Tapmise eelõhtu

by Taavi Kangur, Ene Poll (editor)

Endine prokurör Ahto Rand satub kokku vana koolivenna Artjomiga, kes kuulus kunagi kurikuulsasse Punase tänava poiste kampa. Kohtumisest saab Ahtole pöördepunkt ‒ ta otsustab oma elu jälle rööpasse seada. Kuid öösel Artjom tapetakse. Ahto tunneb end Artjomi ees tänuvõlglasena ja otsustab tõe välja selgitada. Selgub, et kooliaegsed sõbrad on kogu elu kokku hoidnud ja üritanud end paremale järjele upitada.

„Vana kahekordne puumaja krigises, justkui haletseks oma viimase elaniku hukku. Möödasõitva auto tuled vilksasid puruks löödud akendest sisse ja joonistasid verepritsmetega määrdunud seinale heleda kaare ning kadusid taas. Ahto avastas, et hoiab kramplikult pead õlgade vahel ja hinge kinni. Ei-ei, nad ei tulnud tema järele, see ei ole politsei. Tal on küll endal rohkelt probleeme, aga siin on Artjom ja vaene Artjom on surnud ning tahab Ahto või ei taha: see läheb talle korda, sest see neetud Artjom otsustas tema vastu kena olla siis, kui ta uskus, et mitte keegi enam ei vaevuks.“

Kriminaalromaanis „Tapmise eelõhtu“ tegutsev Ahto Rand on lugejale tuttav EKL-i romaanivõistlusel eripreemia võitnud teosest „Sünk jää, otsatu põhi“. Uus lugu jälgib 1990. aastate Lasnamäelt välja kasvanud noortejõugu saatust läbi aja.
Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“, „Nii siis jääbki“, „Häkkerijaht“ ning „Sünk jää, otsatu põhi“.

Genres: Crime

472 pages, Hardcover

First published November 3, 2023

About the author

•Sündinud Kohtla-Järvel 11.07.1974, aga teadliku elu elanud Tallinnas
•Leiba teenin rahvusvahelise IT ettevõtte Eesti filiaali müügidirektorina
•Tartu Ülikooli õigusteaduse magistrikraad
•Pean kirjandusblogi ja uurin, kuidas kirjutamine käib: http://kirjutamise-abc.blogspot.com.ee/ blogi põhjal ja Kultuurkapitali toel on avaldatud raamat:
„Kuidas saada kirjanikuks?“
• Eesti Kirjanike Liidu liige (alates september 2017)
• Olen osalenud kahel romaanivõistlusel:
2010.a Tänapäeva romaanivõistlus II koht:
"Kõigile saab kurikaga virutada"
2017.a Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia:
"Sünk jää, otsatu põhi"
• 2021.a. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

Reviews

[Marko Kivimäe · Rating 5 out of 5]

Taavi Kanguri “Sünk jää, otsatu põhi” on mu jaoks üks väga, väga oluline raamat, kus on krimka kuube peidetud psühholoogiline romaan. Selles raamatus saime me tuttavaks prokurör Ahto Laasikuga, kes uuris raskeid kuritegusid, täpsemalt on siis jäämõrvad luubi all. “Tapmise eelõhtu” jätkab Ahto elutee uurimist, kus aeg on läinud natukene edasi, jäämõrvade uurimine käib endiselt ning Ahto ei ole enam prokurör. Küll aga pole kriminaalsed lood teda maha jätnud ning minevikust tuleb mitmeid tumedaid allhoovuseid, mis me peategelase kaasa kannavad.

Ka eelõhtu raamatus kasutab Kangur sama võtet nagu varem - tegevus toimub mitmes ajajärgus, mis siis lõpus kenasti kokku seotakse. Antud juhul siis on tegevuses suur rõhk seekord ühe tutvusringkonna arengul, kus noored täiskasvanud praeguse Wabariigi ajal mängivad lapsepõlve muretuid mänge, siis minnakse sammuke edasi kriminaalsemas suunas, siis minnakse veel edasi - ja mis sellest kõigest tuleneb, seda saategi juba raamatust lugeda. Tegelikult Ahto isegi pole peategelane, siin on olulisi tegelasi ka teisi ning suuresti keerleb tegevus ühe inimese ümber kes end põhjakihist üles töötab. Lugejal, kes on praegu neljakümnendates või vanemgi, on siin kindlasti palju äratundmisrõõmu, kuna kogu praeguse Wabariigi kujunemine, elu keerulistel aegadel - see on väga põnev taaskord läbi elada koos Taavi Kanguriga, kes meile kogu ajaloo on lehtedele laiali maalinud.

