Selle raamatu lugemine tekitas tunde, nagu räägiks hea sõbraga juttu. Ei teagi, kas sõltuvalt enesetundest või sellest, kui aktuaalne mingi teema mu enda elus parasjagu on, või mõlemast, aga mingitel hetkedel tundsin, et sain siit päriselt mõistmist ja tuge, nagu oleks keegi kallistanud, ja teistel hetkedel tekkis vastupandamatu soov autorile vastu vaielda. Oli palju-palju mõtteid, mis puudutasid väga ja samas ka teemasid, mis ei kõnetanud üldse. Ühelt poolt meeldis, et stiil oli instalikult vaba ja loomulik, teisalt kohati hakkas slängi üleküllus häirima. Algul tundus pika vestlusena kulgev tekst põneva lahendusena, hiljem, kui teemad ja mõtted hakkasid korduma ja jutt rohkem siia-sinna hüppama, hakkasin konkreetsemast struktuurist ja temaatilistest peatükkidest puudust tundma. Ehk siis pisut vastuoluline ja omade tugevuste-nõrkustega, aga igati terviklik ja huvitav ja äge - nagu inimesedki. Jess!
"/.../ mu aju ja selles olevad teadmised on loodud pidevalt muutuma. Ehk siis kõik, mida ma kunagi olen õppinud, kogenud, mõelnud ja näinud, peabki mu maailma- ja enesekuvandit järjepidevalt timmima /.../." (lk 18)
"Meie ... väärtust? rolli? inimesena ei väljenda eelkõige mitte meie mõtted ja tunded, vaid meie teod ja nende tegude mõju." (lk 181)
"Enesehool on kogukonnahoiu alustala, kahjuks või õnneks." (lk 359)