Oli minu jaoks üllatus. Sel põhjusel, et see oli... igav. Aasta meelelahutaja ei lahutanud paraku siin minu meelt.
Laias laastus tundus, nagu loeksin mõnda suhteliselt kaootilist Vikipeedia artiklit, kus on liiga palju detaile, sisutühja korduvust, vasturääkivusi ja tagatipuks häirivalt palju toimetamata jäänud kirjavigu.
Kui ma ütlen, et asi oli igav, siis ma ei pea silmas seda, et oleksin oodanud midagi skandaalsemat, seksile-rahale-kuulsusele orienteeritut. Tekst ise oli lihtsalt kuiv ja võrdlemisi iseloomutu. Puudus eristuv või kaasahaarav stiil, uudsed mõtted, mingit sorti tähenduslikkus mulle kui lugejale. Vahepeal tundus, et autoril oli vaja lihtsalt mingit teksti toota, et mingisugune maht täis saada – kohati oli jutt eesmärgitu, laialivalguv. Tekst oli minu silmis pigem kirjeldav kui analüütiline, kuigi autor ise tunneb tõenäoliselt teistmoodi. Ootan elulooraamatult sügavamat ja analüütilisemat sisevaadet, aga mulle tundus, et siin oli rohkem enam-vähem päheõpitud selgitusi ja vabandusi oma käitumisele, mitte sügavat arusaamist iseendast ja oma teekonnast. Ju siis jäi minu jaoks sõnade tagant mingit sorti emotsioon või sisu puudu, tundus õõnes. Ei oska isegi öelda, mis täpsemalt puudu jäi – see on puhtalt minu tunnetuslik hinnang.
Lugedes jäi kohati sisse kuidagi tühi, kõle, üksildane ja tähendusetu tunne. Autor kirjeldaks justkui vahvaid asju vahepeal (eriti oma päevaplaanist rääkides), kuidas ta enda eest hoolitseb jne, ja ometigi tundus see emotsionaalselt kõle, sisutühi. Iseenesest ju jube vahva, et inimene saab käia erinevates hoolitsustes, trennis, naudib elu ja head toitu. Aga jällegi tekkis mingisugune dissonants teksti vahel, mida lugesin, ja emotsiooni vahel, mis minusse tekkis. Huvitav kogemus.
Paar kohta haakisid tähelepanu rohkem, nt peatükid Brigitte perekonnast ja osadest suhetest. Ehk veidi hoogsamalt kirjutatud, või ongi inimajul suhteid lihtsalt põnevam jälgida.
Ühest küljest hea meel, et lugesin, tsipa parema arusaamise ja sisevaate oleks justkui saanud küll. Samal ajal olin suure osa ajast täiega frustreeritud ja igavlesin, et appi, millal see raamat juba ükskord loetud saab. Noh, et saaks ikka öelda, et olen läbi lugenud ja värki. Popkultuur on tähtis nähtus ja whatnot.
Ma ei tea, kuidagi kurb tunne jäi sisse igatahes. Kahju on Brigittest.
Küll aga inspireeris selles mõttes, et olen ise viimasel ajal ka rohkem iluteenuseid tarbima ja katsetama hakanud, nii et vähemalt siinkohal siis sain indu juurde :)