Raamat on tehniliselt igatepidi tipp-topp, sisuliselt kirjaveavaba, kõvakaaneline, kopsakas, lopsakas ja kena kaanepildiga. Selline hea ja tugev tükk, mida on mõnus käes hoida ja lugeda.

Kuna mul oli au olla ka raamatu sünni juures, siis lugesin raamatut kaks korda, ühe korra alguses proovilugejana, teise korra siis valmiskujul. Ega ma nüüd enam oskagi täpselt neid lugemiskogemusi eristada, kuna mulle meeldis juba algne versioon väga, praegune, valmisraamat, oli muidugi taaskord meeldiv lugemine, eriti kuna vahepeale jäi palju kuid ning osad detailid hakkasid juba ununema.

Kui ma vaatan kõrvuti Ahto avaraamatut “Sünk jää, otsatu põhi” ning siinset "Tapmise eelõhtut" - ma ei taha neid võrrelda isegi, kuid eks sarja esimene raamat meeldis mulle ehk natukene rohkem sügavuselt. Samas "Tapmise eelõhtu" on tempokam, mis sobis ka hästi. Igaljuhul peab vaatama konteksti, kuna minu jaoks jäämõrvariraamat ületas ootuseid meeletult, mitmes kohas. "Tapmise eelõhtu" on endiselt suurepärane ning mõnuga loetav, meeldis mulle väga. Ning kui üldse eraldi vaadata siinset raamatut, siis sellist head krimkat, mis polegi krimka, mis on rohkem ehk isegi psühholoogiline kujunemislugu - äärmiselt, äärmiselt sümpaatne raamat ja hea lugu läbi mitme aja. Muide, tundub, et sellest seeriast võib Kanguril tulla ka kolmas raamat, saame näha.

Kokkuvõttes: eluline, tuttav ja äärmiselt meeldivalt üles joonistatud lugu. Mul on nii hea meel, et eesti keeles on olemas nii kvaliteetset kirjandust, mis ületab žanripiire ning on mõnus mitmes vallas. Siin on krimkat, on olustikulugu, on juttu inimeste kujunemisest meie riigi lähiminevikus. Lummav ning meeldiv raamat.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Kas nüüd just päris krimi, pigem ehk kriminaalse kallakuga kujunemislugu, aga väga korralik kodumaine ajaviitekirjandus. Üldjuhul seda eesti kriminullide kohta öelda ei saa, tavaliselt lööb ikka mingi lihtsakoeline maavillasus välja, aga Kangur on hea loojutustaja ja - konstrueerija, nii et piinlik ei hakka kordagi.
Ainult üks pisike detail jäi silma - väljaprinditud MTV3 kava 1988. aastal. Prinditud?! Kust kohast?

[Külli · Rating 5 out of 5]

Selles Punase tänava kambas on neli poissi ja üks tüdruk. Hästi on välja kirjutatud erinevad karakterid: kes on kaasajooksik, kes liider, kes vaikne, aga oma peaga mõtlev, kes kärsitu, kellele on kurjus loomuomane, kes peab sellega toimetulemiseks iseloomu kasvatama. Süžee on nutikalt üles ehitatud, ajalised hüpped edasi ja tagasi krutivad pinget, peab hoolega lugema, iga nüanss on oluline. Ligi kolmekümne aasta jooksul on noortest tegelastest saanud täisealised, kes milliseid valikuid on teinud, sellest on olenenud, milliseks on nende elu kujunenud.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Kangur oskab! Super hästi kirjutatud, raamat tasus ootamist, loodan, et kolmas tuleb kiiremini :-)
Autor on hea jutustaja ja oskab lõpuni põnevust üleval hoida.
Ikkagi on raamat seotud esimesega. Politsei poolelt samad tegelased, mis olid raamatus “Sünk jää, otsatu põhi”. Ei suutnud välja mõelda, kes oli see kiirabiarst Riin - kas oli Ahto naise venna pruut/elukaaslane?

