Kuu teine pool

by Urmas Vadi, Triinu Tamm (Editor)

Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma!
Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest". „Kuu teine pool“ on tema viies romaan.

Genres: Fiction, Audiobook, Contemporary, Book Club

384 pages, Hardcover

Published November 1, 2023

Reviews

[Joonas · Rating 5 out of 5]

Ma ei tea, kuidas saab nii kirjutada, et kogu aeg on kurb ja naljakas samal ajal. Vadi on lihvinud oma stiili nii täpseks, et ta jõuab väga eluliselt karikatuursete kulminatsioonideni väga loomulikul moel.

A'la Nosferatu vanniskäik koos hapukapsaga. Kiviraidur Enn ja tema töö tulemus. Nõudlik parkimiskontrolör Kerli. Öine varas, kes joob vett. Viktor, Hugo ja Mart.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Kuidas seda nüüd siis öeldagi. Kirjutatud on muidugi hästi, autor on ilmselgelt tähelepanelik elu ja inimeste jälgija, kes suudab nähtu nüansirikkalt paberile üle kanda, aga eks me midagi sellist juba oskame Vadilt oodata, sest see kõik on tema novellidest tuttav.
Midagi üldiselt olemuslikku on siin ära tabatud kindlasti ja liigselt tseremoonitsema ei hakata, vaid lugeja visatakse sellesse ilma ülearuse pühalikkuseta, teisalt ka liigselt naeruvääristamata, nii et selles mõttes päris värskendav lähenemine. Samas ei julgeks ma ka öelda, et autor oma tegelastesse eriliselt sooja empaatiaga suhtub, kohati läks ikkagi peaaegu Kasemaa vääriliseks groteskiks kätte, ehkki muidugi mitte kümmendikkugi sarnase kibestumusega, aga ikkagi piisavalt, et mul võiks tekkida kahtlus, kas autor oma tegelaste üle salaja ei irvita. Mitte et ûks teist välistaks, aga sellegipoolest ei nõustu ma Sirbi arvustuses väidetuga, et see on armas romaan. Minu meelest jättis see kõik küll pigem armetuse kurva järelmaitse.
Ja mis puutub sellesse suurde eesti romaani, mida ammu on otsitud ja nüüd kõnealuses teoses leidma kiputud, siis minu arvates tuleks enne võib-olla siiski kokku leppida, kas tolles müütilises kirjatükis peaks esiplaanil olema rahvalik või kunstiline kihistus. Kuna “Kuu teise poole” kohta öeldakse läbivalt, et see pakub samastumisvõimalust igaühele, siis on ilmselt selge, kumb kihistus prevaleerib, järeldatagu sellest siis, mida tahes.
Minu jaoks isiklikult kõlab igaühele samastumisvõimaluste pakkumine raamatu puhul siiski pigem hoiatuse, mitte soovitusena.

PS. Ja mõned detailid ses raamatus olid pisut ebausutaval määral oma ajastust eest, sh vähemalt osa õde Kerli erinevatest vaimustumisvaldkondadest. Ja kaheksakümnendate keskel ei saanud klassivenna isa töötada füsioterapeudina, sest tollal polnud sellisest ametinimetusest kuuldudki, parimal juhul võis ta olla ravikehakultuuri instruktor.

[Marge · Rating 5 out of 5]

Väikeste inimeste suur lugu, mis tahab välja rääkimist. Väikesed ebavajalikud hetked, mida häbenetakse, mida ei räägita, mida varjatakse. Ebaõnnestunud inimesed, ebaõnnestunud suhted, ühiskonna ootused ja väikese inimese hirm ootustele mitte vastata. Lootus leida armastust, lootus jõuda Kuu teisele poolele ja leida sealt otsitu.
See kõik on välja voolanud, voolanud nii, nagu räägib keegi, kes enam ei jõua vastu panna ja tagasi hoida.
Tegin mitu korda lugedes pausi, sest mul hakkas kas kurb või õudne või jäi hing kinni. Ja ma ei teagi, kas sellest, et see tundus nii päris või sellest, et see saab kõik olla veel kurvem. Veel väiksem. Veel varjatum.

