What do you think?
Rate this book
Vareda
Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas…
„Vareda“ on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav.
Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse võitja
„Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, kes selle teosega astub kohe tänapäeva Eesti kirjanduse kõrgliigasse.“ Rein Raud, romaanivõistluse žürii esimees.
„Vareda“ on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav.
Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse võitja
„Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, kes selle teosega astub kohe tänapäeva Eesti kirjanduse kõrgliigasse.“ Rein Raud, romaanivõistluse žürii esimees.
320 pages, Paperback
Published January 1, 2023
52 people are currently reading
808 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 153 reviews
November 16, 2023
esiteks olin šokis, et ühel sünnipäeval raamatut sõbrale soovitades ütles ta, et ta on selle juba läbi lugenud. ühe päevaga. ok, kiirlugejad. ma loen aeglaselt. olin paar päeva teda algusest natuke veerinud, aga ei hakanud külge. eile siis mõtlesin, et lähen kell 21 magama, kell oli pool 21. pesin näo, hambad ja läksin voodisse lugema, nii mõnus, saan kell 6 ärgata ja tööd teha. sittagi. lugesin raamatu ühe ropsuga läbi. magama sain alles südaöö aigu. sven mikser kirjutas siis gay love story, mida ma ei saanud käest panna. selline häbelik jutustus, mis on häbelikult jutustatud. kartsin väga, et lüüakse näkku mingi paksu homofoobiaga, aga ei löödudki. geid olid mikseri raamatus julged ja romantilised. eemale oli manööverdatud nussimisest, mis saab minult plusspunkte. ka sooliselt oli raamat üsna kobe, polnud otseseid rõvedaid stereotüüpe kinnistatud (kuigi natuke ikka, aga miskeri soov polnud vist geisid kajastades lisaks julgeid feministlikke taotluseid ka sisse pikkida, kuigi see oleks meisterlik olnud). olustikukirjeldused ei loonud mu peas küll pilti ja see kõrvaljutustus friedrichist libises minust mööda. kogu see kunstijutt oli maru romantiline. natuke cringe kui nii end väljendada. kompa oli ka hea, eeldasin küll kogu aeg, et jälle tuleb see krdi friedrich või joonas, kes ei jätnud mind isegi külmaks, aga iga kord üllatusin, et saan peategelase ja tema loveri toimetusi jälle lugeda. alles siis tuli friedrich või joonas. jälle mina kaotasin. väga hea ühe päeva lugemine. kaasaegne eesti ya gay novel by sven mikser väga lahe
December 27, 2023
Mikser väärib kiituskirja selle eest, et on kirjutanud raamatu žanris, mida Eestis kõige rohkem vaja - mõistliku sõnumiga, mittepiinlik noorteromaan! Ja ilusti on kirjutanud: kirjeldused on kohati ehk liigpüüdlikud ja mentori õpetussõnad pisut kunstlikud, aga Vareda vaib ja poiste omavaheline suhtlus on viis pluss. Järgmine kord saame ehk ka naistegelase, kelle ainsateks iseloomuomadusteks pole trillerdav naer ja poiste peale solvumine:)
January 23, 2024
IMEILUS RAAMAT! Aga sellest kohe pikemalt.
"Vareda" on romaanivõistluse võitja ning täielik üllatus kõigi jaoks, kuna Sven Mikser on jäänud viimasel ajal silma intelligentse inimesena küll, aga et ka kirjanik - pikemal mõtlemisel muidugi, et miks ka mitte! Aga poleks ise osanud elu sees osanud pakkuda.
Raamat räägib kunstihingelisest kuueteistkümneaastane Johannese elust maal, suvel, valvamas Vareda asula vana lagunevat koolimaja. Autor otseselt aega paika ei pane, kuid ajaloolistest vihjetest, mida kirjanik pidevalt tekstis jagab küll telesaadete, ajaleheväljavõtete või raadiumist tuleva kaasabil, on aru saada, et see on 1991. Seega taustal käib nõukaliidu lammutamine, kuid Johannes ei tea sellest midagi, tema maailmas on tähtsad keerulised suhted ema ja isaga ning kuidas on elu maal paari kohaliku vanainimesega. Noormees kohtab ka mitmeid omaealisi, õppealajuhataja maal on teistsugune kui linnas ning juhuslikult eemalt nähtud modell leiab olulise koha Johannese elus.
"Enne, kui ma vastata jõuan, tõstab ta käe ja teeb midagi ootamatut: sasib mu pesemata juustes, libistab oma sõrmed üle mu vasaku meelekoha ja näpistab õrnalt mu põske. Mu süda teeb jahmunud jõnksatuse ja hakkab taguma nagu suruõhuvasar.
Margit toob kuuldavale järjekordse heleda naerutrilleri, lükkab rattale hoo sisse ja väntab hooviväravast välja. Puude vahelt välgatab veel paar korda hele juuksepahmakas, siis on ta kadunud. Ka tema puudutuse jälg mu näol haihtub vähehaaval pärastlõunasesse suveõhku."
Mikseri keelekasutus on imeilus. Ega ma polegi ta kirjatükkidega kursis, mida ta üldse on kunagi kirja pannud. Seda enam oli tõeline nauding raamatut lugeda, mis lihtsalt vulises nagu suvine jõgi. Mingis mõttes on mul kahju, et autor on alles nüüd lugejate ette tulnud, kuna ta oskab ilmselgelt väga nõtkelt ja meeldivalt kirjutada - palun veel! Sest põhimõtteliselt iga lause on nii meeldivalt kirja pandud, et mu lugemisvarbad olid kogu aeg mõnust krussis ning raamat ise kulus lausa kohutavalt kiirelt.
