Minu Itaalia. Homme on homme

Minu... #171

by Justin Petrone, Eda Ahi (Translator)

Minu jaoks on Itaaliaid olnud alati mitu. On see Itaalia, kust mu esiisad omal ajal lahkusid. On Itaalia, kust pärines mu ema koduses köögis valmistatud toit. On Itaalia, mida hakkasin noore mehena ikka ja jälle külastama ning avastama. On filmikunsti, muusika ja kirjanduse Itaalia. Ning on Itaalia, mis elab mu unenägudes. Üks Itaalia on see, kus tegutsevad Calabria bandiidid, Apuulia anarhistid ja Veneetsia meresõitjad. Ent samuti kätkeb Itaalia kirglike armulugude ja valusnaljakate perereiside maad, kus väikesed tüdrukud tahavad Pompeid üleni roosaks võõbata.

Siinses raamatus püüan kõigist neist Itaaliatest ka teile jutustada. Tegu pole üksnes geograafilise seiklusega mööda Itaalia poolsaart, vaid rännakuga itaallaste mõttemaailma. Loodan, et tunnete sellest teekonnast rõõmu, ning soovitan võtta raamatukõrvaseks ka tassikese head espressot.

264 pages, Paperback

Published December 1, 2023

About the author

A native New Yorker, writer and journalist Justin Petrone has been living in Northern Europe for more than 20 years. With a dozen books to his name and hundreds of articles, he specializes in travel memoirs and experimental dream fiction. His work has appeared in Standart and Edasi.

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Võib ju mõelda, et Sansibar on absoluutselt vale koht "Minu Itaalia" lugemiseks, ent ööbides osa puhkusest itaallaste peetavas seitsme toaga pisikeses perehotellis, söandan väita, et see oli ainuõige lektüürivalik. Kuna hotelli pidaval vanapaaril olid parajasti külas ka lapsed ja üks lapselapski - selline naaskli olemisega 8-10aastane ragazza -, siis virvendasid mul silme ees pidevalt pildid, mis kajasid kokku raamatus kirjutatuga, kus Justin samuti käis erinevatel aegadel umbes samas vanuses tütardele Itaalia juuri näitamas. Meie hotelli itaaliapärastel õhtusöökidel kõlas tüdruku heledahäälne "nonna-nonna!", peremees käis tagakambrist ülisalajasest peidukohast Parmigiano Reggianot välja võlumas... ja mina elasin kaasa autori külluslikele õhtusöökidele kusagil saapamaa kannaosa juures.

Lugedes tabasin end alatasa mõttelt, et vana hea Justin on tagasi. Nagu vahepeal poleks olnud :) Kuigi see on ju ebaloogiline, sest siin raamatus on päris mitu lugu eelmistest kogumikest. Aga midagi tema enda ja ümbritseva analüüsimisest ja pusletükkide paika lükkamisest kõlas kuidagi hästi kokku. Peamiselt ongi siin juttu juurtest, esivanematest, nende kirjust elukäigust, üle ookeani minekust, servapidi enesemääratlemisest ja oma laste suurele pildile sättimisest. Ja siis muidugi kõik see, millest ei saa Itaaliast kõneldes üle ega ümber: söök, jook, mõned turismimagnetid, ajalugu, kummalised seigad (tankla, kust saab kütust, aga mitte maksta :))

Mulle meeldis ka see, kuidas Justin on siin kirjutanud Epust. Olles ajateljel mõneti sarnasel positsioonil, mõtisklen ilmselt kõigi nende erinevatel etappidel valdavate emotsioonide virvarri üle ja leian äratundmist (no see oli nüüd veidralt krüptiline, aga las ta jääda). 

