Auhinnatud kasvatusliku käsiraamatu “Jess, lapsed!” (2021) mõtteline järg, eellugu ja laiendus “Jess, inimesed!” haarab su hoogsasse grupivestlusesse, mille käigus lahkame meid lapsepõlvest vanaduseni (ja edasigi) saatvaid ühiskondlikke ootuseid ning survestavaid narratiive.
Kambakesi harutame pusadest lahti näiteks läbikukkumistunnet, kehasid, kahetsushirmu ja suhteid, aga ka vaimset tervist, seksuaalkelmikust, matuseid ja empaatiat. Ja karvu. Ja koristamist. Ja seedimist. Ja kogukonnatunnet.
Teisisõnu - raamatu lugemine on kui omade ja võõrastega maast ja ilmast lobisemine, mille käigus võid täitsa vaikselt jutuvada pealt kuulata, aga ka häälekalt sõna võtta ja teistega nõustuda või neile vastu vaielda.
Ma olen soovinud raamatut, mis räägiks inimlikkusest (sest vahepeal tundub, et seda on tänapäeva maailmas hämmastavalt vähe). Jah, okei, ma ei oodanud võib-olla päris sellist raamatut, aga... See raamat toob kõik inimlikkuse ja inimeseks olemise teemad kokku ja tekitab sealjuures mitmeid emotsioone ja mõtteid. Ma sain seda raamatut lugedes endaga pikkasid sisekõnesid maha pidada (sest raamatus on selleks küsimused), näha vana ja uut perspektiivi, naerda ja nutta. Ja lisaks ka teadmise, et ma olen juba praegu äge inimene (kes ei pea ühiskondlikku heakskiitu taga otsima). Ehk selle raamatu lugemine oli nagu vestlus ja mõtisklused hea sõbraga (ja see sõber olin juhtumisi mina ise).
Soovitan soojalt kõigile inimestele. Tuleb valmis olla arutelu(de)ks iseendaga ja vahepeal on hea kasutada küsimusi ka seltskonna elavdamiseks (partneriga läbi rääkida). Igatahes väärt lugemine ja juba võtaks uuesti kätte. :)
Teemad head ja olulised, autor tundub väga sümpaatne, oma ala sügavuti tundev ja mõnusa voolava kirjutamisstiiliga. Küsimus-vastus vorm sellise teemaga raamatu kirjutamiseks oli tore ja uuenduslik katse ning tasus kindlasti proovimist, aga mulle siiski ei meeldinud. Arvan, et teemade peatükkide alla paigutamine, sügavalt ühes kohas läbi mõtlemine ja terviklikuna esitamine oleks ka autorile suurem väljakutse olnud. Jään seda versiooni ootama 🙂
Hea rahulik raamat, mida paari lehekülje kaupa tarbida. Peamiselt on mul aga hea meel, et ma ei pea nüüd ise sellist raamatut kirjutama, vaid võin kohe suunata, et näed, siin on tore ja mõistlik viis enesehoolt ja enesetoetust kogeda.
Nii hea mitmetahuline raamat inimeseks olemisest. MEGAintensiivne ka oma lõputute küsimustega, mille abil saab kaasamõtlev lugeja teha endale korraliku analüüsi. Täiega palju mõtteid, mida edasi mõelda, isegi kui ma kõigiga 100% ei nõustu, soovitan!
Huvitavalt koostatud raamat, aga pigem soovitaksin neile, kes Instagramis jesslapsed kontot ei jälgi, sest konto pideva jälgimise tõttu justkui midagi uudset ja ahhaa-elamust tekitavat ei olnud. Pigem vana (aga olulise) teabe-mõtete meelde tuletamine.
Nii vahva! Huvitav oli lugeda, kui endal on tuju hea ja mõtted korras. Aga parim oli alustada hommikut voodis pisarateni naerdes. Aitäh! Soovitan kõigile, palju häid mõtteid.
Selle raamatu lugemine tekitas tunde, nagu räägiks hea sõbraga juttu. Ei teagi, kas sõltuvalt enesetundest või sellest, kui aktuaalne mingi teema mu enda elus parasjagu on, või mõlemast, aga mingitel hetkedel tundsin, et sain siit päriselt mõistmist ja tuge, nagu oleks keegi kallistanud, ja teistel hetkedel tekkis vastupandamatu soov autorile vastu vaielda. Oli palju-palju mõtteid, mis puudutasid väga ja samas ka teemasid, mis ei kõnetanud üldse. Ühelt poolt meeldis, et stiil oli instalikult vaba ja loomulik, teisalt kohati hakkas slängi üleküllus häirima. Algul tundus pika vestlusena kulgev tekst põneva lahendusena, hiljem, kui teemad ja mõtted hakkasid korduma ja jutt rohkem siia-sinna hüppama, hakkasin konkreetsemast struktuurist ja temaatilistest peatükkidest puudust tundma. Ehk siis pisut vastuoluline ja omade tugevuste-nõrkustega, aga igati terviklik ja huvitav ja äge - nagu inimesedki. Jess!