Raamat on minu seisukohast mitmes mõttes täiuslik. Puhttehniliselt on ta üsna lühike, väike formaat, kaasaegsed reavahed ja tähesuurus. Lisaks on peatükid mõistliku pikkusega ja kompaktsed. Mikser jutustab mitut lugu, on nii olevikku kui minevikku, on lausa kauget minevikku, mis viib meid kunstiajalukku ja nutikalt seob kogu loo kokku. Dialoog ja tegevus on selge ja vahetu, sinna vahele mõtisklused peategelase mõttemaailmast ja taaskord sukeldutakse ajalukku. Ausalt, minu jaoks on kirjaniku debüüt vaimustavalt hea, mis on ühtepidi lihtne noore inimese, armastuse lugu - aga see, kuidas Mikser selle on kirja pannud, kuidas on siin nii hilisnõukameeleolu, armumist, pettumisi, ilusat loodust, kunstiajalugu, pereprobleeme ja keerulisi juhtumisi - ausalt, mina olen püstivaimustuses!
Kokkuvõttes: Mikseri esimene ülesastumine kirjanikuna on ikka ülikõva tulemus, romaanivõistluse esikoht näitab seda väga ehedalt. Ma ootan väga, et mida kirjanikult peale "Vareda" veel tuleb, sest praegune lugemiselamus oli tõeliselt õnnis tunne. Õrn, liigutav, hästi kirjutatud - mul saavad ausalt üteldes kiidusõnad otsa. Helge raamat, mis teeb hingele pai.
"Vareda" on romaanivõistluse võitja ning täielik üllatus kõigi jaoks, kuna Sven Mikser on jäänud viimasel ajal silma intelligentse inimesena küll, aga et ka kirjanik - pikemal mõtlemisel muidugi, et miks ka mitte! Aga poleks ise osanud elu sees osanud pakkuda.
Raamat räägib kunstihingelisest kuueteistkümneaastane Johannese elust maal, suvel, valvamas Vareda asula vana lagunevat koolimaja. Autor otseselt aega paika ei pane, kuid ajaloolistest vihjetest, mida kirjanik pidevalt tekstis jagab küll telesaadete, ajaleheväljavõtete või raadiumist tuleva kaasabil, on aru saada, et see on 1991. Seega taustal käib nõukaliidu lammutamine, kuid Johannes ei tea sellest midagi, tema maailmas on tähtsad keerulised suhted ema ja isaga ning kuidas on elu maal paari kohaliku vanainimesega. Noormees kohtab ka mitmeid omaealisi, õppealajuhataja maal on teistsugune kui linnas ning juhuslikult eemalt nähtud modell leiab olulise koha Johannese elus.
"Enne, kui ma vastata jõuan, tõstab ta käe ja teeb midagi ootamatut: sasib mu pesemata juustes, libistab oma sõrmed üle mu vasaku meelekoha ja näpistab õrnalt mu põske. Mu süda teeb jahmunud jõnksatuse ja hakkab taguma nagu suruõhuvasar.
Margit toob kuuldavale järjekordse heleda naerutrilleri, lükkab rattale hoo sisse ja väntab hooviväravast välja. Puude vahelt välgatab veel paar korda hele juuksepahmakas, siis on ta kadunud. Ka tema puudutuse jälg mu näol haihtub vähehaaval pärastlõunasesse suveõhku."
Mikseri keelekasutus on imeilus. Ega ma polegi ta kirjatükkidega kursis, mida ta üldse on kunagi kirja pannud. Seda enam oli tõeline nauding raamatut lugeda, mis lihtsalt vulises nagu suvine jõgi. Mingis mõttes on mul kahju, et autor on alles nüüd lugejate ette tulnud, kuna ta oskab ilmselgelt väga nõtkelt ja meeldivalt kirjutada - palun veel! Sest põhimõtteliselt iga lause on nii meeldivalt kirja pandud, et mu lugemisvarbad olid kogu aeg mõnust krussis ning raamat ise kulus lausa kohutavalt kiirelt.
Raamat on minu seisukohast mitmes mõttes täiuslik. Puhttehniliselt on ta üsna lühike, väike formaat, kaasaegsed reavahed ja tähesuurus. Lisaks on peatükid mõistliku pikkusega ja kompaktsed. Mikser jutustab mitut lugu, on nii olevikku kui minevikku, on lausa kauget minevikku, mis viib meid kunstiajalukku ja nutikalt seob kogu loo kokku. Dialoog ja tegevus on selge ja vahetu, sinna vahele mõtisklused peategelase mõttemaailmast ja taaskord sukeldutakse ajalukku. Ausalt, minu jaoks on kirjaniku debüüt vaimustavalt hea, mis on ühtepidi lihtne noore inimese, armastuse lugu - aga see, kuidas Mikser selle on kirja pannud, kuidas on siin nii hilisnõukameeleolu, armumist, pettumisi, ilusat loodust, kunstiajalugu, pereprobleeme ja keerulisi juhtumisi - ausalt, mina olen püstivaimustuses!
Kokkuvõttes: Mikseri esimene ülesastumine kirjanikuna on ikka ülikõva tulemus, romaanivõistluse esikoht näitab seda väga ehedalt. Ma ootan väga, et mida kirjanikult peale "Vareda" veel tuleb, sest praegune lugemiselamus oli tõeliselt õnnis tunne. Õrn, liigutav, hästi kirjutatud - mul saavad ausalt üteldes kiidusõnad otsa. Helge raamat, mis teeb hingele pai.
April 2, 2024
Debüütidega on keeruline, sest alati tekib see dilemma, kas hinnata konkreetset teost või potentsiaali. Või mõlemat. Niisiis.
