Elu nagu aperitiiv. Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is

by Juta Raudnask, Kirsti Sinissaar (Editor), Päivi Palts (Illustrator)

Mida teha, kui põhjamaine külm teeb meele mõruks ja kui su adrenaliiniallikaks pole mitte langevarjuhüpped, vaid hüpped tundmatusse. Võtad ette ja kolid näiteks aastaks Lõuna-Prantsusmaale. Tead juba ette, et inglise keelega pole seal suurt midagi peale hakata, et lastel saab aasta prantsusekeelses koolis olema justkui ujuma õppimine pärast üle parda viskamist, et loobud vabatahtlikult oma kodust ja kogu tuttavast turvavõrgustikust, aga teed seda kõike siiski ja vaatad, mis juhtub.

Tuleb välja, et juhtubki – kodu me ei leia, autosse murtakse sisse, prantsuse keel nõuab ajult igapäevast jõutreeningut, asjaajamise vaevalisus võib üleöö halliks muuta. Aga ka kõik see imeline, mille järgi me siia tulime. Elu lõunas on nautimiseks. Päike paistab, lavendlid lõhnavad, inimesed on rõõmsad ja jahe roosa vein on alati välja valatud. Kõik ilusa, koleda ja üllatava, mida me selle aasta jooksul Aix-en-Provence’is elades kogesime, panime nende kaante vahele!

Lisaks maitsete ja lõhnade kirjeldustele, mida saate raamatust lugeda, annab autor katsetamiseks ka kümmekond retsepti, et Provence’i maitsed ja lõhn oma koju tuua.

Juta on kirglik maailmarändur ja veel kirglikum toidugurmaan. Suurest armastusest toidu vastu asutas ta üle kümne aasta tagasi Umami poe, kust leiab erinevaid maailma maitseid. Tema sulest on varem ilmunud kolm raamatut: Samba, sake ja tšillikaun (Varrak, 2011), Tervislikud ürdid ja vürtsid (Varrak, 2013), Tervislikud õlid ja äädikad (Varrak, 2015).