[Sten Tamkivi · Rating 5 out of 5]

Ei tea, kas see oli nüüd nelisada lehekülge Urmas Vadi teksti, mis nüüd meid sellisel kujul siia tõi, aga seda tema raamatut julgeb soovitada küll, eriti neile, kes olid kaheksakümnendatel lapsed ja pidid õe-vennaga tuba jagama kuskil sektsioonkapi taga, või kellel mõnikord suguvõsas keegi ära keeras, või üritas lihtsalt olla teistmoodi, aga enesekindla hakkamasaamise maski taga, eriti 90ndatel, oli salaja endaga hädas — ega neid vaimse tervise probleeme siis toonastes ühiskonnakeeristes kuidagi vähem ei olnud, kaugel sellest, lihtsalt tänapäeval me räägime neist vast pisut avameelsemalt, eriti noored.

[Trude T. · Rating 5 out of 5]

See on ühe keskmise perekonna argipäevaline kulgemine. Ema-isa, õde-vend, onu, naabrid kortermajas, onu pruut, õe sõbrants ja tolle mees jne…
Keegi on hull, keegi läheb hulluks, keegi investeerib kogu oma säästud katkistesse kuumaveekottidesse, keegi on sotsiaalselt ebakindel, keegi läheb kaasa kõigi elustiilitrendidega, keegi saab lapse, keegi sureb, keegi sööb vannis hapukapsaid ja veel palju teisi normaalseid tegelasi leidub siin kuhjaga. Ja see pole ülekeeratud huumoriga kirjutatud, oh ei, hoopis väga mõnusalt eluline ja nauditav lugemine oli.
Päris mitmel korral tabasin end mõttelt, et peategelane Toomas kirjeldab kõiki teda ümbritsenud inimesi ja olukordi väga põhjalikult, samas enda sisu avab hoopis vähem. Aga see ei häirinud mind üldse, sest kõik oli nii ideaalselt paigas ja hästi kirjutatud.

[Kätlin Kaldmaa · Rating 4 out of 5]

Selline nunnupehme salvestus hilisnõukogude elupõlvest ja mis pärast sai. 20. sajandi teise poole klassikalist süünuga keerutav ema, end peaaegu et olematuks mõelnud isa, vaimustusi ja elutõdesid vahetav õde (ja hästi ei usu, et ta lõpuks peagu et paigale jäi, see ei lähe selle ajuga kokku, a vbla ta sai viimaks rohud peale) ja jutustaja perepoeg.
Selline ohutu lugemine. Aint et sisutoimetaja ja kirjastaja minus muudkui lärmasid üksteise võidu - võtame ära, võtame kokku, miks seda nii palju peab olema 😍.

[Kristi Roost · Rating 5 out of 5]

See oli nüüd üks viieline klots. Kes 80-90-ndatel üles kasvanud, võiks lugeda, ehkki see on suhteliselt ajatu perekonnalugu ja õigupoolest sobilik kõigile, kellele see žanr meeldib. Ühelt poolt nii ilus raamat, missuguse malbe ja nunnu väljendusviisiga, ja teisalt südamlik-kurb lugu sellest, kuidas "vägedejuhatajast" lapsevanem suudab keeruliseks ajada mitme põlvkonna elu. Kolmandast küljest vististi üks hästi õnnestunud stereotüüpse eestluse portree. Peaasi, et hulle, petiseid ja suitsetajaid suguvõsas poleks, eksole ;)

Väga sümpaatne on, kuidas autor suudab kirjutada suured tundepuntrad lihtsas ja ilusas eesti keeles, liigselt emotsioneerimata igapäevaelu kulgemisse sisse, nagu need ju tavaliselt ongi, ilma et tegelased liiast suuri sõnu teeksid. Kardetavasti on suht paljudel peredel ühel või teisel viisil võimalik sarnaseid argiseid traagikaid esitada või kas need ikka traagikad ongi, kestev melodraama vist pigem. Ühelt poolt ajab pereliige X mind halliks ja krussi, teisalt on ju nii väga kallis teine, igal omad kiiksud ja kui asi tõesti keeruliseks läheb, seisame üksteise eest ja ette. Paeluv, hästi kirjutatud raamat.

[veliilia · Rating 4 out of 5]

Kaaselanik vist ühel hetkel harjus ära, et ma diivanil omaette raamat käes itsitasin pidevalt.