Vaieldamatult on “Vareda” intelligentselt, maitsekalt ja tundlikult kirjutatud teos, ehkki rabedat püüdlikkust kumab ka läbi. Dialoogid on nõrk koht, aga õnneks on neid üsna vähe. 25-aastane õppealajuhataja, kes üritab peategelast (16) sebida, trillerdab (sic!) pidevalt naerda ja solvub, on muidugi ülearu ebausutav.
Minu meelest on raamatu nõrgim koht asjaolu, et ta ei otsusta ära, mida ta olla tahab - ma kardan, et tänapäeva noorte enamiku jaoks on ta liiga igav ja kauge, täiskasvanute jaoks liiga lihtne, nii et mu vsimusilmas tundub võimalik sihtgrupp olevat introvertne humanitaarhuvidega noor. Ja see on ju ainult hea, kui neile omakeelset kvaliteetset lugemismaterjali lisandub.
Konkreetne teos - minu jaoks natuke liiga õhuline veel.
Potentsiaal - on, tahaks näha, kas ja mida edaspidi.
Vaieldamatult on “Vareda” intelligentselt, maitsekalt ja tundlikult kirjutatud teos, ehkki rabedat püüdlikkust kumab ka läbi. Dialoogid on nõrk koht, aga õnneks on neid üsna vähe. 25-aastane õppealajuhataja, kes üritab peategelast (16) sebida, trillerdab (sic!) pidevalt naerda ja solvub, on muidugi ülearu ebausutav.
Minu meelest on raamatu nõrgim koht asjaolu, et ta ei otsusta ära, mida ta olla tahab - ma kardan, et tänapäeva noorte enamiku jaoks on ta liiga igav ja kauge, täiskasvanute jaoks liiga lihtne, nii et mu vsimusilmas tundub võimalik sihtgrupp olevat introvertne humanitaarhuvidega noor. Ja see on ju ainult hea, kui neile omakeelset kvaliteetset lugemismaterjali lisandub.
Konkreetne teos - minu jaoks natuke liiga õhuline veel.
Potentsiaal - on, tahaks näha, kas ja mida edaspidi.
December 26, 2023
järvamaa cmbyn. eriti oli alguses oli natuke rabe ja kirjeldav, midagi ei häirinud, aga sädet ei olnud ja tegelased ei tundunud usutavad, eriti dialoogid. lõpuks hakkas kõik jooksma ja lehti tuli kiiremini keerata, et ometi looga kaasas käia. elasin peategelastele kaasa, lootsin, et neil läheb hästi. viimasel lehel oli kahju raamatu maailmast väljuda, kus on mu hot maapoiss, kes mind lubadeta linna sõidutab ja vajadusel minu nimel lõuga kütab, kus on eestimaa suvi tühjaks valguvas vanas mõisakülas
tegelikult oleks 3,5 nt, mulle pigem meeldis, aga tunnen, et võin kogu muu kiituse keskel ka natuke nõudlik olla
tegelikult oleks 3,5 nt, mulle pigem meeldis, aga tunnen, et võin kogu muu kiituse keskel ka natuke nõudlik olla
April 25, 2024
ma terve päeva mõtlesin, mida selle kohta kirjutada.
see raamat oli meeldivalt yllatav.
kuidagi ei taha ei neli ega viis panna, kuhugi halli alasse jääb, minu jaoks.
oleks nagu tahtnud kuhugi jõudmist, aga eks mingi emotsionaalne kasv ning suve mittelineaarne voolamine seal motiiviliselt ja struktuuriliselt kajastusid, mis minu jaoks ysna ainulaadne lugemiskogemus.
Mikseri kirjeldused on tundlikud, väga teadlikult valitud sõnadega ja äärmiselt läbimõeldud.
tahaks näha, mis ta sel maastikul edasi teeb.
see raamat oli meeldivalt yllatav.
kuidagi ei taha ei neli ega viis panna, kuhugi halli alasse jääb, minu jaoks.
oleks nagu tahtnud kuhugi jõudmist, aga eks mingi emotsionaalne kasv ning suve mittelineaarne voolamine seal motiiviliselt ja struktuuriliselt kajastusid, mis minu jaoks ysna ainulaadne lugemiskogemus.
Mikseri kirjeldused on tundlikud, väga teadlikult valitud sõnadega ja äärmiselt läbimõeldud.
tahaks näha, mis ta sel maastikul edasi teeb.
February 15, 2024
mingid suvised kohad eestimaal on nii ilusad, et mine lolliks (lüllemäe, annelinna prisma parkla, üks konkreetne teekäänak mu kodulinna kivikalme kõrval, tee antslast triinu baari, haabsaare, urvaste kiriku esine org), aga ma ei suutnud seda juulikuu seisvat sooja õhku või augustikuu külgehaakuvat hommikust kastet siit üldse üles leida. kuidagi igavaks ja pinnapealseks jäi, kirjeldusi oli jalaga segada, aga mu meel tõrkus neid ettekujutamast. praegu saan aru, et kogu lugu oli kuidagi liiga ühtlase tempoga? bussisõit linna ja haiglas ootamine ja poes käimine ja rohus vedelemine läksid sama kiirusega mööda, ja samas oleks tahtnud, et kuskil oleks peatatud ja mul oleks lastud koos tegelastega rohkem hetkes istuda, ehk oleks nad kuidagi toekamaks muutunud. muidu tore ja mis peamine, objektiiv sai kirjutada nupu pealkirjaga sotsialist sven mikseri homoromaan jõudis kaante vahele
March 17, 2024
no vähemalt üks korralik suudlus oleks võinud ju ära tulla 😫
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 18, 2023
Ladusa stiiliga kirjapandud lugu kasvamisest. Lugejasse suhtutakse austusega, talle ei öelda kõike ette, hoidutakse liigsetest selgitustest. See annab võimaluse tegelasi ja nende lugusid omal moel mõista.