280 pages, Hardcover

Published November 1, 2023

Reviews

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

„Elu nagu aperitiivi“ pikaajaline saatus riiulis on kokaraamatute kõrval, siin kaante vahel on tosin Lõuna-Prantsusmaa retsepti. Aga samas on see ka ühe pere ühe aasta lugu. Algab kõik nohusest-hallist ilmast ja vajadusest kerguse-päikese järele. Autori ammune unistus on olnud elada aasta Lõuna-Prantsusmaal, ka mees ja lapsed on nõus ja nii nad pakivadki kraami kokku ja sõidavad unistusele vastu. Oh, kõik see lavendlilõhn, mis esikaanelt vastu vaatab! Aga paraku on nende pärale jõudmise ajaks kõik lavendlipõllud äsja maha niidetud ja karm reaalsus on see, et isegi korterit ei taheta neile üürida.
Ja paraku on selle unistuste-esikaane raamatu sisuosa natuke imelikult kujundatud. Minu meelest on välja kukkunud õpikunäide sellest, miks on vaja fotode fookust ja valikut. Siin on ohtralt tikutopsi-suuruste piltide ribasid, küljes küll ka pildiallkirjad, aga pilk harjub neist kiiresti üle vaatama. Proovin pilku treenida, aga ei, aju tõrgub ja teatab, et mõnu sealt ei saa.
Aga mõnu saab raamatust igal juhul küllaga. Elame selleks, et süüa, mitte vastupidi! Ma isiklikult kipun sageli vajuma rutiini, kus söömise kui elukunsti unustan, siis ongi vaja selliseid prantslaslikke meeldetuletusi... Juta ja tema mees Henri on kindlasti gurmee-elustiili äärmuses, tõelised toidunautijad, kes on valmis hea ja ilusa toidu nimel pingutama. Ridade vahelt kumab läbi ka see, et ega nad kõige selle eest alati ise ei maksa. Juta on inglisekeelne gurmee-suunamudija ja tundub, et tänu sellele on osa neist toimuma hakkavatest Lõuna-Prantsusmaa toiduretkedest kingiks saadud. Küll nad käivad trühvleid tuhnimas, küll siseelunditest tehtud halli delikatesshautist manustamas, küll jalutavad kõhutäisi allapooole ja siis söövad jälle. „Linnuke kirjas!“ fraas käib nii mõnegi gurmeeroa kohta. Minule lihtsa inimesena jääb meelde, et omlett võib olla nirisev, kohev ja kuiv – ning prantslased eelistavad nirisevat. Ja meelde jäävad lambad, keda terve elu (ilmselt mitte väga pikk elu) peetakse vürtsikate taimede dieedil, et nende liha siis delikatessina nautida.
Suurt dramaatilist lookaart raamatus pole, on pigem kulgemiste kirjeldused ja väikesed anekdootlikud lood, näiteks õnnetult lendava pekitüki juhtum. Siinseal tuleb ette kultuurikonflikte, nagu vanema tütre tööpraktika vormistamine, kus Juta uurib oma saksa täpsusega „Mitu tundi ta töötada toohib?“ ja saab vastuseks kooli esindajalt „Vaatame, umbes nii, jaa...“ Minu maitse jaoks oleks võinud raamatust koolielust rohkemgi juttu olla, aga saan aru, et korraga on autoril mitu eesmärki ja see raamat polegi plaanitud kui „uude kooli visatud laste päevaraamat“.
Huvitav, et Juta jaoks ei ole prantslased kurjad ja ülbed. Jõuan vaikselt juba imestama hakata, et miks kõik teised kurdavad, aga raamatu lõpu eel tuleb vastus. Juta ei ole turist. Ta saabub sinna imelisse väikelinna just siis, kui hooaeg läbi. Ta pursib prantsuse keelt ja hakkab liikuma tavainimestega samal trajektooril, ta leiab oma turumüüjad ja oma saiapoe, ühesõnaga, käitub nagu normaalne inimene. Alles siis, kui kooliaasta lõpus tuleb uus suvi ja uus turismihooaeg, muutuvad prantslased ülbeks.
Aga tõestatud saab Juta loo abil see stereotüüp, et prantsuse keel tõesti on raske! (Jah, ka mina olen kunagi prantsuse keele kursusel käinud ja peaaegu mitte midagi külge ei jäänud...) Raske on isegi 9aastasel pesamunal, kellele inglise keel oli varem lihtsalt õhust külge jäänud. Tavaline on ju arvamus, et viska laps keelekeskkonda ja kohe hakkab ujuma. See pesamuna üritas pigem õpetajaid ja klassikaaslasi panna inglise keeles suhtlema, aga aasta lõpuks andis alla ja võttis prantsuse keele vastu.
Kokkuvõttes: sain täitsa palju uut Prantsusmaa kohta teada ja vähemalt kaks head uut ja üsna lihtsat retsepti, mida teistki korda proovida!

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Hoidsin seda lugemist kaua, üle kuu vist isegi. Kas oli ootamist väärt? Nii ja naa. Provanslik õhustik kahtlemata oli, põnevaid noppeid ja mõned uued teadmised, päike ja roosa vein ja kõik muu, mis siin aitab pakaselistest päevadest läbi tulla.

Kui millegi kallal norida (aga peab ju :)), siis ehk see, et arengut ei toimunud. Kuidagi üheplaaniline kulgemine oli. Teisalt on see ka mõistetav, sest minnes võõrasse keskkonda oma läbinisti maarjamaise perekonnaga, siis ilmselgelt suuremat sulandumist ei toimu, hullemad veidrused ja fopaad jäävad juhtumata. Pole seda hullu ämma, kelle peale esmalt vihastada, seejärel pika hambaga taluda ning keda kõige lõpuks armastama hakata. Huvitav oli ikkagi, eks see bürokraatiarägastik jms ole servapidi juba varasemast tuttav, aga ikka tore lugeda, et mujal ka mingid jamad on.

Kui veel kurta, siis need tikutopsi-pildid. Leheküljel kujunduslikult olid ju toredad, aga need olid tõesti väikesed, võinuks siis juba olemata olla. Pool raamatut lugesin kohusetundlikult pildiallkirjad ikka ära, aga kuskil pärast 25. kohvikupilti loobusin. Ma ei armasta absoluutselt raamatu sisu sidumist raamatuväliste kanalitega, aga siinsed väiksed pildid võiks tõepoolest koondada kuhugi veebis ja suunata lugeja neid sinna vaatama. Sest ma usun küll, et Provence´i kohvikud on pildistamist väärt.

Olulised teadmised, mis siit kaasa võtan:

- cacheille - see kindlast alkohoolsest joogist (veinijääkidest valmiv Marc) + juustujääkidest + küslast kokku keeratud veider möks, mida saiale määrida, hakkas täitsa ahvatlema;

- suhtumine aiolisse, ehk et meie mõistes lisandist on saanud omaette roog;

- nii mõnegi retsepti võtan ette.