõnusat karvast tselluliidist feminismi. ja lapsepõlvelugusid lasnamäelt.
üks sõna jääb mind siit küll tükiks ajaks kummitama, kui mitte vaevama: ookersinine. ookersinine?!
üks sõna jääb mind siit küll tükiks ajaks kummitama, kui mitte vaevama: ookersinine. ookersinine?!
July 25, 2024
Imeline. Üli tabavad luuletused, hea ühiskonnakriitika, aga samas ka luuleline ja mitmekihiline. Mulle see luulekogu väga meeldis, kuigi mu ainus kriitika on see, et mõnda luuletust oli üsna keeruline lugeda, kuna ühtegi kirjavahemärki pole ja kõik sõnad on ühes pikas reas, aga kui veidi mõistatada, siis saab hakkama :)
September 22, 2025
"mõnda meest võiks ju korduvkasutada aga kõike siin ilmas pole lihtsalt võimalik päästa"
"oma täpset vanust ei loe mitte peeglist vaid lapsepõlves jumaldatud popiidolite tänastelt nägudelt"
// lõpetasin selle lõpuks ära, sest üks mu õppejõud hakkas mingit anti-sveta jama ajama keset loengut ja see viis mind otse koju ja raamatu taha
"oma täpset vanust ei loe mitte peeglist vaid lapsepõlves jumaldatud popiidolite tänastelt nägudelt"
// lõpetasin selle lõpuks ära, sest üks mu õppejõud hakkas mingit anti-sveta jama ajama keset loengut ja see viis mind otse koju ja raamatu taha
Displaying 1 - 30 of 48 reviews