December 25, 2023
ilus keelekasutus, mõjusad olustiku- ja olukorrakirjeldused, mis viivad rändama Varedale ilma suurema vaevata.
3,5
3,5
January 5, 2024
Ma pole ammu raamatut ühe päevaga läbi lugenud. Ma pole ammu mõnest raamatust niiiii lummatud olnud. Ma pole ammu endale uut lemmik-kirjanikku saanud. Kui sa kavatsed 2024 lugeda läbi ainult ühe raamatu, siis võta ka Sven Mikseri ”Vareda”. Mõnusa tunnetuse ja hämmastava keeletajuga kirjutatud nostalgialõhnaline teos. Mikser kasutab selliseid sõnu nagu lunapark, lilleklump, valamu ja sohva ning suurepäraseid võrdlusi. “Tema hele hääl kõliseb nagu piimaklaasid kraanikausis.” või “Pea kumiseb nagu tagurpidi pööratud ämber.” Head uut lugemisaastat!
February 12, 2024
Sellist eesti kirjandust võiks rohkem olla. Suurepärane debüüt, uskumatu lausa, kui tugev see teos oli. Haaras kiiresti kaasa ning oli vastupandamatult loetav ja ligipääsetav. Kujutan ette, et ilusal suvepäeval, mil ümberringi sumisevad putukad, on seda veel parem lugeda kui jahedal talveõhtul. Kunstiajalooalased mõtisklused olid väga oskuslikult teksti põimitud. Jään ilmselt pikemalt selle teose üle mõtisklema.
Eks oleksin tahtnud pisut kindlamini piiritletud lõppu, mille tõttu täishinnet ehk esialgu ei anna, kuigi saan ka sellest autori valikust aru.
Eks oleksin tahtnud pisut kindlamini piiritletud lõppu, mille tõttu täishinnet ehk esialgu ei anna, kuigi saan ka sellest autori valikust aru.
March 8, 2024
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...
Sven Mikser "Vareda" jutustab kunstilembese nooruki rahulikust suvest maakolkas, iseseisvumisest ja enese avastamisest. See raamat on romaanivõistluse võitmise järgselt müstilise komeedina kihutanud eesti kirjandusmaastikule, kiidukoor taga. Iga teine inimene on seda kas lugenud või ootab raamatukogu järjekorras. Muidugi tekkis mul huvi, mis fenomeni see romaan peidab.
Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.
"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.
Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.
Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
Sven Mikser "Vareda" jutustab kunstilembese nooruki rahulikust suvest maakolkas, iseseisvumisest ja enese avastamisest. See raamat on romaanivõistluse võitmise järgselt müstilise komeedina kihutanud eesti kirjandusmaastikule, kiidukoor taga. Iga teine inimene on seda kas lugenud või ootab raamatukogu järjekorras. Muidugi tekkis mul huvi, mis fenomeni see romaan peidab.
Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.
"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.
Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.
Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
March 18, 2025
Vareda oli mul tükk aega raamaturiiulil aeg-ajalt ma vaatasin seda, kuidagi cringe tundus see lihtsalt kätte võtta ja lugeda. Mõne nädala eest kukkus see raamat öösel riiulilt põrandale, võtsin selle kätte ja raamatu tagakaanel vaatas vastu, et üheks peategelaseks on Andreas, teiseks Margit (minu ema nimi). Kokkusattumus kui suur. Juba mõne peatüki pärast sain aru, et tulemas on midagi geid: need kirjeldused, misläbi minategelane oma tundeid ja emotsioone kirjeldas, olid liialt sarnased sellega, kui ma eneseavastusfaasis veel olin. Vareda otseselt ei üllatanud. Igav ei hakanud ka. Seksistseene polnud ja ega need midagi erilist juurde poleks andnudki, fantaseerigu need, kes "Vareda" koju tõid, teadmata, mis neid ees ootab.
Mul on tunne, et mõne aasta pärast on Eesti Filmimaastikule tulemas film Johannesest ning tema eneseavastusi ja kogemusi vürtistatakse mõne filmiliku motiiviga.
Mul on tunne, et mõne aasta pärast on Eesti Filmimaastikule tulemas film Johannesest ning tema eneseavastusi ja kogemusi vürtistatakse mõne filmiliku motiiviga.
April 14, 2024
lihtsakoeline ja pealiskaudne ka. suvi, noor armastus, surev vanaema, traagiline minevik, musi-musi ja lähme laiali, kohe hakkab kool. oleks selline raamat kirjutatud inglise keeles ja inglise kultuuriruumis, poleks ma ilmselt lõpuni lugenud. ainus, mis selle raamatu eriliseks teeb, on kirjeldus eesti maaelust ja et see on eestlasele tuttavlik. vähe on neid, kes eestit kirja panevad – meie lapsepõlvemaastikke ja nii edasi. nostalgia tekib küll jah.
inimsuhted on pinnapealsed – margit naerab kileda häälega, üritab nööpe lahti teha, ei saa, solvub. vanaema on tavaline vanaema, hakkab surema, kahju. joodik on tavaline türinoriv joodik ja johannes ja andreas on napisõnalised teismelised.
