Olles tavalise eesti mehena oma karussellisõidul ümber Päikese enam-vähem poole peale jõudnud, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov reaalsus õlgadelt maha raputada. Senisest minastki võib villand saada ja otsid elujaatust endast väljastpoolt. Taipamine, et kõik siin elus on enese teha, võtab esialgu pisut kohmetuks. Kuis siis nii?! On ju protsessid, mis on väljaspool minu kontrolli. On jõud, mis on minust tugevamad. Paratamatult pean mingitel hetkedel alluma kellegi korraldustele või suvale. Lihtne on leida veel terve rida õigustusi ja vabandusi, et harjumuslikul moel jätkata. Nii on ju mugavam ja turvalisem. See on üks võimalikest valikutest, aga just valik ongi siinjuures võtmesõna. Kui võtta kontrollile mitte alluvaid olukordi või tingimusi pelgalt faktidena, siis jääb ikkagi alles valik, kuidas nendega suhestuda. Mägi on tee peal ees. Mul on valik selle peale närvi minna ja kurvi tagant avaneva uue tõusulõigu peale röökida. Kuid ainuke asi, mida sellega saavutan, on energiakulu. Kõike seda on tehtud nende tuhandete kilomeetrite jooksul korduvalt. Ja korduvalt. Ja siis korra veel. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks ilmselt teen seda tulevikuski veel mõned korrad. Inimlik ju. Kuid nüüdseks olen kogenud ka teistsugust võimalust. Võttes väljakutse vastu tänuga, saad kogu seni tuulde lastud energia juhtida takistuse ületamiseks. Suunad energia sinna, kus hetkel on kõige suurem defitsiit. Mäkketõusul teevad jalad tööd ja ülakeha lõdvestub. Piiripealne füüsiline pingutus on suurepärane võimalus ka kuplialusel puhata lasta. Seda on meile aga teinekord vaat et kõige rohkem vaja.
Tundub, et täna on hea päev! Ses mõttes, et Goodreads näitab (ja vana pea noogutab takka), et ma vist ei olegi eelnevaid raamatuid lugenud. Võib küll olla, et mingi hetk esimest proovisin, aga see ei läinud jooksma. Kõnealune, värskeim reisikiri, läks küll ludinal. Kõik oli tasakaalus - ei läinud liiga tehniliseks, ei olnud KLOTSi-keskne (akronüüm terminist "kultuuriliselt ligitõmbav objekt teatud seltskonnale"). Mõõdukalt kõike. Kroonik oli võrdlemisi mõnusa suuvärgi ja terase pilguga, muhedalt aasiv, parajalt eneseirooniline. Ja kuigi ta jäi lõpuni aumeheks, siis mulle ikka meeldisid need ridade vahele peidetud grupidünaamikat iseloomustavad vihjed. Sest no ega ükski lugeja usukski, et tulevad mehed oma parimais aastais, väljakujunenud isiksused, egod punnis, hakkavad kohati ikka päris rasket füüsilist katsumust läbima ja mitte ühtegi lahkarvamust ei tekigi.
Igaks juhuks hoiatan tulevasi lugejaid, et ämblikupildid on ka sees. Kuna lugesin Nõmme ujula hämaras eesruumis, siis tol korral leheküljenumbreid ei suutnud leida (tegelikult on need olemas muidugi küll), aga abiks võiks olla märksõna 23.07 ja Amazonas. Ma loomulikult ei saanud esiotsa esimesel fotol aru, et on ämblik, tundus mingi suuremat sorti tirtsuline olevat, selline nõtke säärejooksuga, ühe uhhuduurlase näos. Uurisin päris põhjalikult, enne kui taipasin... Ilmselt oli seekord kehvast valgustusest kasu, et ma suuremat traumat ei saanud vaatepildist :) Teine tegelane teisel pildil oli juba märksa pontsakam, õnneks tundus udune võte olevat (või oli põhjus taas Nõmme ujula valgustuses). Kui ma siis taipasin, siis kerisin lehti kiiremini edasi.
Läbisõidetud kohtadest saab teada keskmiselt vähe, aga vast natuke ebatüüpilisemaid asju. Mis teeb asja huvitavaks, on aga 20 aastat koos rännanud meeste perspektiiv - et kuidas sa näed iseennast ja sõpru ja maailma, kuidas on muutunud arusaam koos rattaga sõitmisest ja mis mõtetega vaatad tulevikku. Ootan järgmist 20 aastat.
See on üks reisisari mida mina alati ootan. Kahju, et terve seltskond ei saa otsast lôpuni seda retke teha. Pildimaterjaliga vôib samuti rahul olla. Ainuke miinus, ôhuke ehk oleks veel tahtnud ahmida neid muljeid
Lugesin siit üllatusega, et eelmine Uhhuduuri raamat mulle üldse ei meeldinud ja oli liiga pikk. Nüüd on lugu vastupidine - see oli väga muhe lugemine, mida meeleldi jätkanud oleksin.