Meie taaskasutus. Prügikasti pole olemas!

by Kiti Põld, Krista Kivisalu (Editor)

Mis saab, kui anda vanavarahullule taaskasutajale kätte vana “katkine” elumaja? Taaskasutuse luitunud lipp tõmmatakse uljalt vanasse vardasse! Hoogsalt lahti rulluvas loos näeme, kuidas piiratud vahendite, terve mõistuse ja sooja suhtega kõigesse vanasse luuakse elunäinud hoonesse uut elu. Olnut ja uut sidudes, julgeid lahendusi katsetades ning paljuski tänu taaskasutusmaterjalidele muutub äärelinna majakarp aegamööda ainulaadseks koduks. Põnevat renoveerimislugu pikivad olmepoeesia ja armastuskirjalikud katked perele ja kodule.
Peale majalugude saame teada, kuidas autor on korraldanud täikasid ja milline on tema kaltsuvaib. Peale isiklike kogemuste on siin kirev galerii taaskasutamise jutte siit- ja sealtpoolt ookeani, valgust heidetakse vanakraami-oksjonitele, pilke paranduskultuurile ja prügile. Värvika väljenduslaadiga autor pihib muhedalt ka oma põhjalikke läbikukkumisi.
Ah et mida mõtleb autor pealkirjaga – prügikastid on ju tegelikult olemas!? Aga neid ei pruugiks olla – kui leida jääkidele õige kasutuskoht ja vorm. Seda saab teha väga elegantselt: ladudes tassikildudest kokku mosaiike, luues vanadest linnupuuridest lampe ja leides peaaegu kõigele, mis su ümber üle kipub jääma, uue kasutusala. Kui taaskasutus oleks elustiil nagu autoril, poleks prügikaste välja mõeldudki!
Jah, see on Eesti kõige läbimõeldum taaskasutuslik kogemuslugu.

336 pages, Paperback

Published December 1, 2023

Reviews

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Tundub, et selles sarjas hakkavad järjest ilmuma raamatud teemadel, mis mulle huvi pakuvad. Ja see isend on üsnagi kopsakas. Kui alguses ei saanudki nii väga vedama, siis lõpp läks juba ludinamal. Algul tundus, et natuke liiga palju rõhutatakse taaskasutuse olulisust. Kui autor juba sellest sellise mahuka raamatu kirjutab, siis on arusaadav, et see on talle oluline. Samuti ei saa öelda, et lugejat poleks hoiatatud, sest raamat on tinglikult jagatud kaheks. Esimene osa käsitleb peamiselt vanamaja renoveerimist ja selle kohta hoiatus ongi, et keda see teema ei huvita, siis võib rahulikult vahele jätta. Ise ma aga ju vingusin eelnevalt sarjas ilmunud "Meie vana maja" kohta, et remondinippe oli seal liiga vähe. Siin raamatus neid nüüd on ja rohkemgi veel. Muidugi jõudsin nüüd lugedes järeldusele, et kui peaksingi hakkama kunagi vana maja renoveerima (praeguste plaanide järgi oma eluajal ei pea), siis võtaksin rahakoti puuga selga ja jätaksin selle spetsialistidele. Kui asi jõudis mööbli taastamiseni ja sisustuseni, siis hakkas juba huvitavamaks minema, sest sellega tegelemise tõenäosus on igal juhul suurem. Raamatu teine osa sobib juba kõikvõimalikule lugejaskonnale, ka algajale taaskasutajale, sest juttu tuleb siin paljustki. Eelkõige ikka taaskasutatavate esemete allikatest ja kõikvõimalikest viisidest. Teose lõpuks koorub välja tõde, et autor on tõesti õige kogemusega inimene sellest kõigest kirjutama.