ma oleks oodanud elu aegumatu tragöödiate kohta natuke sügavamakoelist kirjeldust – “Joonas on surnud. Ma ei näe teda enam kunagi. Ta on mind alt vedanud, kuidas ta võis mulle niimoodi teha?” oi kui mannetu ja leierdatud ja laisk kirjeldus surmast
inimsuhted on pinnapealsed – margit naerab kileda häälega, üritab nööpe lahti teha, ei saa, solvub. vanaema on tavaline vanaema, hakkab surema, kahju. joodik on tavaline türinoriv joodik ja johannes ja andreas on napisõnalised teismelised.
ma oleks oodanud elu aegumatu tragöödiate kohta natuke sügavamakoelist kirjeldust – “Joonas on surnud. Ma ei näe teda enam kunagi. Ta on mind alt vedanud, kuidas ta võis mulle niimoodi teha?” oi kui mannetu ja leierdatud ja laisk kirjeldus surmast
March 30, 2024
Ma olen üllatunud, aga siiski (vbl eelarvamustest) ei sobinud mulle... Tundus, et intertekstuaalsus ja kujundlikkus polnud sisse kirjutatud kui loomulik poeetiline võte vaid kui "ma pean ju näitama, et ma oskan ja tean"... Muidu selline klassikaline noorteromaan ja ilmselt õigele lugejaskonnale hea lugemine (mina lihtsalt vist ei sobi sellesse gruppi).
March 1, 2024
Ah ma ei tea. Mulle vist pigem ikkagi ei meeldinud.
March 18, 2025
Vastakad emotsioonid.
Ühest küljest õrn, süütu ja armas coming-of-age story. Keelekasutus on elegantne ja kaunis, kuigi vahel võib kirjelduskeskne stiil minna venivaks. Samas annab atmosfäärilisust juurde; olustik on ajastule tõetruu ja äratundmist lihtne saavutada. Aeglasem kulg ja sujuv, pea märkamatu piiride katsetamine võib temaatika teha vastuvõetavamaks ka konservatiivsemale ja teemakaugemale lugejale.
Tegelased on üldjoontes üksteisest eristuvad ja väljakujunenud. Nii mõndagi on peidetud ridade vahele, nii tegelaste tausta, suhete ja sisemaailma kui ka ümberringi toimuva osas. Leian, et see on päris oskuslik peegeldus Nõukogude Eesti inimsuhete dünaamikast, teadvuse toimimismehhanismidest ja olustikust. Palju on väljaütlemata asju, ebaselgust, poolikut infot, keelepeksu ja samas distantsi inimeste vahel.
Taustal on viiteid Eesti ajaloole, paralleele ühiskonna ja isikliku tasandi muutusrikka ajaperioodi vahel. Palju on viiteid ka kunstile ja (kunsti)ajaloole, mis samuti loob lisadimensiooni võrdluste ja paralleelide hulka, mille kaudu saame peategelast ja tema mõttemaailma vaadelda.
Teisest küljest on palju realiseerimata potentsiaali. Teemakäsitlused jäävad mõnevõrra pealiskaudseks (isegi kui see on sihilik või isegi veidi kaval valik). Arvukad viited ajaloole, kunstile ja filosoofiale võivad mõjuda segaselt ega loo nii sirgjoonelist paralleelistikku kui võiks. Naistegelased on pea eranditult ebameeldivad (kas "koledad mutid" või "väljakutsuvad tibinad"), mis võib samuti olla teadlik valik ja peegeldada peategelase sisemaailma, kuid isiklikult sean kahtluse alla sellise stilistilise valiku vajalikkuse ja tõepärasuse.
Nii et, nagu öeldud, kokkuvõttes vastakad emotsioonid. Ootasin suure meediakära ja auhindade peale rohkemat, kuid ega midagi põhjapanevat ka ette heita pole. Korralik ja viisakas saavutus, eriti debüüdi kohta.
Ühest küljest õrn, süütu ja armas coming-of-age story. Keelekasutus on elegantne ja kaunis, kuigi vahel võib kirjelduskeskne stiil minna venivaks. Samas annab atmosfäärilisust juurde; olustik on ajastule tõetruu ja äratundmist lihtne saavutada. Aeglasem kulg ja sujuv, pea märkamatu piiride katsetamine võib temaatika teha vastuvõetavamaks ka konservatiivsemale ja teemakaugemale lugejale.
Tegelased on üldjoontes üksteisest eristuvad ja väljakujunenud. Nii mõndagi on peidetud ridade vahele, nii tegelaste tausta, suhete ja sisemaailma kui ka ümberringi toimuva osas. Leian, et see on päris oskuslik peegeldus Nõukogude Eesti inimsuhete dünaamikast, teadvuse toimimismehhanismidest ja olustikust. Palju on väljaütlemata asju, ebaselgust, poolikut infot, keelepeksu ja samas distantsi inimeste vahel.
Taustal on viiteid Eesti ajaloole, paralleele ühiskonna ja isikliku tasandi muutusrikka ajaperioodi vahel. Palju on viiteid ka kunstile ja (kunsti)ajaloole, mis samuti loob lisadimensiooni võrdluste ja paralleelide hulka, mille kaudu saame peategelast ja tema mõttemaailma vaadelda.
Teisest küljest on palju realiseerimata potentsiaali. Teemakäsitlused jäävad mõnevõrra pealiskaudseks (isegi kui see on sihilik või isegi veidi kaval valik). Arvukad viited ajaloole, kunstile ja filosoofiale võivad mõjuda segaselt ega loo nii sirgjoonelist paralleelistikku kui võiks. Naistegelased on pea eranditult ebameeldivad (kas "koledad mutid" või "väljakutsuvad tibinad"), mis võib samuti olla teadlik valik ja peegeldada peategelase sisemaailma, kuid isiklikult sean kahtluse alla sellise stilistilise valiku vajalikkuse ja tõepärasuse.
