What do you think?
Rate this book
Kui tuugenid vaikisid
Maailmas on rohepöörde nurjumise tagajärjel praegusest umbes neli korda vähem inimesi ja nende arv pigem kahaneb, veetase on meetrite kaupa tõusnud ning infrastruktuurid, millega tänapäeval ollakse nii harjunud, enam ei tööta. Aga vanaisa ütleb, et kui diislit jätkub ja gatlingid korras, siis pole elul häda midagi. Eks selles peab muidugi ise veenduma.
Peategelane on oma senise elu metsavahelises eraldatud külas veetnud teismeline poiss, kes hakkab vähehaaval laiemat maailma avastama. Ta puutub kokku sõbralikumate ja vaenulikumate inimestega, kasvamise juurde kuulub esimene tapmine ja esimene armastus. Mõnede meelest on ta pärinud mingid üleloomulikud võimed, kuid millised just ja kuidas neid arendada, ei tea ta veel ise ka.
Peategelane on oma senise elu metsavahelises eraldatud külas veetnud teismeline poiss, kes hakkab vähehaaval laiemat maailma avastama. Ta puutub kokku sõbralikumate ja vaenulikumate inimestega, kasvamise juurde kuulub esimene tapmine ja esimene armastus. Mõnede meelest on ta pärinud mingid üleloomulikud võimed, kuid millised just ja kuidas neid arendada, ei tea ta veel ise ka.
208 pages, Hardcover
Published October 23, 2023
16 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
June 9, 2024
seda raamatut on kirjeldatud hubase postapona ja no tõesti, täpselt see ongi. ses mõttes siis, et tegevus toimub (kliima)katastroofijärgses maailmas, senine ühiskond on kokku varisenud, inimesed elavad väikestes kogukondades ja katsuvad igaüks omal moel järelejäänud tehnoloogia ja esivanemate tarkuste varal elus püsida... ja ongi enamvähem kõik.
maailmaloome koha pealt on see täitsa viis pluss lugu, piisavalt detailne ja veenev ja jätab oma fantaasiale ka ruumi. mõnusat aurupungi vaibi on neis juppidest kokkukeevitatud veoautodes ja mootorratastes ja ATV-de taha haagitud loorehades, millega kraabitakse kokku plastikujäätmeid, et siis bakterid saaksid silotornis bensiini ja diiselkütust pruulida. folkloori osadeks on laulud "Tuule suund on nord" ja "Šokolaadist jänes", aga ka piiblilood ja Buratino muinasjutt. elekter ja arvutid on põhimõtteliselt alles, GPS ka veel kuidagi töötab. Põltsamaal, vabandust, Oberpahlenis, on end sisse seadnud kuningas. mõned inimesed on ühel või teisel moel selgeltnägijad.
millest jääb justkui veidi puudu, on lugu ise. kangelase teekond saab raamatu esimeses pooles kiirelt ja mitte väga suure vaevaga läbi - ahjaa, 14-aastane poiss peab selle käigus tapma mõned inimesed, aga see talle justkui suuri süümepiinu või muud muret ei tekita, väga raske ei tundu ka - ja edasi on selline mõnus vabakäigul veeremine, kus aga ilmuvad erinevad täiskasvanud ja kiidavad teda... ei teagi täpselt, mille eest. ande ja potentsiaali. tegudega kinnitamist saab see pigem vähe ja Jeebuse enda pähe saame küll piiluda, aga seal ka eriti midagi huvitavat ei toimu justkui. mingist hetkest alates peksis veidi "Vareda" vaibi sisse, nii armas noorte inimeste suvearmastus :)
lõpp kukub justkui eriti ära, lapsgeenius ei leia enam kuskil rakendust ja... noh, see lugu lihtsalt sumbub sinna taretrepile.