Meeldis teose mahlakas ja kujundlik keel. Sekka ka muhedat huumorit, näiteks oma tulevast kodulinnaosa Viljandis iseloomustab ta kui paika, kus minevikus elasid taaskasutatavad naised ja linnarahva vara taaskasutavad mehed. Autori tugev isiksus kumab teosest samuti läbi, seda pigem positiivses mõttes. Jagus ka lahedaid puänte, nagu elundite või loomingu taaskasutamine teose lõpposas. Fotod tekitasid tõelise tahtmise ka midagi ise luua, eriti muidugi neid imelisi lapikirju kattega toole ja tumbasid. Samuti tahaks kangesti maakodu salaurgastesse tuhnima minna. Kahjuks pole mu vanemad alati osanud vanu asju hinnata (igas mõttes) ja paljugi on juba leidnud tee mujale. Ja muidugi on mul nüüd eriti kange tahtmine saada endale mõni autori õmmeldud stiilis taaskasutuskleit :)

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

See oli nüüd selline üles-alla emotsioonidega lugemine. Loomulikult erutas mind hullupööra, et raamatus on nii palju tuttavaid kohti ja nägusid (ma olen valmis lugema kasvõi raamatut "Meie kemmergud", kui selle tegevus toimub Viljandis. Oot, ma ei tea, miks ma sellise näite tõin, tegelikult pole välipeldikutes ju midagi hirmsast... välja arvatud prisked ämblikud...).

Algusots läks vaevaliselt, sest see oli üsna vana maja ehitusteemaline. No ei ole hetkel sellel lainel. Pisuke aeg kulus ka eksalteeritud stiiliga harjumiseks (pilk loendas hüüumärke, iga leidu saatis kõhukramp ja valuline oietus), ent inimene harjub kõigega, ka lugeja.


Ma usun, et sel teemal kirjutama on leitud täiesti õige inimene - rõõm. Mulle meeldivad autori hullud ideed ja veelgi enam, et tal on ka vurtsu ja särtsu neid teoks teha. Näiteks pinksilauad linnaruumis, vanakraamiturud vms. Meeldisid mõned kullaläikelised laused, kujundid, sõnamängud. Eraldi ei taha ühtegi välja tuua, sest eks kontekst annab pool vürtsist. Aga kinnitan, neid lauseid ikka oli.


Mis mind väheke hirmutas - hull tarbimine. Ma ju saan aru, et taaskasutusfanatt ei pea kohe eelduslikult olema tarbimises tagasihoidlik, aga minu jaoks käivad need veidi justkui käsikäes. Siin tundus tegemist olevat ikka haiglase kogumiskirega :) Et pahandab küll tädikesega, kes aina labakuid uhab kududa (üldse pahandas ta pidevalt), aga samas ise kütab mööda vanavaralaatu ja -poode ringi trallida ja kogu aeg kõikjalt pessa kraami vedada, ka tarbetut (vist kollektsioneerimishuvist...). Ja siis veel ka üleolev avaldus esivanemate pärandasjade suhtes, mis pani mu kulmud juuksepiirini kerkima, need ahistavat... tule taevas appi! Võõrast träni kuhjaks küll, aga perereliikviaid ei taha. Ah, ma ei tea, segane värk, väga ärritav. Samas ma tean väga täpselt, m i k s see mind ärritab, seega selles pole muidugi autor süüdi.


Aga mis veel eriti meeldis mulle - see ärgitas muudkui visuaalset materjali juurde otsima. Millised on elevandijalgadega lauad? Aga millised "kolme pulga toolid"? Lõputu nimekiri, aga ühtlasi väga põnev. Nii et kui ma tavaliselt raamatutes pilte ei armasta, siis seekord tundsin esimest korda, et oleks tahtnud fotosid jooksvalt teksti. Ja palju. 


Ah jaa, millest ma üldse aru ei saanud - miks oli siin peatükk homöopaatiast? Et kas seda peaks võtma mõneti naljavõtmes, nagu ehk ka elundidoonorlustki? Ainult et kaalukausid ebaõnnestumise korral on ju täiesti erinevad. Või ei ole? Ma ei tea, tegi nõutuks.


Sellised seinast seina tunded seekord. 