Nii et, nagu öeldud, kokkuvõttes vastakad emotsioonid. Ootasin suure meediakära ja auhindade peale rohkemat, kuid ega midagi põhjapanevat ka ette heita pole. Korralik ja viisakas saavutus, eriti debüüdi kohta.
March 19, 2024
4.5*
•
See oli üks väga armas lugu eneseleidmisest ja armumisest. Ma pigem ei osanud midagi sellist siit oodata, aga see oli üks ilus ja armas lugu. Mul oli lõpus veidi kurb meel, et see lugu sedasi lõppes… või pigem lausa justkui lõpetamata jäi. Aga ei saa mööda vaadata ka sellest, et ajad olid teised (raamatus mainitakse näiteks Berliini müüri langemist ja see paneb ajaakna paika).
Küll aga oleksin ma tahtnud seda lugeda veel ja veel. Jäi see mu jaoks pigem lühikeseks. Väga kaasahaarav ja armas noortekas, mida kindlasti soovitan lugeda.
•
See oli üks väga armas lugu eneseleidmisest ja armumisest. Ma pigem ei osanud midagi sellist siit oodata, aga see oli üks ilus ja armas lugu. Mul oli lõpus veidi kurb meel, et see lugu sedasi lõppes… või pigem lausa justkui lõpetamata jäi. Aga ei saa mööda vaadata ka sellest, et ajad olid teised (raamatus mainitakse näiteks Berliini müüri langemist ja see paneb ajaakna paika).
Küll aga oleksin ma tahtnud seda lugeda veel ja veel. Jäi see mu jaoks pigem lühikeseks. Väga kaasahaarav ja armas noortekas, mida kindlasti soovitan lugeda.
December 31, 2023
Paljukiidetud teos ja ma kardan, et minu lugemismulje natuke selle kuuldud kiidulaulu nahka ka läks. Kui võtta arvesse, et tegemist on autori esikromaaniga, siis on tulemus kahtlemata tähelepanuväärne. Lugemine kulges ladusalt ja mulle meeldis teose üldine õhkkond ja tegevusaeg, mis viis justkui tagasi enda noorusea tolmustesse nutivabadesse maasuvedesse ja eneseotsingute valusale teele. Autor on siiski jäänud realismi teele, pakkudes lopsakatele kirjeldustele lisaks ka naturalistlikke detaile. Lisaks muidugi veel minu jaoks selgelt nüüdisajal esile kerkinud teemakäsitlus noorte armastuse arenemise teel. Kõike habrast on samas käsitletud meeldivalt tasakaalukalt. Ühesõnaga, oli meeldiv lugemine, kuid vaimustusest kiljuma küll ei pannud. Samas, äkki on see juba minu viga, sest ohtralt lugedes on üldse raske leida midagi, mis selliseid reaktsioone tekitab.
January 6, 2025
Kohmetu suveromanss ... või ehk enamgi? Täitsa tore lugemine, mis peidab endas kunstiajaloo katkendeid ja asjalikke infokilde ning kompab (armastuse)piire.
Aasta on 1991. 16aastane Johannes saabub suveks Varedale koolimaja valvama ja oma saabuvateks kunstiinstituudi sisseastumiseksamiteks õppima + joonistama/maalima. Peatükid peidavad endas eri ajajärkude ja meenutuste lõike, mis kombineerivad Johannese hetkel elus toimuva lapsepõlvemeenutuste ning kunstnik Joonasega. Joonas, kes õpetas Johannesele kunstist ja joonistamisest kõike, mis ta teab&oskab.
Suvine Vareda on võrdlemisi inimtühi ning peale poetädi, naabritädi, kummalise kohaliku Eriku ning Andrease ja Margiti seal kellegagi suhelda ei olegi, kuid neist täitsa piisab.
Minu jaoks oli see loo kulg nii etteaimatav ja tüüris just sinna nagu ma eeldasin hetkest, mil Andreas "pilti" sattus. Samas oli tore, et ei olnud see armastuse suund ei olnud ka nii mustvalge ning pildile mahtus ka teisi sümpaatiaid nagu Margit.
Noorteromaani kohta ütleks, et kummaline ajastu valitud see 90ndate algus – tänapäeva 16aastane pigem ei samastu ja mõista ehk?
Ja mis värk selle isaga siis lõpuks oli? Jäi sinna nende juurde? 😀
Aasta on 1991. 16aastane Johannes saabub suveks Varedale koolimaja valvama ja oma saabuvateks kunstiinstituudi sisseastumiseksamiteks õppima + joonistama/maalima. Peatükid peidavad endas eri ajajärkude ja meenutuste lõike, mis kombineerivad Johannese hetkel elus toimuva lapsepõlvemeenutuste ning kunstnik Joonasega. Joonas, kes õpetas Johannesele kunstist ja joonistamisest kõike, mis ta teab&oskab.
Suvine Vareda on võrdlemisi inimtühi ning peale poetädi, naabritädi, kummalise kohaliku Eriku ning Andrease ja Margiti seal kellegagi suhelda ei olegi, kuid neist täitsa piisab.
Minu jaoks oli see loo kulg nii etteaimatav ja tüüris just sinna nagu ma eeldasin hetkest, mil Andreas "pilti" sattus. Samas oli tore, et ei olnud see armastuse suund ei olnud ka nii mustvalge ning pildile mahtus ka teisi sümpaatiaid nagu Margit.
Noorteromaani kohta ütleks, et kummaline ajastu valitud see 90ndate algus – tänapäeva 16aastane pigem ei samastu ja mõista ehk?