[Lauri · Rating 3 out of 5]

Järg rabavale ja süngele kättemaksuga mõrvaloole "Sünk jää otsatu põhi" (2017). Üldjoontes jälgib sama skeemi: sündmused on ajaliselt aastakümnete peale laiali venitatud ning omavahel hakitud, joostes lõpus kõik omamoodi kokku ja olles samas nii algus kui ka ots. Kes on näinud Christopher Nolani suurepärast filmi "Memento" (2000), saab aru mis ma öelda tahan.

Paraku mu jaoks oli skeem kuidagi end ammendanud. Pidev hüppamine eri aastate vahel - romaan venib 1988 ja 2016 aasta vahel - tekitas segadust ja ajas juhet kokku. Ühe korra arvasin, et tabasin autori ebatäpsuselt, arvasin nimelt et tegu oli aastaga 1994 kui peategelane Kristiine keskuse parklas õlut kummutas, 1994. aastal aga polnud veel mingit Kristiine keskust olemaski. Siiski selgus, et ta käis seal õlut lakkumas 2016. aastal. Pidev hüplemine eri aastate vahel, et kirjeldada Lasnamäe noortekamba liikmete tegevust on kindlasti lahe kirjanduslik nipp, minu lugemist aga see hakkis ja segas.

Lugedes mõtlesin, et 1994. aastal päris kindlasti mingis suvalises Smuuli tee äärses metallilaos valvekaameraid polnud. Valvekaamerad tulid mu meelest ikka hoopis hiljem. Ma olen ise küll üles kasvanud ühel teisel -mäel, aga seda võib vist ka suht julgelt väita, et Raidod ja Oliverid Maksimide ja Artjommidega ei semminud. Pigem suheldi kohtudes käte ja jalgadega, eestlased ja venelased vene aja lõpus kindlasti ei sõbrustanud. Ei sõbrusta siiani, rääkigu ametlik integratsiooni kõnetoru milliseid muinasjutte tahes.

Kuidagi igavavõitu oli see pikaksvenitatud kättemaksustoori mu jaoks. Esimest osa "Sünki jääd" lugesin innu ja põnevusega, lehti keerates ja ööst aega juurde võttes. Teine tüse köide aga venis ikka päris pikka aega ja oleks veelgi pikemalt veninud kui moehaigus poleks ootamatu süllelangenud piiramatu vaba ajaga üllatanud...Mulle tundus see kõik natuke vägisi konstruitud, ja sellist põrandaalust oligarhi, kes omab poolt Eestit, kellest aga keegi mitte midagi ei tea ja kes valitseb oma hiigelimpeeriumi nähtamatuna ja ainuisikuliselt, ei neelanud ma enam hoopiski alla. Selline asi käib ühele inimesele selgelt üle jõu ja nii väiksematel kui suurematel magnaatidel on kõigil oma õukond, kes aitab valdusi valitseda ja obrokit koguda. Lisaks värisesid tegelased mu meelest ilmaasjata eluaegse vangisistumise ees. Tänapäeval lastakse kirvemõrvar-pedofiilidki hea käitumise eest paari aastaga välja, mis siin kogemata tapmisest rääkidagi, mille hea advokaat veel enesekaitseks ümber räägib. Aga see on päris elu, krimiromaan peabki veidi teistmoodi lähenemist ilmutama.

Eraldi lugemist ei saa soovitada, nii palju oli siiski esimese osa järelkajasid sees. Romaani esimeses pooles jahuti üsna pikka aega veel "jäämõrvadest" ja otsiti Arkaadit taga. Ilma esimest osa lugemata pole võimalik kogu lugu hoomata, sest teises osas esimese osa kohta mingeid meenutusi, tagasi- ja ülevaateid ei tehta. Seega, kes esimest osa on lugenud, neile julge soovitus, tegu on täpselt samasuguse asjaga. Ma ise aga annaks 3 punni (käis kah aga rohkem ei loe). Autorit tuleb siiski tunnustada algupärase eesti krimi eest, millega on ilmselgelt vaeva nähtud.