"/.../ mu aju ja selles olevad teadmised on loodud pidevalt muutuma. Ehk siis kõik, mida ma kunagi olen õppinud, kogenud, mõelnud ja näinud, peabki mu maailma- ja enesekuvandit järjepidevalt timmima /.../." (lk 18)
"Meie ... väärtust? rolli? inimesena ei väljenda eelkõige mitte meie mõtted ja tunded, vaid meie teod ja nende tegude mõju." (lk 181)
"Enesehool on kogukonnahoiu alustala, kahjuks või õnneks." (lk 359)
jälle üks selline raamat, kus pole mitte millelegi vastu vaielda, kõik täitsa õige, aga ma juba teadsin seda kõike ja rakendan ka oma elus :)
siin on üsna palju juttu vanemlusest (või valikust mitte olla vanem) ja partnersuhetest, aga ka tööst ja kehakuvandist ja seksist ja vaimsest tervisest ja igasugustest tobedatest standarditest, mida ühiskond meile justkui seab, aga mille täitmisest loobumist võiks täitsa kaaluda. kui privileeg lubab.
soovitada oskan seda raamatut eelkõige inimesele, kes autori instakontot juba ei jälgi, sest teemad ja küsimused ja vastused ja vahel sõnastusedki on sealt juba tuttavad. ise ülelugemist absoluutselt ei kahetse juba selle tõttu, et kavatsen siit kindlasti kasutusele võtta "sajandi metafoori" (Merilini enda sõnad), et kahe monoloogi pidamine dialoogi asemel on nagu tomati lõikamine tomatiga.
Üsna mõnus lugemine, selline jaatav, positiivne, aga samas mitte toksiliselt positiivne, vaid mõistlik ja eluterve suhtumine elusse ja olemisse.
Kuna mul pole siiani õnneks päris mitme teemaga kokkupuudet olnud (nt minu elukaaslane pole mind mitte kunagi nimetanud laisaks, lolliks ning halvaks emaks ning ma pole kogenud tööl läbipõlemist), siis need teemad mind väga ei kõnetanud.
Autor vist kusagil selgitas, et millest selline teemade järjekord, aga ma oleks vist ikkagi tahtnud natuke selgemaid peatükke, sest lõpus hakkas mind lausa häirima, et kui mitmes küsimus see nüüd jälle on, et mida teha, kui partner keeldub kodu koristamast ja ütleb, et lapsi peab kasvatama ainult ema või et appi, mul pole lapsi/meest/haridust/koera - ma olen räme feil!
Aga vastavalt sellele, mis periood inimesel parasjagu elus on - siit raamatust leiab kindlasti häid mõtteid ja julgustust.
Jälgin Merilini Insta kontot ja seetõttu olin justkui need teemad koos tema ja "Jess, lapsed" kogukonnaga läbi arutanud. Küll aga on mul hea meel, et need arutelud on just sellises uuenduslikus formaadis ka kaante vahele saanud, sest on küll ja rohkemgi veel neid, kes vajavad antud teemadel mõtisklemist sellises inimeseks olemist normaliseerivas võtmes. Kõik teemad kohe ei kõneta, kõigega ei pruugi ka nõustuda aga see ongi ok. Ja kui tore on nautida raamatu viimaseid lehekülgi, kui saab läbi pisarate naerda inimeste juhtumiste üle.
Jube kahju ja minu jaoks ootamatu, aga ei jäänud üldse rahule. Jõudsin poole raamatuni ja ikka tunne, et sisu rohkem "Jess, lapsed!" kui "Jess, inimesed!". Mõtted on ikka avatud ja huvitavad, aga paistab, et minu praeguse eluetapiga kokku ei klappinud. Küllap kunagi hiljem loen uuesti ja teise pilguga.
Mulle meeldib raamatuid alustada lõpust, ka seekord piilusin. Ei pidanud kahetsema. Samamoodi alguses lõpuni lugedes sai lehekülje nurki piisavalt murtud, et kunagi hiljem tagasi tulla, et üle lugeda. Hea käsiraamat!
Mõnus vestluste algataja. Üsna palju spetsiifilisi vanemluse teemasid (nt noore beebiga kodus olemine), mis mind isiklikult hetkel ei kõneta ja mistõttu raamatu lugemine vahepeal venis, aga soovi korral saab need küsimused vahele jätta.
Aitäh Merilin! Innustav, mugavustsoonist välja tõukav, mõtlema ja arutlema panev raamat. Põnev ja kergesti jälgitav ülesehitus. Nagu-vestleks-sõbraga kirjastiil. Loved it👌
Eeldasin, et lasteteemadele keskendumist on vähem (sest selle jaoks on tal ju eraldi raamat). Aga siiski kasulik lugemine. Palju küsimusi, mida arutada enda ja/või lähedastega.