[Krista · Rating 3 out of 5]

Kui mu lapsed veel väikesed olid, ei saanud ma lõpuni aru neist nn ökoemmedest, kes ökopoes maasturiga käisid. Siin on mul sarnane segadus: on ju nagu taaskasutus ja öko elustiil, aga ei ole ka. Selle raamatu pealkiri peaks olema "Meie elus vanavara", sest taaskasutusest on siin juttu suhteliselt vähe. Rõhk on siiski koduse emana ostumüügiportaalides vanavara surfamisel ja mööda Eestit antiigilaatade vahet rallitamisel: ehk siis igati ontlik kollektsioneerimistegevus, nutikalt veidike nö omast ajast ees olles ja trendi luues (mis tähendab, et raamatus mainitud ihaldusväärsete asjade hinnad kerkivad lähiaastateks lakke). Kusjuures kollektsioneeritav läheb enamasti parandusse, siis käiku: see ei ole sugugi koduloomuuseum, mida autor loob. Formaadilt: nagu oleks lugenud Kodukirja jõulunumbrit, lehekülgede maht ainult suurem. Aga nagu klantsajakirjast, leiab ka siit oodatust vähem neid taaskasutusideid, mida saaks minusugune tööde-lastega hõivatud naine kasutada ilma, et sõidaks poolt Eestit läbi. Vahest võikski see raamat olla omamoodi üleskutse võtmaks aega, et taasavastada vanade väärikate asjade ilu ning unustuse hõlma vajuma kippuvad (traditsioonilised) käsitööoskusied: palkmaja ehituseks vajalikest tõmbluku õmblemiseni välja.
P.S Ma usun, et roti aastal sündinud elukaaslane, kelles on rohkelt koguja kirge, jumaldab seda raamatut, kui talle selle lugeda annan. Nii et soovitage-kinkige seda teost kogujahingrga inimestele - neilt saaks raamatuke 5 tärni nii, mis mühiseb!

[Doris · Rating 2 out of 5]

Muidu igati tore, ladus ja huvitav raamat, aga kui ootamatult ja täiesti asjassepuutumatult hüppab pahaaimamatu lugeja ette peatükk homöopaatiast, siis rikub küll tilk tõrva meepoti täielikult ära. Ei, vaatamata autori udujutule ei ole homöopaatia teaduslikult tõendatud ravikunst vaid puhas soola(vabandust, faktiliselt küll suhkru)-puhumine ja ma ei leia, et oleks vaja sellest eesti keeles veel kirjutisi juurde toota, eriti raamatutesse, mille lugeja pole selle vastu huvi tundnudki. Kahju, et kokkuvõttev mulje oli taas, et taaskasutus on mingite alternatiivikutest ekstremistide teema.

[Mari-Riin Paavo · Rating 4 out of 5]

Selles raamatus on kõike. Kõike taaskasutusest, iga nurga pealt. Taaskasutusest maja renoveerimisel, kodu sisustamisel, tekstiili taaskasutusest, kaltsukatest ja mis eriti südamelähedane, Viljandist.
See raamat oli lugemiseks mõnus suuresti kolmel põhjusel.
Esmalt on autor Kiti Põld väga vahva sõnakasutusega ning tekst õhkub muhedusest, seda on hea ja ladus lugeda. Ütleks, et autor on end teksti sisse kirjutanud ja kuigi ma teda isiklikult ei tunne, mõjub nagu oleks autorilt endalt otse neid jutustusi kuulanud.
Teiseks võitis see raamat juba ilmudes mu südame tänu selle teemale. Eesti keeles raamat taaskasutusest! Mitte õpik või teejuht vaid kogemuslugu, eluline ja aus. Ja detailne, sest Põld ei jäta mainimata ka seda, kuidas ta visalt tänavalt leitud patsikumme üles korjas või kuidas täpselt ja milliste võtetega nende maja renoveeriti.
Ja viimane tore aspekt selle raamatu puhul - kui esimene osa, mis maja renoveerimisest räägib, (kohe) ei kõneta, võid vabalt asuda kohe teise osa ehk peamiselt tekstiili taaskasutuse juttude juurde. Või vastupidi. Ja hiljem muu osa siiski läbi lugeda, sest see on igatepidi väärt, häid mõtteid-nippe andev kerge lugemine.
Ja okei siiski neljas rõõmustav asjaolu on see, et autor elab ja toimetab Viljandis. Ja siin nädal tagasi just mainisin ühes vestluses, et Viljandi on selles mõttes ideaalne väike kommuunitundega linnake, kus võiks taaskasutus tõusta linna tasandil normaalsuseks. Jätkusuutlik Viljandi. Tundub minu peas täiesti teostatav, eriti lugedes seda, kuidas Põld nii Facebookis kui linnas igasugu taaskasutussuunaga algatusi on loonud.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks, tugev keel, täitsa nii tugev, et kohati pidi mõnda lauset üle lugema ja tajuma ja siis ahhaa!-elamuse saama. Mulle selline keel meeldib.
Teiseks, tugev isiksus. Selline, kes muudab maailma enda ümber, paneb ka euroremondi ja lihtsate lahendustega harjunud töömehed teistmoodi maailma nägema.
Kolmandaks, nii palju ideesid. Ma võtsin raamatu juurde kaustiku, et kirja panna mõtteid ja küsimusi, mis mul oma peas tekkima hakkasid.
Neljandaks, maailmapilt, väärtushinnangud. Kõik, mis meil on, sobib taaskasutuseks ja kunstiks. Raamatu lõpuosa oli hea üllatus, jõudis isegi elundite taaskasutuseni välja :).