aga ma lugesin ta igal juhul kõik ühe hooga läbi ja nautisin kogu see aeg, nii et kui just pole tegu ilukirjandusliku tippteosega, siis (eesti) (mees)ulme kohta ikka täitsa kobe tükk. Bechdeli testi latist saab ka poole napi millimeetriga üle :P
maailmaloome koha pealt on see täitsa viis pluss lugu, piisavalt detailne ja veenev ja jätab oma fantaasiale ka ruumi. mõnusat aurupungi vaibi on neis juppidest kokkukeevitatud veoautodes ja mootorratastes ja ATV-de taha haagitud loorehades, millega kraabitakse kokku plastikujäätmeid, et siis bakterid saaksid silotornis bensiini ja diiselkütust pruulida. folkloori osadeks on laulud "Tuule suund on nord" ja "Šokolaadist jänes", aga ka piiblilood ja Buratino muinasjutt. elekter ja arvutid on põhimõtteliselt alles, GPS ka veel kuidagi töötab. Põltsamaal, vabandust, Oberpahlenis, on end sisse seadnud kuningas. mõned inimesed on ühel või teisel moel selgeltnägijad.
millest jääb justkui veidi puudu, on lugu ise. kangelase teekond saab raamatu esimeses pooles kiirelt ja mitte väga suure vaevaga läbi - ahjaa, 14-aastane poiss peab selle käigus tapma mõned inimesed, aga see talle justkui suuri süümepiinu või muud muret ei tekita, väga raske ei tundu ka - ja edasi on selline mõnus vabakäigul veeremine, kus aga ilmuvad erinevad täiskasvanud ja kiidavad teda... ei teagi täpselt, mille eest. ande ja potentsiaali. tegudega kinnitamist saab see pigem vähe ja Jeebuse enda pähe saame küll piiluda, aga seal ka eriti midagi huvitavat ei toimu justkui. mingist hetkest alates peksis veidi "Vareda" vaibi sisse, nii armas noorte inimeste suvearmastus :)
lõpp kukub justkui eriti ära, lapsgeenius ei leia enam kuskil rakendust ja... noh, see lugu lihtsalt sumbub sinna taretrepile.
aga ma lugesin ta igal juhul kõik ühe hooga läbi ja nautisin kogu see aeg, nii et kui just pole tegu ilukirjandusliku tippteosega, siis (eesti) (mees)ulme kohta ikka täitsa kobe tükk. Bechdeli testi latist saab ka poole napi millimeetriga üle :P
November 26, 2023
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
Eks tähelepanelik lugeja tunneb esimeses peatükis «Õhtud vanaisa juures» ära 2022. aasta Loomingu detsembrinumbris ilmunud samanimelise jutu. Etteruttavalt tuleb kohe ka öelda, et eraldiilmunud jutt ei mõjunud romaanis sugugi võõrkehana. Pigem jäi mulje, et romaan oli juba valmis ja autor lihtsalt avaldas alguse eraldi jutuna. Kuigi jah, ma tean, et romaan polnud sel hetkel valmis.
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest kaasaegses ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist. Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks.
Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri «Kes nühvel see Ääliss veel on?» või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna «nühvel». Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.
Mulle meeldis. Julgeks soovitada ka neile, kes ulmet väga meelsasti ei loe.
Blogis linkidega ja pisut teisiti: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/...
Eks tähelepanelik lugeja tunneb esimeses peatükis «Õhtud vanaisa juures» ära 2022. aasta Loomingu detsembrinumbris ilmunud samanimelise jutu. Etteruttavalt tuleb kohe ka öelda, et eraldiilmunud jutt ei mõjunud romaanis sugugi võõrkehana. Pigem jäi mulje, et romaan oli juba valmis ja autor lihtsalt avaldas alguse eraldi jutuna. Kuigi jah, ma tean, et romaan polnud sel hetkel valmis.
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest kaasaegses ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist. Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks.
Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri «Kes nühvel see Ääliss veel on?» või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna «nühvel». Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.
Mulle meeldis. Julgeks soovitada ka neile, kes ulmet väga meelsasti ei loe.
Blogis linkidega ja pisut teisiti: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/...
April 14, 2024
Postapo maailm on ülesehitatud igati korralikult: huvitavaid tehnilisi detaile jagati lugejale kamaluga. Samas ega kas iin ei antud armu ei rohepöördele ega väsitud kiitmast ka sisepõlemismootorite ülimlikkust. Mis aga suuremas plaanis puudus minu jaoks, oli loo eesmärk: oli küll noore Jeebuse meheks saamise lugu ja ohtralt tema seiklused, aga sellist suuremat eesmärki justkui ei paistnud kusagilt. Lisaks oli loo jutustamine väga lihtsustatud ja imelike vandesõnadega - nühvel, dotsent jms - pidevalt "vürtsitatud".