Ja mis värk selle isaga siis lõpuks oli? Jäi sinna nende juurde? 😀
March 11, 2024
Olin positiivselt üllatunud, kui meeldiva loiu suve- ja külaõhustiku "Vareda" loob, lugesin ludinal mõne tunniga läbi (tunnen end väga uhkelt, et selle kahe järjekorras oleva lugeja vahel läbi jõudsin lugeda, kuigi raamatupoeaegadel sai seda ikka tehtud). Ei ütleks, et tegu on sajandi raamatuga, aga väga tugev selles, mida ta teeb, on küll (kuigi - see võiks olla noortekas, mis läheb koolide lugemiskavva, sest omamaiseid noortekaid on seal ikka vaja, aga kunstiteemalised mõttelennud jälle võib-olla tüütaks neid?). Ainuke asi, mis mind igatahes läbivalt häiris, on õpetaja Margiti tegelaskuju - et raamatu ainus konflikt peale sisekonflikti ja paari üksiku külamehe, kes korraks nägu näitavad ja siis õnneks jälle raamatulehtedelt välja astuvad, on pealtkahekümnene naine, kes lööb kuueteistaastasele külge ja siis solvub (?!), kui too talle ära ütleb ja on kogu ülejäänud raamatu nagu herilasest susatud. No et tõesti ka või?
January 29, 2025
Minu ja Vareda vahele jäi algusest lõpuni mingi distants.
Lugu mind kuigipalju ei kõnetanud, aga tekstis joonistuv olustik hoidis mind mingi nostalgia ja igatsusega kinni.
Kõige rohkem vist meeldiski see, kuidas lugedes või audioraamatuna kuulates kerkisid ette mingid tundmused, mis seotud ilmaga või lõhnadega või paikadega lapsepõlvest.
Enim tahaks, et oleksin lugenud seda vanas maakodus. Soojal kuid vihmasel suvehommikul. Kõrval pätikohv ja teadmine, et varsti saab pannkooki. Argimured on jäänud linna.
Lugu mind kuigipalju ei kõnetanud, aga tekstis joonistuv olustik hoidis mind mingi nostalgia ja igatsusega kinni.
Kõige rohkem vist meeldiski see, kuidas lugedes või audioraamatuna kuulates kerkisid ette mingid tundmused, mis seotud ilmaga või lõhnadega või paikadega lapsepõlvest.
Enim tahaks, et oleksin lugenud seda vanas maakodus. Soojal kuid vihmasel suvehommikul. Kõrval pätikohv ja teadmine, et varsti saab pannkooki. Argimured on jäänud linna.
January 4, 2024
Mulle meenusid õpilased, kes kirjutavad hästi ja polegi nagu midagi halba öeld... samas loetu on natuke liiga hea ja õige, et mõjub kentsakalt ja liigpüüdlikult. Jällegi... polnud see raamat nii tüütult kentsakas, et ma ta käest paneks ja ma lugesin hoogaalt lõpuni - see tublidus ikkagi liigutas mind ja elasin kaasa sellele natuke nummile ja oma enda esimesi suviseid kättehoidmisi meenutavale raamatule.
January 27, 2024
Nii õrn.
March 10, 2025
Lugege, kui on suveigatsus.
August 17, 2025
Käimas on eesti raamatu aasta ning aasta alguses mõtlesin, et sellise väärika tähtpäeva puhul võiks lugeda rohkem eesti kirjandust, mis viimastel aastatel veidi tagaplaanile on jäänud. Sven Mikseri romaan “Vareda” on saanud rohkelt tähelepanu: poliitiku poolt kirjutatud raamat, esikteos, mis kohe romaanivõistlusel esikoha napsas. Plekktrummis autoriga tehtud intervjuud vaadates tundus, et Sven Mikser oli just selle viimase üle eriti õnnelik ja uhke. Ja muidugi, tegemist on põneva aja ja kohaga: 1991. aasta pöördeline suvi Kesk-Eesti maakohas, kuhu mahuvad esimene armumine, kuumad suvepäevad ja -ööd, lagunevas mõisahoones paiknev koolimaja, sumbunud külaelu - kõik see, mida väga paljud autori eakaaslased (k.a. mina ise) mäletavad ning mis heldimust ja nostalgiat esile kutsub.
Lugemine läks ladusalt ja ega midagi raamatule ette heita ei olegi, aga ometi jäi midagi vaimustusest ja viiest tärnist puudu, aga mis just täpselt, sain aru alles siis, kui intervjuust selgus, et autor õppis romaani kirjutamist internetist ehk siis loos olid olemas kõik vajalikud elemendid, laitmatu keelekasutus, põnev süžee ja kirev tegelaste galerii, aga liinid ei jooksnud kuidagi kokku ning raamat tundus veidi maneerlik ja kunstlik.
Intervjuust jäi kõlama, et autor lükkas kategooriliselt tagasi kõik autobiograafilised seosed oma teosega, mis pani natuke kulmu kergitama, kuna nii tegevuse aeg, koht kui tegelase vanus klapivad täpselt Sven Mikseri elulooga. Kas kindla eituse taga on hirm, et lugupeetud poliitikut hakatakse geiteemaga seostama? Eks iga teos peegeldab ju autori kogemusi, mõtteid, ajastut ning selles pole midagi halba, kui kirjutades oma minevikule toetuda, vaevalt et inimesed Sven Mikserit selle pärast geiks hakkaksid pidama, et tema raamatu peategelane avastab, et talle meeldivad poisid rohkem kui tüdrukud.
Kriitikast hoolimata hindan nelja tärniga: meeldis koha ja ajastu valik ning autori väljapeetud lüüriline stiil, põiked kunstiajalukku, ja peategelane oli väga sümpaatne.