[Meelike Eenpuu-Villup · Rating 5 out of 5]

Raamat, mille arvustused on palju kirgi kütnud. Nii ootasin selle lugemist väga. Eriti kannatamatult tahtsin teada, miks see homöopaatia seal on ja miks see lugejatele ei meeldinud. Lugesin ja lugesin ja nii lahe ja põnev oli, et hakkasin juba kahtlema, kas ikka selles raamatus oli siis sest juttu…

Aga siis algusesse tagasi. Esiteks, mina hääletasin ka selle kaanepildi poolt. Nii lahe, kui kirjastusel on mitu varianti ja nad siis lasevad fännidel otsustada. No see killumosaiigi teema oli suur, seega sobis ideaalselt kaanele ka.

Teiseks - paljud on kommenteerinud, nagu autor innustaks pidevalt ja mõtlematult asju soetama ja ostma. Minule seda muljet ei jäänud. Ainsaks mõtteks kogu aeg oli, et KUI SUUR SEE MAJA siis on, et kõik kokku ostetud-maast leitud-prügikastist päästetud asjad ka ära mahuks. Aga kui pilte majast vaadata, siis tundub, et ruumi on kõigile ja kõigele. Pidev asjade ostmine raamatu sei seganud - kõik olid ju kas vajalikud või vajasid päästmist. Isegi katkiseid asju müüakse.

Kolmandaks - hullult hea keelekasutus on autoril! Ma kusjuures siiamaani arvasin, et “pehastunud” on valesti öeldud “pehkinud”! Miks? Sest kui Õnne 13 alustas ja esimeses osas see Thor-Björn tuli oma isa maja üle vaatama ja koputas seinu ja ütles karmi aktsendiga, et “vaata kui pehastunud!” ja siis Alma ütles, et “on jah PEHKINUD”. Veel on raamatus trepijürid, krohvipaus, orjariided üll (ikka see karm mosaiigi tegemine), pitsafilosoof (tee maitsvat sellest, mida parajasti on). Optimistil on alati klaas pooltäis ja põhjata korvid peaaegu terved. Ja muidugi juba tuntud tarkus “koristatud tuba on elamata elu”.

Neljandaks - ideid on nii palju, et mul on raamat paks post it kleepsudest. No ma kõike ise muidugi ei tahagi teha, aga ideed on ju peamised! Ei pea kõike kaasa tegema või maast kaotatud patsikumme üles korjama, aga kui on soovi, siis võib. Ja kohe on pakkuda ideed koos pildiga, mida neist teha. Lapiteki sada varianti, suuskadest kardinapuud, vanad Kreenholmi kangad seina, nööpidest kõrvarõngad, kohvrid riiete hoidmiseks jne jne

Viiendaks - mulle see homöopaatia lugu väga meeldis, sest minu arust sobiks kenasti teemasse ja juhatas sisse taaskasutuse terviseteemadel.