[Tiina Tubli · Rating 4 out of 5]

Kuulasin audioraamatut ja see kindlasti mõjutas kogu kogemust. Ma arvan, et lugedes oleks isegi väga-väga meeldinud, aga eks kuulates ikka keegi teine valib rõhu.. Kui alguses tundus selline jälle-mingi-nõukaaja-romantiseerimine nagu kuulaks rahva oma kaitset ja aiii!! hakkavad jälle heietama kuidas ikka asjad olid... aga ei! väga ruttu läks lugu käima ja karakterid olid heas tasakaalus ära tuntava ja ülepakutu vahel. Hea kulgemine igatahes!

[Krista · Rating 5 out of 5]

Ohtralt naerupugistamist ja kaasanoogutamist - väga realistlik nostalgialaks! Sõnakasutus mõnus ja muhe, viimati sai samamoodi nalja Karila "Väikese haugi püügiga". See, kuidas autor lõpus otsad kokku sõlmib, on aga imetlusväärne - mulle see sobis, et loo lõpuks saabus rahu ja vaikus...

[Anu · Rating 1 out of 5]

Kuidagi ei oska seda raamatut kuhugi paigutada. Aeglaselt kulgev perede lugu läbi mitme suu ja paarikümne aasta. Tegelastik on arvukas, kuid vaatamata sellele ei leidu raamatus ühtegi meeldivat või huvitavat või kasvõi natukenegi armast tegelast. Manipuleeriv jahe emakuju, mõttetu isakuju, tujukas ja tasakaalutu õde, imelik perepoeg, hullumeelne onu jne. Kõik on kõikidest sõltuvuses ja enamasti masendavalt õnnetud. Mulle jääb arusaamatuks, miks peaks ma lugema igavate mõttetute inimeste mõttetust masendavast elust, mis on täis otsatut vaesust, veidrust, terrorit, vaimset ja füüsilist vägivalda, mis tuleneb ikka nende mõttetute inimeste mõttetust olemisest. Paks raamat, ajad muutuvad ja ometi ei arene need inimesed eriti kuhugi. Lihtsalt kulgevad kuidagi juhuste tahtel. Kas see on grotesk? Ma ei tea. Vahel ju on nii, et mingite lihtsate, karuste tüüpide sees on suur ja soe süda ja võib-olla näiteks päris tunded ja armastuski. Tekib mingi taipamine või kirgastumine halli elu taustal ja sellest võib-olla tulenevaltki. Aga siin ei juhtunud nagu midagi, terve plejaad keskpäraseid veidrikke, pooled neist lausa diagnoosiga, toterdavad lihtsalt peatükist peatükki…
Isegi vanaisa Hugo, kes tundus nagu natuke toredam, murdis peresse alatult sisse läbi vale ja vassimise.
No ei olnud minu raamat, ei olnud!

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Ma olin kindel, et kirjutasin arvustuse. Lühidalt: ma ei tea endiselt, mida arvata. Oli hetki, kus sõnakasutus pani lauseid mitu korda imetledes üle lugema. Aga oli ka hetki, mil ma lihtsalt ei mõistnud, mida raamat teha soovib. On see jutukogumik, on see romaan, on see ühe inimese elulugu. Ja selline määratlematus millegipärast häiris.
Päris seda traagikat ei tulnudki, mida ma ootasin tagakaaneteksti järgi. Kardan, et siin oli tegu minu ootuste ja tutvustuse mittekattumises. Paljud tegelased olid ka suurepäraselt üles ehitatud (onu, alumine naaber, õde), kuigi üle vindi keeramist tuli ikka ka ette.

Soovitan ikkagi lugeda, sest tegemist tasemel kirjandusega, kuid elamusest jäi minu jaoks lihtsalt puudu. Kardan, et olen vist liiga pööbel ;-).
Algne hinne 3,5 (3), aga tõstsin nüüd 4 peale. Ei tekkinud tahtmist pooleli jätta, aga ka mitte unetundide arvelt raamatut lõpuni lugeda.

[Age · Rating 3 out of 5]

Ühe eesti perekonna elu läbi kümnendite, enamasti jutustatud-jälgitud läbi perepoja silmade.
Tegelased on oodatult tüüpilised eestlased, halli ja vaikse pealispinna all on kirkad tunded ning tugevad värvid sügaval peidus. Muidugi on eesti pereelu juures alati kohal natuke veidrad naabrid.