December 31, 2023
Juhan Habichtit olen ma lugenud väga palju, kuna ta on ju meeletult tõlkinud raamatuid eesti keelde. Osa Düünist, Grishami, Carri, Martinit, Zelazny, erinevaid "naistekaid" - nimekiri pole kindlasti lõplik. Ma pole alati isegi mõtelnud raamatuid lugedes tõlkijale, eriti kui rääkida üheksakümnendate alguse tõlgetest - küll on aga mul meeles hea tunne loetust, mis näitab ju ka väga palju tõlkija kohta. Ma isegi ei tea, palju ta tõlkinud on, aga kindlasti on neid raamatuid üle saja.
Habicht kui kirjanik - ega ta ju meeletult palju pole kirjutanud, avaldanud, aga Trubetskyga kahasse kirjutatu jättis kunagi külmaks, "Selles mängus ei hüpata" kohapealt puuduvad igasugused (head) mälestused, rohkem vist teda lugenud polegi. Seega lugesin hea meelega ta tõlkeid ning ega väga mäletanudki, et Habicht ka kirjanik on, kuna ta loominguga pole viimase paarikümne aasta jooksul kokku puutunud. Muide, tuugenitest leiab ka Habichti "Õhtud vanaisa juures" lühijutu terve eraldi (ava)peatükina - väga meeldiv taaskasutus.
Seega kui nüüd äkki selgus, et Habicht on saanud maha värske romaaniga, siis ehk isegi vastuolulisel kombel oli mul selle vastu huvi väga suur. Sest just tõlkijana on Habicht mu jaoks end väga korralikult tsementeerinud, kirjanikumälestused temast on sisuliselt-suuresti eelmisest sajandist pärit - prooviks uuesti!
"Kui tuugenid vaikisid" on postapokalüptiline romaan, kus tegevus on Eestis - või siis mis oma aja Eestist järgi on jäänud. Sest maailma rohepöörajad tegid nahka, natuke läks ka muude asjadega näpust, oli ka muid asjaolusid ning umbes pooled, ehk isegi peaaegu kolmveerand inimestest on maapealt ära pühitud. Allesjäänud elavad sellist omamoodi elu, kus näiteks teineteisest mootorratta päevasõiduteekaugusel olevad inimesed ei pruugi teada teineteise elust midagi, kuna igasugused kommunikatsioonivahendid on ammu juba taandunud sisuliselt kiviaega, või siis kuhugi sinna madmaxilikku ühiskonda.
„Käivad teistmoodi jah. Vaata, ma ei ole harjunud midagi nisama saama. Linnas... keegi ütles, mida on vaja teha. Ma tegin ära, sain natukese raha, selle eest ostsin endale midagi ilusat - midagi, mis mulle meeldis. Siin... süüa on, katus on pea kohal, aga midagi ilusat, mida ma tahaksin, nagunii ei ole. Mille dotsendi pärast ma peaksin siis midagi tegema?"
Jeebus sai aru, et tema mure erineb Julia omast. „Siis ongi ju nii, et pead ise vaatama, mida on vaja teha. Ja ära tegema. Mitte mingite nühvlite jaoks, aga seepärast, et ongi vaja."
Habichti keel on lahe. On ju möödunud mitu põlvkonda inimesi ning keel on muutunud, "mida nühvlit" kõlab päris hästi, peaks isegi selle sajatamise kasutusele võtma, dotsent pole ammu juba enam dotsent ning gatling on ellujäämisel üks vajalik komponent. Nimedest rääkimata, on ju peategelaseks juba Jeebus ning ringi jõlgub kafkasid.
Kirjutamisviis on kohati selline omapärane, ma ütleks. Ühtepidi saab ütelda, et Habicht on napisõnaline, tal on palju dialoogi ja pidevalt elu keeb ja käib. Teisalt kohati on tal tegevus hüplik, kus lugeja peab hoolega kaarikust kinni hoidma ja teed jälgima, sest autor viib vahel meid väga kiirelt edasi ning alles tagantjärgi mainib moka otsast, et mis nüüd siis vahepeal toimus. On see nüüd halb stiil või kokkulepitud ilukirjandusreeglite (kes leppis? kellega?) oskuslik rikkumine, see jääb juba lugeja otsustada. Mulle isiklikult meeldivad viimasel ajal lühemad-konkreetsemad romaanid rohkem, seega haarasin härjal sarvist lugemise ajal ning nautisin Habichti lähenemisviisi. Kuigi mis seal salata, see nõudis mul rohkem detailidesse süvenemist kui ma harjunud olen - aga see näitab rohkem lugeja kui kirjaniku kohta.