Lugemine läks ladusalt ja ega midagi raamatule ette heita ei olegi, aga ometi jäi midagi vaimustusest ja viiest tärnist puudu, aga mis just täpselt, sain aru alles siis, kui intervjuust selgus, et autor õppis romaani kirjutamist internetist ehk siis loos olid olemas kõik vajalikud elemendid, laitmatu keelekasutus, põnev süžee ja kirev tegelaste galerii, aga liinid ei jooksnud kuidagi kokku ning raamat tundus veidi maneerlik ja kunstlik.
Intervjuust jäi kõlama, et autor lükkas kategooriliselt tagasi kõik autobiograafilised seosed oma teosega, mis pani natuke kulmu kergitama, kuna nii tegevuse aeg, koht kui tegelase vanus klapivad täpselt Sven Mikseri elulooga. Kas kindla eituse taga on hirm, et lugupeetud poliitikut hakatakse geiteemaga seostama? Eks iga teos peegeldab ju autori kogemusi, mõtteid, ajastut ning selles pole midagi halba, kui kirjutades oma minevikule toetuda, vaevalt et inimesed Sven Mikserit selle pärast geiks hakkaksid pidama, et tema raamatu peategelane avastab, et talle meeldivad poisid rohkem kui tüdrukud.
Kriitikast hoolimata hindan nelja tärniga: meeldis koha ja ajastu valik ning autori väljapeetud lüüriline stiil, põiked kunstiajalukku, ja peategelane oli väga sümpaatne.
February 18, 2024
Noorteromaan natuke teistsugusemas võtmes ja tavapäratuma sisuga. Raamatus on juttu armastusest, hoolivusest, üksindudest, leinast, kuid kindlasti natuke teistsugusemas loos, kui me tavaliselt oleme harjunud lugema.
Kuueteistkümneaastane Johannes, kes oli vaikne kunstnikuhingega noormees, sai sobival ajal võimaluse minna Varedale koolimajja n-ö öövahiks. Tal oli vaja aega, et saada üle leinast, puhata segastest peresuhetest ning valmistuda kunstikooli katseteks. Varedale minnes poleks ta kunagi arvanud, et leiab sealt eest inimesed, kellest hakkab niimoodi hoolima ja et elu pole kunagi igav suvises väikeses Eesti kohas nagu Vareda.
Soovitan kindlasti lugeda! Loo vahele on lisatud ka igasuguseid huvitavaid fakte kunstiajaloost ja muudest huvitavatest valdkondadest.
Kuueteistkümneaastane Johannes, kes oli vaikne kunstnikuhingega noormees, sai sobival ajal võimaluse minna Varedale koolimajja n-ö öövahiks. Tal oli vaja aega, et saada üle leinast, puhata segastest peresuhetest ning valmistuda kunstikooli katseteks. Varedale minnes poleks ta kunagi arvanud, et leiab sealt eest inimesed, kellest hakkab niimoodi hoolima ja et elu pole kunagi igav suvises väikeses Eesti kohas nagu Vareda.
Soovitan kindlasti lugeda! Loo vahele on lisatud ka igasuguseid huvitavaid fakte kunstiajaloost ja muudest huvitavatest valdkondadest.
January 8, 2024
Kas see on armastuslugu? Jah, on küll, aga mitte selline, mida sa ilmselt esmalt arvavat olevat. See on armastuslugu, aga ka teekond enese leidmiseni. Johannes on suure kunstnikuhingega noor poiss, kelle südames on ka valu, lein ja üksildus. Kutse Vareda koolimajja tundub saabuvat sobival ajal, eriti nüüd, mil isa on kodus tagasi ning Johannesel ei ole enam oma ruumi. Elu Varedal ei saa aga üldsegi igav olema, nagu Johannes seda kujutas ette. Ootamatud tutvused aitavad Johannesel viia end teadmisteni, mida ta ilmselt enne ei osanud ette kujutadagi.
Mulle väga meeldis, selle vibe on kuidagi rahulik, tõsine, mõtlik ja sügav. Kaasahaarav noorteromaan, mida võiks lugeda.
Mulle väga meeldis, selle vibe on kuidagi rahulik, tõsine, mõtlik ja sügav. Kaasahaarav noorteromaan, mida võiks lugeda.
January 18, 2024
Aasta esimene loetud raamat, mis tõstis tulevaste lugemisele tulevate raamatute lati meeletult kõrgele.
Täiesti sügavalt lummatud nii rikkalikust sõnakasutusest ja väljendusoskusest. Kohtade ja olustike detailikirjeldused olid erakordselt rikkalikud. Kõige enam lummatud muidugi raamatut läbivatest kunstiajaloo põigetest, mis olid imehästi raamatu ülejäänud sisusse põimitud.
Oleksin saanud selle raamatu ka palju kiiremini loetud, kui tõepoolest pole ammu niivõrd nautinud ühe raamatu lugemist.
Igati õigustatud romaanivõistluse võidutöö!
Täiesti sügavalt lummatud nii rikkalikust sõnakasutusest ja väljendusoskusest. Kohtade ja olustike detailikirjeldused olid erakordselt rikkalikud. Kõige enam lummatud muidugi raamatut läbivatest kunstiajaloo põigetest, mis olid imehästi raamatu ülejäänud sisusse põimitud.
Oleksin saanud selle raamatu ka palju kiiremini loetud, kui tõepoolest pole ammu niivõrd nautinud ühe raamatu lugemist.
Igati õigustatud romaanivõistluse võidutöö!
Displaying 1 - 30 of 153 reviews