Ma arvan, et see oli mitmeski mõttes ilus ja väärikas punkt 2023. aasta "Minu..." sarjale.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Olen raamatu toimetaja ja samas ka kõrvaltegelane (üsna vähe, aga siiski, olen Veneetsia üleujutuses jalgupidi sees ja Genoas Justini esimest Itaalia-kohvi tunnistamas).
Kindlasti on minu kõige lemmikumad episoodid need, kus peategelane läheb ilma ühegi kokkuleppeta täielikku pärapõrgusse, Calabria mägikülla, kuhu käib vaid üks buss päevas, kaasas paberid, mis tõestavad, et tema vanavanaisa ja vanavanaema on mõlemad seal külas sündinud. See on sürr situatsioon, avades autentset külaelu just niimoodi, nagu see ootamatule võõrale saab avaneda... ja kuidas võõras järsku sugulasena vastu võetakse, kui ta oma pabereid lehvitab. Aga enne tahetakse teda siiski surnukuuri ja mööblipoodi magama panna, sest ta on võõras.
Oma ja võõras, see teema on siin raamatus oluline. Kogu Ameerika on ju selline, võõrastest kokku keeratud uutmoodi oma. Justin on Ameerikas sündinud Itaaliast lahkunud inimeste järeltulija. Kes ta siis ikkagi on? Kui kohati on tekstis tunda nukrust, igatsust ja pingutust, siis see ongi minu meelest see, et ameerika-itaallane peab pingutama, et olla itaallane, nii nagu ta peab muidugi pingutama ka selleks, et Eestis hakkama saada. Ja tegelikult peab igaüks meist pingutama, et mõista, kust me tulnud oleme, kes on meie esivanemad. Ma arvan, et nukrus tekib sellest, et alati jäävad vaid oletused ja küsimused, poolikud lood, sest täit tõde ei saa enam kelleltki küsida. Esivanemad on ammu teises ilmas.
Aga tagasi siiailma. Mulle meeldisid Justini vanemad tegelastena (tülitsev ameerilaste pere reisil esiisade kodumaal, kujutate ehk ette) ja nende taust, mida veidi siinseal anti, kuuekümnendate USA, kus laua peal tantsiti, kui president Nixon hundipassi sai jms...
Muide, raamatu esitlusele jäi Justin hiljaks, sest tal sai bensiin autos otsa. See sobis nii hästi selle raamatu algusega ja kentsakate bensiini-episoodidega, mis raamatus juhtusid.

[Janne · Rating 4 out of 5]

Aitäh raamatu eest, Petrone Print!
•
Mulle meeldis, et see raamat oli nii sujuvalt kokku pandud kuigi neid reise Itaaliasse oli mitmeid. Tore lugu autori juurte- ja ka eneseotsingutest.

Mul kunagi ka teine (või no esimene) “Minu Itaalia” loetud ja kui hinnet vaadata, siis see meeldis mulle palju rohkem. Aga no eelmine sai loetud ka juba u 9 aastat tagasi 😮

Ühtlasi kuulasin vahepeale ka Itaalia muusikuid, keda siinses raamatus mainiti, no nt Domenico Mudugno “Volare” 😀 Ja päris mõnus vibe oli sellel kõigel 🇮🇹

Mu meelest olid ka võrdlused Itaala, USA ja Eesti erinevustest väga toredad.

Kindel lugemissoovitus!

[Kitty · Rating 3 out of 5]

pealkiri ei valeta, see on tõepoolest Justini Itaalia ja mitte kellegi teise oma! kui kellelgi on plaanis Itaaliasse minna ja otsib ideid, mida teha ja vaadata, siis siit neid eriti ei leia. siin on üks Ameerikas sündinud ja Eestisse elama sattunud mees, kes otsib oma itaalia juuri, selleks aegajalt ka kohapeale minnes (ja kirjeldused kohtadest, kuhu ta Itaalias selle käigus satub, on ju väga meeleolukad, aga minus igatahes ei tekita soovi ise asja uurima minna. samas, ma olen seal Bari kandis juba ekselnud ka natuke oma elus, ja võin kinnitada, et kõik on sulatõsi ja asi ongi täpselt nii hull, kui siit välja paistab)... aga suur osa identiteedi üle mõtisklemist toimub siiski Viljandis ja New Yorgis. ühesõnaga, reisiraamat see just ei ole. aga muidu on üsna päris raamat, kirjaniku kirjutatud ja puha.