Jüri Kallas tõi omas lugemiskogemuses välja hea (mitte)seose Wyndhami ja tema lugejasõbralike postapodega, kus samamoodi on juttu katastroofijärgsetest lugudest malbel moel. Ma olen igati päri sellega, et tuugenid on täiesti wyndhamlik oma kodusoojuslikus mõttes - samuti noogutan Jürile kaasa, et need on ikka täiesti kaks eraldi kirjanikku, kelle vahel võib leida sarnasusi, kuid kes selgelt kõnnivad omi erinevaid radu pidi.
Mulle meeldis Habichti huumor, mis siit-sealt läbi kumab. See on selline, muhe ja napp, just täpselt parasjagu doseeritud ja omas kohas. No vahel on ka lopsakamalt, sest kui ikka tulevad kolm rüütlit valgetel hobustel tõde tooma, st moslem, hiinlane ja neeger motikatel külla sisse sõidavad, siis see mõjus vägagi muigamapanevalt - on see nüüd Jeebuse ja Hommikumaa tarkade kokkusaamine või mis?
"Jeebus lõi ise motika käima, ootas, kuni Ääliss koha sisse võttis, istus siis tema taha ja haaras tüdrukust kõvasti kinni.
„See oli sul salakaval mõte," ütles Ääliss seepeale üle õla.
„Kui ma salakaval oleksin, siis hoiaksin kõrgemalt," vastas Jeebus.
Aga siis nad juba liikusid."
Kokkuvõttes: meeldiv raamat, kui hästi lühidalt ütelda. Kui ma oma peas praegu loetud eesti postaposid lehitsen, siis näiteks Mandi "Mehitamata inimesed" oli täitsa tore, Mari Järve "Esimene aasta" ka. Mulle meeldib Habicht neist selgelt rohkem, ma soovitan kindlasti lugeda, kui sellised lood huvi pakuvad - toredad tegelased, palju tegevust, huvitav maailm. Lugeja peab ainult kõvasti motikat juhtivast sümpaatsest kaaslasest kinni haarama, et maha ei kukuks, kuna autor on tee peale palju detaile loopinud.
5/5 (“väga mahe postapo”)
See lugemiskogemus ilmus ka värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Habicht kui kirjanik - ega ta ju meeletult palju pole kirjutanud, avaldanud, aga Trubetskyga kahasse kirjutatu jättis kunagi külmaks, "Selles mängus ei hüpata" kohapealt puuduvad igasugused (head) mälestused, rohkem vist teda lugenud polegi. Seega lugesin hea meelega ta tõlkeid ning ega väga mäletanudki, et Habicht ka kirjanik on, kuna ta loominguga pole viimase paarikümne aasta jooksul kokku puutunud. Muide, tuugenitest leiab ka Habichti "Õhtud vanaisa juures" lühijutu terve eraldi (ava)peatükina - väga meeldiv taaskasutus.
Seega kui nüüd äkki selgus, et Habicht on saanud maha värske romaaniga, siis ehk isegi vastuolulisel kombel oli mul selle vastu huvi väga suur. Sest just tõlkijana on Habicht mu jaoks end väga korralikult tsementeerinud, kirjanikumälestused temast on sisuliselt-suuresti eelmisest sajandist pärit - prooviks uuesti!
"Kui tuugenid vaikisid" on postapokalüptiline romaan, kus tegevus on Eestis - või siis mis oma aja Eestist järgi on jäänud. Sest maailma rohepöörajad tegid nahka, natuke läks ka muude asjadega näpust, oli ka muid asjaolusid ning umbes pooled, ehk isegi peaaegu kolmveerand inimestest on maapealt ära pühitud. Allesjäänud elavad sellist omamoodi elu, kus näiteks teineteisest mootorratta päevasõiduteekaugusel olevad inimesed ei pruugi teada teineteise elust midagi, kuna igasugused kommunikatsioonivahendid on ammu juba taandunud sisuliselt kiviaega, või siis kuhugi sinna madmaxilikku ühiskonda.