Mõtlesin lugedes ja vaadates toekat raamatut ennast, et tekstipadrik millest läbi sumada on tihe. Aga- aga õnneks Urmas Vadi on elava keelega jurustaja. Mahlakust ja tektsti kandvat muhedust on eluolu kirjeldustes parajalt. Isegi kui jutt on argisest asjast, nagu särgi valimine riidekapist, suudab Vadi lugeja sellest sujuvalt läbi suunata, ilma lihvitud ja väsitava kirjandusliku ülesõnastusega.

Sellest saaks ilmselt hea telesarja, neile kes ENSV/Õnne13 asemele midagi uut sooviks.

3,8

[Mareli Pärtelpoeg · Rating 2 out of 5]

No ei olnud minu raamat. Algselt mõtlesin, et ehk on asi selles, et ma pole nõukogude ajal elanud, kuid kummalisel kombel, mida kaugemale ma lugemisega jõudsin ehk siis ajas järjest lähemale tänapäevale, seda vähem kogu see lugu mulle meeldis. Lõpuks jäi täitsa masendav tunne kohe, et kas nii kurb see elu meie ümber siis ongi. Julgen jääda eriarvamusele, kuid kurbi sündmusi ja elukäike oli selles loos minu jaoks siiski liiga palju. Ainult mõned humoorikad ja vahvalt kirjutatud kohad tõstavad mu hinnangu 1 tärni pealt 2 peale, kuid ma tõepoolest ei mõista, mida selles raamatus leitakse, et hinnangud nii kõrged on.

[Susan Sooäär · Rating 5 out of 5]

Miskipärast tahtsin lugedes kangesti ”Neverlandiga” võrdlema hakata, aga ei maksa - Hakklihamaad ja mäkra siin ei ole. See-eest on Kaur, kelle ”õlad ja selg olid nii lihaselised, et teda oleks võinud kasutada aiakäruna, et vedada telliskive.” (lk 32). Ja Nosferatu, Andres, Mart (!!!), Kerli - kõik inimesed meie ymbert.

Yhekorraga meeletult naljakas ja samas nii kurb, nagu elu ikka. Kunagi loen uuesti.

[Katrin Li · Rating 4 out of 5]

Täiesti tavalise pere lugu. Elu oma ilus ja valus. Kui minna iga pere inimeste mõtetesse nii sügavale, siis tõenäoliselt saaks sealt sarnased lood kirja. Mulle meeldis selle raamatu puhul see kirjastiil, mis käis kaasas iga inimese mõtetega, ei olnud vaid üht mina vaadet.

[Jarko školin · Rating 5 out of 5]

Naer läbi pisarate jep

[Markus · Rating 5 out of 5]

Eesti romaan, mille üle võib uhke olla. Kujutab hästi ja ennast pilkavalt meie kultuuri viletsust, väiklust ja kibedust, aga teeb seda piisava määra huumori, soojuse ja arusaamisega. Karakterid tunduvad hämmastavalt tõetruud, raske uskuda et keegi on nad lihtsalt välja mõelnud. Vadi on öelnud intervjuudes, et tegemist pole biograafilise romaaniga.

[Triin Limbach · Rating 4 out of 5]

Korralik tragikomöödia ühest Eesti ajastust.
Sai nii nutta kui naerda.

[Art Lukas · Rating 5 out of 5]

Ei mäleta, millist raamatut viimati lugedes nii palju kõva häälega naersin. Pärast läheb muidugi natuke minoorsemaks

[Anu Lill · Rating 4 out of 5]

See on üks eestlaseks olemise lugu. Eks me kõigi peres-tutvusringkonnas on üks Toomas, Kerli või nende weird uncle. Lihtne lugeda, samas sõnadevalikuga on nii täpselt sihitud, et film hakkab jooksma.

[Loona · Rating 4 out of 5]

See on lugu elust ja surmast, naerust ja nutust ning inimeseks olemise kõige autentsematest osadest. Nõustun, et Vadi oleks justkui pereteraapiast inspiratsiooni saanud xd

Lugedes oleks ehk algus venima jäänud, kuid kuulata oli väga mõnus.