keegi oleks võinud ikkagi selle itaalia sugupuu üles ka joonistada, sest lugejana olen kõigi nende Domenicode ja Vincenzode vahel veel rohkem segaduses, kui autor ise. päriselt ka suurem osa ajast ei saa aru, kellest parajasti jutt käib ja kuidas ta asjasse puutub ja kas see fakt just oli või lihtsalt juhtumisi juhtus kahe sama nimega inimesega sama asi ja mõlemad jutustati järjest ära. kes oli vanaisa ja kes onu ja kes nõbu ja kes väga kaugelt nõbu ja kas isa või ema poolt... noh, lõpuks ei olegi vahet, aga need osad jäid mu jaoks kuidagi kangesti venima.

kuidagi soe tunne oli siin loos üle aastate taaskohtuda The OG Minu Ämma ehk Justini emaga. olen sellest inimesest nii paljudest raamatutest nii palju lugenud, et täiesti tunne, et oleme vanad sõbrannad, ja selgus, et olin temast täitsa puudust tundnud :D

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Martti · Rating 1 out of 5]

Pigem autori turnimine oma Itaalia sugupuul, mitte Itaalia tutvustamine. Pigem igav, kuigi võin autorile olla tänulik, sest saan nüüd reisiraha kokku hoida. Kui mul ennem ka mingi irratsionaalne linnukese tegemise vajadus turisti mängida oli, siis nüüd sain sellest kihust priiks. Raamatust saab ainult kinnitust kõikide stereotüüpide osas. Nagu näiteks, et kella ei tunta, kõik on manjana, Rooma ja linnad on räpased, kõik väikestes külades on omavahel sugulased ja veedavad suure osa päevast einestades ja emotsionaalselt veheldes.

Itaalia on maailma nuhelnud oma kõikvõimalike jahukäkkidega nagu pastad, pizzad või panninid, mille osas nad peenutsevalt nina püsti ajavad, nagu oleks need gurmee tipptase. Loomulikult nende üleolevat suhtumist näitab veel see, kuidas nad nõuavad, et kõik spagette ühte moodi sööks, et pizza peale valesid asju ei paneks, et piimakohvi valel ajal päevast ei jooks. Ei kiida sellist snooblust just heaks.

Itaalia ekspordi hulka kuulub veel hulgaliselt asju, mis mulle just head maitset suhu ei jäta nagu ooper, religioon, mafioosod, heitgaasidega liialdavad väikesed punn-autod, reeglite ignoreerimine. Ei suhestu eriti ühegi nende teemaga, seega tänan veelkord raha säästmast.

[The Ranger · Rating 2 out of 5]

Nagu autor ise märkis, on need tema märkmed oma Itaalias käikudest ja sugulaste otsingutest. See on küll "Minu Itaalia" aga võib-olla veidi liiga isiklik ja kirjutatud rohkem iseendale kui lugejale. Kohati on raske kõikides Giovannides ja Micheledes orienteeruda, sest sugulasi on palju ja üle mitme põlve.

Kui sugulussidemed kõrvale jätte ja mitte püüda neis orienteeruda, on lugemine lihtsam. Aga siis kaob jällegi ära suur osa sellest, miks see raamat üldse kirjutatud on. Tavalise lugejana oleks ehk oodanud rohkem elulisi kogemusi, mis võinuks olla juhtunud niisama ringi reisides kui sugulasi külastades - aga ilma ballastita, kes on kelle onupoeg või vanavanaisa.