Kuuendaks - mul on nii kahju, et siin Hollandis selliseid suht lagunenud maju ei ole, sest…. ah, ma ei jaksaks sellise asjaga küll tegeleda. Ja kuigi mosaiigid vannitoas tunduvad üliägedad, siis ilmselt mõtlen sada korda enne, kas ikka omale tahaks. St kas tahaks teha. Mul kombeks poole pealt ära tüdineda. Aga selle kindaketi idee võtan küll kasutusele. Kas just nii täpselt, aga kes teab. Saan ema juures käpikuid lapata vähemalt. Loodetavasti on midagi alles. Ja autori vanatädi on lõpetanud Järva-Jaani Tütarlaste Täienduskooli Orina mõisas. Sünnipärane järvajaanikas teeb näo, et tegelt täitsa teadis, et selline kool kunagi olemas oli…

Seitsmendaks - kooliaja flash back kohe ka. Et autor kandis koolis mahasaetud klambrinurkadega suusasaapaid (mina sain terve elu vaid 2 paari suusasaapaid KASUTADA. Esimesed olid väiksemad, need tulid minuni peale mitme sugulase kandmist ja järgmised olid nii suured, et paar aastat tuli 3 paari villaseid sokke+ajalehte nendega kanda, et enamvähem okei oleks. Ja mõtelda vaid, tema sai neid MUUKS otstarbeks kasutada? Luks värk ikka). Üldsegi on mul tõsine trauma kooli vahetusjalanõudega. Mäletan, kuidas klassiõed kandsid ilusaid ja peeneid saapaid, mis ei paistnud väga silmagi, vähemalt meesdirektorile. Aga kui mina oma valgete talitossudega, mis olid kui Michelini mehe jalad, kord talvel ringi käisin, siis oli dire kohe esimene, kes ligi astus ja ütles, et “Kuidas sul häbi ei ole, ise abiturient ja kannad välisjalanõusid sees!”. Ei olnd häbi, külm oli, duh! Vanade noodivihikute kasutamine matemaatika tunnis poleks ka minu koolis läbi läinud. Reeglid olid reeglid kõigile! Karmid reeglid.

Kaheksandaks - säästlik elu ei tähenda, et asju peaks olema vähe. Asju peab olema parajalt! Selge? Selge :)

[Kitty · Rating 5 out of 5]

mind vaimustas selle raamatu juures väga mitu asja, eelkõige ilmselt ikkagi autori enda sisemine põlemine ja kaasaelamine ja... vaimustus sellest, mida ta teeb ja kuidas oma elu elab. ma ei suudaks ilmselt päevagi elada selles majapidamises - mulle üldse asjad eriti ei meeldi endale - aga elasin kogu hingest kaasa kogu sellele vana maja renoveerimisele ja sisustamisele ja laste riietamisele ja hoovi kaunistamisele ja kangajääkidest kleitide õmblemisele ja katsele päästa kogu maailma vana kola.

korduvalt meenus mulle lugedes Mudlum, eelkõige (mitte ainult tema) tädi Ellen, aga ka mõiste "loetelu-tüüpi narratiiv", mis just ühe Mudlumi raamatu kaudu mu ellu tuli. on aga inimestel mälu, mõtlesin alailma, kui jälle mingit lehekülgedepikkust nimekirja kuskilt kuuri alt leitud või taaskasutuspoest kokkuostetud asjadest lugesin - ja ainult nimetamisega ju ei piirduta, iga asja kirjeldatakse põhjalikult ja räägitakse, mida sellega täpselt tehti ja kuhu ta lõpuks pandi ja kes seal veel juures olid. kirsiks tordi peal on raamatu pildid nii valitud ja kirjeldatud, et väga paljusid neist asjadest saab lõpuks oma silmaga näha ka. mul oli kogu aeg üks sõrm pildilehekülgede vahel. aga vabalt oleks võinud olla veel rohkem pilte ja ma oleks need ka kõik viimse detailini läbi vaadanud.

Kiti on minu meelest õudselt hea kirjutaja ka, jutt jookseb ludinal ja aegajalt saab naerda (omg! see "hullunud Tarbeklaasi fänn", kes tal mingid potsikud "otse nõudepesumasinast ära ostis"!) ja ma ei mäletagi, millal viimati mõnes eestikeelses raamatus nii laia ja värvika sõnavaraga kohtusin. tagantjärele mõeldes on kahju, et paremaid sõnu välja ei kirjutanud, hetkel on näitena meeles üks: "kokkuhakk" (kangaste või mustrite või millegi sellise oma vist oli). imeline ju!