„Käivad teistmoodi jah. Vaata, ma ei ole harjunud midagi nisama saama. Linnas... keegi ütles, mida on vaja teha. Ma tegin ära, sain natukese raha, selle eest ostsin endale midagi ilusat - midagi, mis mulle meeldis. Siin... süüa on, katus on pea kohal, aga midagi ilusat, mida ma tahaksin, nagunii ei ole. Mille dotsendi pärast ma peaksin siis midagi tegema?"
Jeebus sai aru, et tema mure erineb Julia omast. „Siis ongi ju nii, et pead ise vaatama, mida on vaja teha. Ja ära tegema. Mitte mingite nühvlite jaoks, aga seepärast, et ongi vaja."
Habichti keel on lahe. On ju möödunud mitu põlvkonda inimesi ning keel on muutunud, "mida nühvlit" kõlab päris hästi, peaks isegi selle sajatamise kasutusele võtma, dotsent pole ammu juba enam dotsent ning gatling on ellujäämisel üks vajalik komponent. Nimedest rääkimata, on ju peategelaseks juba Jeebus ning ringi jõlgub kafkasid.
Kirjutamisviis on kohati selline omapärane, ma ütleks. Ühtepidi saab ütelda, et Habicht on napisõnaline, tal on palju dialoogi ja pidevalt elu keeb ja käib. Teisalt kohati on tal tegevus hüplik, kus lugeja peab hoolega kaarikust kinni hoidma ja teed jälgima, sest autor viib vahel meid väga kiirelt edasi ning alles tagantjärgi mainib moka otsast, et mis nüüd siis vahepeal toimus. On see nüüd halb stiil või kokkulepitud ilukirjandusreeglite (kes leppis? kellega?) oskuslik rikkumine, see jääb juba lugeja otsustada. Mulle isiklikult meeldivad viimasel ajal lühemad-konkreetsemad romaanid rohkem, seega haarasin härjal sarvist lugemise ajal ning nautisin Habichti lähenemisviisi. Kuigi mis seal salata, see nõudis mul rohkem detailidesse süvenemist kui ma harjunud olen - aga see näitab rohkem lugeja kui kirjaniku kohta.
Jüri Kallas tõi omas lugemiskogemuses välja hea (mitte)seose Wyndhami ja tema lugejasõbralike postapodega, kus samamoodi on juttu katastroofijärgsetest lugudest malbel moel. Ma olen igati päri sellega, et tuugenid on täiesti wyndhamlik oma kodusoojuslikus mõttes - samuti noogutan Jürile kaasa, et need on ikka täiesti kaks eraldi kirjanikku, kelle vahel võib leida sarnasusi, kuid kes selgelt kõnnivad omi erinevaid radu pidi.
Mulle meeldis Habichti huumor, mis siit-sealt läbi kumab. See on selline, muhe ja napp, just täpselt parasjagu doseeritud ja omas kohas. No vahel on ka lopsakamalt, sest kui ikka tulevad kolm rüütlit valgetel hobustel tõde tooma, st moslem, hiinlane ja neeger motikatel külla sisse sõidavad, siis see mõjus vägagi muigamapanevalt - on see nüüd Jeebuse ja Hommikumaa tarkade kokkusaamine või mis?
"Jeebus lõi ise motika käima, ootas, kuni Ääliss koha sisse võttis, istus siis tema taha ja haaras tüdrukust kõvasti kinni.
„See oli sul salakaval mõte," ütles Ääliss seepeale üle õla.
„Kui ma salakaval oleksin, siis hoiaksin kõrgemalt," vastas Jeebus.
Aga siis nad juba liikusid."
Kokkuvõttes: meeldiv raamat, kui hästi lühidalt ütelda. Kui ma oma peas praegu loetud eesti postaposid lehitsen, siis näiteks Mandi "Mehitamata inimesed" oli täitsa tore, Mari Järve "Esimene aasta" ka. Mulle meeldib Habicht neist selgelt rohkem, ma soovitan kindlasti lugeda, kui sellised lood huvi pakuvad - toredad tegelased, palju tegevust, huvitav maailm. Lugeja peab ainult kõvasti motikat juhtivast sümpaatsest kaaslasest kinni haarama, et maha ei kukuks, kuna autor on tee peale palju detaile loopinud.