Häirisid ka pidevad viited autori teistele kirjutistele. Iga raamat võiks pigem olla omaette teos, mitte viidete kataloog, mis reklaamib varasemalt ilmunud jutustusi ja raamatuid.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Muheda huumori ja eheda siirusega ning itaallaslike emotsioonidega vürtsitatud lood Justini Itaalia juurtest, võrdluseks kõrvale näiteid Eesti ja USA elust. Tegemist on mitmete reiside ja nendel märgatud tähelepanekute ja mõtete kokkuvõttega. Palju tähelepanu on Itaalia sugulaste eluloodel ja on olemas sisevaateid Justini elusündmustesse.
Kui varem pidasin Justin Petronet Eesti-USA kirjanikuks, siis nüüd saab teda nimetada Eesti-USA-Itaalia kirjanikuks.
Sellest üksikust viinapudelist hakkas täitsa kahju kohe...

[Riina E · Rating 4 out of 5]

Millised on itaallased? Milline on see Itaalia, mida turistid tavaliselt ei näe? Justin Petrone otsib oma itaalia juuri ja võtab meid kaasa Lõuna-Itaaliasse sugulasi külastada. Alguses mõtlesin, et mul oleks vaja sugupuud joonistada, et jätaks meelde, kes on kes, aga tegelikult ei ole vaja täpselt teada. Mõnus ja soe lugemine. Väga soovitan kõigile, kes tahavad Itaaliast rohkem teada kui turismiatraktsioone.

[Leyly · Rating 5 out of 5]

Ehkki alguses ajas see raamat mind segadusse ja tundus, et seekord ei ole autoriga üldse samal lainepikkusel, siis lõpule jõudes oli arvamus risti vastupidine. Siiski tema hilinemise teooriaga ei ole ka praegu sugugi päri. Eelkõige otsib Justin selles raamatus itaaliapärasuse olemust, itaallaslikkust iseendas. Itaalia kui geograafiline piirkond on taustal igati olemas, kõrvuti itaallastega muudes paikades ning esivanemate ja sugulaste virvarriga.

[Piret Dahl · Rating 4 out of 5]

Võrreldes eelmise loetud minu-sarja raamatuga oli siin tunda kirjanikukätt. Esimene pool raamatust tundus kohe päris hea, edasi läks asi sihukeseks novellikogumikuks.
Aga! Püss mis esimeses vaatuses seinal ripub, peab tegema PAUKU! Aga ma ei saanudki aru, mis sai sellest Eestist kaasavõetud viinapudelist TEGELIKULT ja miks "tuli selle ostu hiljem kahetseda". Aga ma ju nii ootasin selle viinapudeli-loo lahendust!;)

[Harri T · Rating 3 out of 5]

Pigem on tegemist Justini enda juurte avastamise looga, mis viib huvitavate kohtade ja teemadeni, kuid stiil tundus kuidagi raskepärane ja kombinatsioonus endasse vaatamise ja lahutusega taustal tekkis mulje raamatust kui eneseteraapiaks kirjapandust. Mõlemad teemad kajasid korduvalt ka tekstist läbi.

[Helena · Rating 3 out of 5]

Minu jaoks jäi see konkreetne reisikiri rohkem isiklikuks Justini päevaraamatuks olles teel otsimas oma itaalia juuri. Muus osas hästi kirjutatud, aga ma lihtsalt ei saanud sealt reisikirja tunnet kätte (hoolimata faktist, et Justin ju rändas, vabalt võib olla minu isiklik kiiks!).

[Reelika Kullerkan · Rating 4 out of 5]

Väga hea ja ladus lugemine. Petrone otsib oma juuri Itaalia vähemtuntud piirkondadest ning annab seda muhedas vormis edasi.

[Anni · Rating 3 out of 5]

Õnnetu mees õnnestus maailmas.

[Tiina Oras · Rating 5 out of 5]

Isuäratavad kirjeldused itaalia toidust, põnev perekonnalugu, nukker lahutuse lugu. Väga hea lugemine oli ja tekitas koheselt soovi minna Itaaliasse reisile.

[Lilinda · Rating 3 out of 5]

Hea raamat