üks jupp raamatust, see kaanel oleva vannitoamosaiigi tegemine, tuli kuidagi tuttav ette, ma teadsin, et ma tean seda lugu juba. lõpuks meenus ka, kust - raamatust "Meie küla eided tuunivad Viljandit", mida soovitan ka raudkindlalt lugeda kõigil, kellele see taaskasutusraamat meeldis. jällegi, mind üldse ei sega, et ma ise selliseid asju iial ei hangiks ega teeks ega nende keskel elada ei sooviks. lihtsalt nii tore vaadata, kuidas inimesed teevad kirega ilusaid asju.

pean ka ära ütlema, et see homöopaatiapeatükk raamatu lõpuosas oli nagu sadul sea seljas ja oleks võinud vabalt ära jääda. polnud ju selletagi liiga õhuke raamat. ja veel: pärast kogu selle raamatu läbiligemist suutis autor mind täiega üllatada oma kõhklustega "iseenda taaskasutuse" ehk organidoonorluse osas. ma mõtleks miljon korda järele, enne kui ma tänavalt kellegi kaotatud patsikummi endale koju tassiks ja seda taasväärindada üritaks, aga pärast surma oma keha jagamine kellegagi, kellel seda rohkem vaja läheb, tundub täielik no-brainer. inimesed on ikka nii erinevad.

[Reader · Rating 5 out of 5]

Raamat on kirjutatud väga isiklikust vaatepunktist ja on suur julgus lasta lugejat oma koju, oma tunnesse ja oma kogemustesse. Super! Lugemine on haarav, tõmbab kaasa mõtlema ja endale küsimusi esitama: "Kas mina saaks sellega hakkama, kas ma olen selleks valmis, kas ma tahan valmis olla?" On naljakaid lugusid ja tõdemusi, et vist läks üle piiri :). Suurepärane lugemine algajale taaskasutajale. Enim kõnetas maja renoveerimine, lugesin suure huviga mitu korda ja visualiseerisin pilti "enne ja nüüd".
Igal mitmel setmel juhul on see raamat hea lugemine nii taaskasutuse avastajale, juba kogenud tegijale ja täitsa taaskasutuse vastalisele :)!

[Piret Dahl · Rating 4 out of 5]

Ma tegin oma vannitoa seinale kaks 15*15 cm ilusate leitud kivikestega kaetud ruudukest ja see võttis umbes sama palju aega ja vaeva kui plaatijal kulus kogu ülejäänud seina plaatimisele, nii et ma muidugi mõistan kogu seda aega ja vaeva mis kaanepildil olevasse mosaiiki maeti, aga see ei tee seda esteetliselt nauditavamaks. Taaskasutuse kiidan põhimõtteliselt heaks, veel enam kiidan heaks asjade äraandmise - lahti laskmine on vahel keerulisem kui alles hoidmine.
Raamat ise oleks parem olnud ilma homöopaatia peatükita. Homöopaatia muidugi töötab, nagu ka igasugune muu platseebo, lihtsalt toimemehhanism pole vist üldse mitte see, mida autor pakub. Ühesõnaga, lõpp vajus natuke ära, aga muidu igati muhe lugemine.

[Ylle Solovjova · Rating 5 out of 5]

Vaat see oli nüüd raamat, mida lugesin mitu päeva ja kogu aeg piltide pealt näpuga järge ajades: kus see asi on, millest juttu? Raamat on väga hea, just neile, kes oskavad ja tahavad näha mõttetu asja peidetud mõtet. Ja üht-teist põnevat leidsin minagi- kasvõi näiteks Räpina paberivabriku või ameeriklaste kotimoe kohta. Rääkimata sellest, et ei raatsinud nina raamatust tõsta, pidevalt pilte uuesti üle vaadates ja arvutist lisa otsides.

[Gätlin · Rating 2 out of 5]

Jäi pooleli. Autori toon ja stiil muidugi meeldisid, kuid ühel hetkel oli kuidagi väsitav ja igav lugeda. Ilmselt ei olnud selle raamatu lugemiseks õige hetk.