5/5 (“väga mahe postapo”)
See lugemiskogemus ilmus ka värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
January 1, 2024
2024. aasta esimene lõpetatud teos sattus olema ulmekirjanduse valdkonnast. Tea, kas see ennustab ulmelist aastat (loodetavasti küll vaid raamatužantri koha pealt, mitte muudes valdkondades). Sobivat väljakutse teemat otsides pidin peaaegu pikalik kukkuma, kui selgus, et autor tähistab peagi oma 70. juubelit. Siiani pidasin teda noorema põlvkonna esindajaks. Teose seisukohalt ei ole sel muidugi erilist tähtsust.
Süžee on selline, mis mulle meeldib. Tegevus toimub tulevikumaailmas. Düstoopiaks seda päris nimetada ei saa, sest maailm ja ühiskonnakorraldus on endiselt olemas meile enam-vähem tuntud kujul. Tagakaane tutvustusest lähtuvalt on tegemist pekki läinud rohepöördega, mille ideaalne tulemus on nüüd käes - uusi asju ei ilmu kuskilt juurde ning kõike tuleb muudkui taaskasutada. Ainult et tarbimisühiskonna produktid pole mõeldud pikemaajaliseks kasutamiseks... Kliimasoojenemise tulemusena on jääliustikud sulanud ja rannikuäärsed alad on vee all. Kütust valmistatakse bakerite abil suurtes silotornides, elektrit kohati on, kuid priisata sellega ei saa. Esivanemate elutarkused on sageli unustatud või peetakse neid liiga vaevanõudvaks, sest kes ikka linataimede või lambavillaga mässata viitsib.
Loo peategelane on 14-aastane Jeebus, kes elab koos oma vanemate, isa venda predega ja vanavanematega suletud külaühiskonnas, kus kasvatatakse hädapärast toidupoolist (kartulist on jäänud vaid mälestus) ja käiakse meres plastisodi seest kütuse tootmiseks vajalikku hankimas. Ringi liigub kliimapõgenikke, kellest üks külla pikemaks pidama jääb. Tänu temale pääseb poiss kodukülast kaugemale linna, kus elu on kummalisem ja ohtlikum. Linnast saabub ta kodukülla tagasi noore naisega, kes oma minevikku päriselt ei mäleta. Kliimapõgenikega loodud suhted jäävad aga püsima ning koos hakkavad maarahvas, hiinlased ja muu-usulised tegema pingutusi, et elu ja arengut edasi viia. Muidugi ei jää käsitlemata ka nooruki esimesed armumised.
Tegemist oli huvitava teosega, milles kõike oli mõnusalt parasjagu. Muidugi saab seda käsitleda ka kui hoiatusromaani, sest meile tuttava maailma jäänused on veel selgesti äratuntavad. Samas ei läinud asi liiga ulmeliseks, vaid jäi inimtegelaste ja loogiliste tegevuste piiresse. Erinevaid vihjeid oli sisse pistetud parajas koguses, tapmistega ei mindud liiale ja armustseenidega samuti mitte. Ühesõnaga, oli igati korralik kooslus nauditavaks katastroofiromaaniks.
Süžee on selline, mis mulle meeldib. Tegevus toimub tulevikumaailmas. Düstoopiaks seda päris nimetada ei saa, sest maailm ja ühiskonnakorraldus on endiselt olemas meile enam-vähem tuntud kujul. Tagakaane tutvustusest lähtuvalt on tegemist pekki läinud rohepöördega, mille ideaalne tulemus on nüüd käes - uusi asju ei ilmu kuskilt juurde ning kõike tuleb muudkui taaskasutada. Ainult et tarbimisühiskonna produktid pole mõeldud pikemaajaliseks kasutamiseks... Kliimasoojenemise tulemusena on jääliustikud sulanud ja rannikuäärsed alad on vee all. Kütust valmistatakse bakerite abil suurtes silotornides, elektrit kohati on, kuid priisata sellega ei saa. Esivanemate elutarkused on sageli unustatud või peetakse neid liiga vaevanõudvaks, sest kes ikka linataimede või lambavillaga mässata viitsib.