[Pille Mardiste · Rating 5 out of 5]

Väga haaravalt kirjutatud ühe pere lugu. Ilus ja valus.

[Cäroly · Rating 4 out of 5]

Audioraamat vol 2✅️ ja 4.5🌟
Raamat, mida oma peas kujutasin oi kui teisiti ette ja pean piinlikusega tunnistama, et pigem negatiivses võtmes. Seda enam oli üllatus suur, et ojaaa, see raamat on oma seniseid kiidukoore igati väärt.
Kui sisse tuleb ajalugu ning eriti ühe perekonna ja nende kaasteeliste elukaare rikkalikus ulatuses, olin juba täiega müüdud. Pole varasemalt niivõrd head päriselulist tunnet mõnes eestimaises teoses tajunud ning absoluutselt terve aeg jooksis kogu lugu ereda filmina peas. Kuigi ise maalaps, siis suutsin elavalt ette kujutada neid elust inspireeritud n-ö linnakaraktereid ja nüansse, mis nendega kaasnesid.
Nõukaaeg, mida ise pole läbi elanud kuid läbi oma lähedaste lugude/ajaloo, oli kohe eriti mahlaselt naljakas kuid ka haletraagiline läbi teose.
Mida lõpu poole, siis seda etteaimatavamaks liinid muutusid, kuid see ei häirinud. Eks ikka ja alati jääb ka õhku küsimusi, et miks nii või naa. Lõpp-lõpp oli ehk liialt järsk minu maitsele. Samas annab ehk lootust järjele? 🧐

[Heidi · Rating 4 out of 5]

Sügav lugu ühe pere rõõmudest, muredest, vaimsest tervisest, "poole kohaga" kärgperendusest ja muust. Oli hetki selles teoses, mis tekitasid pisara silma, teisalt sai ka vahepeal korraks naerda turtsatada absurdsemate hetkede peale. Kindlalt soovitan kõigil lugeda!

[Teele · Rating 5 out of 5]

Raamat täis äratundmist. Tuttavad täiskasvanute karakterid. Natukene üle võlli aga samas nii realistlik tegelaste igapäevaelu kujutamine, situatsioonikoomika kõige lihtsamas eesti peres. Varjamine. Salatsemine. Igaks juhuks kõige enda teada hoidmine. Vestlused ainult olmest. Vagur elu. Armastust väljendatakse ainult tegudes, mitte kunagi sõnades. Ma ei ole kasvanud üles nõukogude ajal ja ka iseseisvumise algusaastatest ma suurt ei mäleta, kuid lugedes assotsieerus mulle elu esimesed aastad, mil elasime perega paneelmajas. Ümbritsetud sama kirevatest karakteritest nagu Vadi tegelased. See on helge ja samas kurblik, aga kõige rohkem ikka armas ja humoorikas lugemine. Ka kõige igavam elu on lõpuks huvitav. ja üdini halb ei ole keegi. mõni inimene on lihtsalt väga omamoodi. igaühe jaoks on keegi.

[Betty Abel · Rating 5 out of 5]

Nii tavaline, kuid erakordne. Nii humoorikas, kuid habras. Vadi vägev stiil ja sissevaade igapäeva ellu, kus on hetki, mida häbeneme ja hoiame endale. Ühiskonna valukohad läbi prisma, mida ei osanudki alguses oodata.

[Eli Täpp · Rating 4 out of 5]

Ma arvan, et see on üks parimaid eesti autori sulest ilmunud raamatuid, mida ma olen lugenud. Väga hea kirjastiil ja palju humoorikaid väljendeid. Tore, et vahelduseks on kujutatud elu Eestis hoopis paneelmajas, mitte tolmuses maakolkas, nagu enamus meie autoritest seda teevad.

[Emma Kutman · Rating 5 out of 5]

Nii kurb ja naljakas korraga.
Pole ammu olnud lugedes nii, et lihtsalt ei suuda raamatut käest panna.

[Tarmo Niinepuu · Rating 5 out of 5]

Oleks kuus võimalik, annaks selle. Iga kord kui tundub, et lugu hakkab ära vajuma tuleb mingi pööre, mis on nii loogiline ja selge, kuid ikkagi ootamatu.