Loo peategelane on 14-aastane Jeebus, kes elab koos oma vanemate, isa venda predega ja vanavanematega suletud külaühiskonnas, kus kasvatatakse hädapärast toidupoolist (kartulist on jäänud vaid mälestus) ja käiakse meres plastisodi seest kütuse tootmiseks vajalikku hankimas. Ringi liigub kliimapõgenikke, kellest üks külla pikemaks pidama jääb. Tänu temale pääseb poiss kodukülast kaugemale linna, kus elu on kummalisem ja ohtlikum. Linnast saabub ta kodukülla tagasi noore naisega, kes oma minevikku päriselt ei mäleta. Kliimapõgenikega loodud suhted jäävad aga püsima ning koos hakkavad maarahvas, hiinlased ja muu-usulised tegema pingutusi, et elu ja arengut edasi viia. Muidugi ei jää käsitlemata ka nooruki esimesed armumised.
Tegemist oli huvitava teosega, milles kõike oli mõnusalt parasjagu. Muidugi saab seda käsitleda ka kui hoiatusromaani, sest meile tuttava maailma jäänused on veel selgesti äratuntavad. Samas ei läinud asi liiga ulmeliseks, vaid jäi inimtegelaste ja loogiliste tegevuste piiresse. Erinevaid vihjeid oli sisse pistetud parajas koguses, tapmistega ei mindud liiale ja armustseenidega samuti mitte. Ühesõnaga, oli igati korralik kooslus nauditavaks katastroofiromaaniks.
December 10, 2023
Pole hullu, täitsa loetav postapokalüptiline maailm. Mind näris küll kogu aeg, et Habicht ei paista oskavat naisterahvastega midagi peale hakata. Näib, et ta ei taha täis-machot, puht-patriarhaalset maailma kirjutada, aga naiste võrdsust ei oska ka ette kujutada ega ära põhjendada. Ja nii ongi naised enamuse ajast kusagil kaugel taustal.
Teine teema on muidugi isemajandav suurtalu, kus tööd nagu eriti polekski ja vanaisa peab kõigile jaopärast tööd leidma, et see enneaegu otsa ei saaks :D Ja kõik (abielu)paarid elavad omaette majakestes, kus nad enamasti eraldi süüa teevad ja tube kütavad :D:D
Huvitav oleks (tulevastes raamatutes) lugeda põhjendust, millal ja miks maarahvas ingleesi rääkimisele üle läks - kas enne katastroofi või pärast? Ning kas maagia olemasolul ka mingi põhjendus on?
Teine teema on muidugi isemajandav suurtalu, kus tööd nagu eriti polekski ja vanaisa peab kõigile jaopärast tööd leidma, et see enneaegu otsa ei saaks :D Ja kõik (abielu)paarid elavad omaette majakestes, kus nad enamasti eraldi süüa teevad ja tube kütavad :D:D
Huvitav oleks (tulevastes raamatutes) lugeda põhjendust, millal ja miks maarahvas ingleesi rääkimisele üle läks - kas enne katastroofi või pärast? Ning kas maagia olemasolul ka mingi põhjendus on?
March 16, 2024
Postapokalüptiline utoopia. Nooruki mehistumiseiklused. Sekka sketše suulise pärimuse vimkadest.
Ma ei loe enam eriti eestimaist ulmet, aga kuna antud juhul on autor endale tõlkijana nime teinud, siis riskisin ja ei kahetse.
Lõpuks hakkas tunduma, et see on sissejuhatus mingile süngemale saagale. Et kui järg peaks ilmuma, kas haaraksin siis riiulilt? Ei tea, seda peab natuke seedima veel, sest mõni peatükk jäi siiski igavaks ja mõni käik oli liiga lihtsake - võibolla ei saanud ma sügavamast sümboolikast aru, võibolla olen liiga täiskasvanu.
Ma ei loe enam eriti eestimaist ulmet, aga kuna antud juhul on autor endale tõlkijana nime teinud, siis riskisin ja ei kahetse.
Lõpuks hakkas tunduma, et see on sissejuhatus mingile süngemale saagale. Et kui järg peaks ilmuma, kas haaraksin siis riiulilt? Ei tea, seda peab natuke seedima veel, sest mõni peatükk jäi siiski igavaks ja mõni käik oli liiga lihtsake - võibolla ei saanud ma sügavamast sümboolikast aru, võibolla olen liiga täiskasvanu.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews